The Valley of Death- it’ s a pretty saulty thing

Me täna ei päevitanud. Otseselt. Sest olime natuke korrigeerinud oma plaane, kuna tahtsime  õhtul LA-s kindlapeale õue minna. Ärkasime varakult, pakkisime lõplikult asjad (me ju hakkame vanasse rutiini tagasi tulema) ja... läksime hommikul kell 9.00 kasiinosse mängima. Ärge absoluutselt arvake, et me seal ainsad olime. Otse vastupidi. Terve kasiino oli juba suminat ja suitsuhaisu täis. Hommikuti mõjub see kuidagi eriliselt eemaletõukavalt. Põhilised masinate taga sumistajad olid vanad paksud neegrinaised. Ma ei ole kindel, et mõned inimesed sealt üldse kunagi lahkuvad. Lakuvad muudkui jooki ja kimuvad suitsu. Hommikust õhtuni. Ja õhtust hommikuni. See kõik on seal lubatud. Me siis läksime ka, mis sa, hing, hommikul ikka paremat teha oskad. Ja mängud olid puha mängimata.

Valisime välja mõned värvilisemad põhiliselt kirssidega aparaadid, sest nendes mängudes ei ole ajudega mingit pistmist. Sellepärast need meile meeldisidki. Liisi jäi, ütleme nii, et kõrvaltvaatajaks, kuni Eve ja Maria hasartmängu komplitseeritud maailma astusid. Kõigepealt proovisime elu eest münte masinasse toppida, aga mis ei läinud, see ei läinud. Tõepoolest, müntide kõlinat nagu vanasti mitte kuskil kuulda ei olnud, münte enam mänguks ei kasutata. Ainult paberraha. Loomulikult olid meil üksikud täiesti ülearused 1-taalased, mille silmagi pilgutamata otsustasime maha mängida. See kõik kõlab praegu päris dramaatiliselt. Tegelt oli loomulikult lõbus. Marial võitis sport ja Eve võitis 1 dollari, mille ta hiljem kohe maha mängis. Lõppkokkuvõttes jäid kõik peale aparaatide miinustesse.

Tegime check-outi, maksime ära kõik oma võlad, mis me Las Vegasele oma kohaloluga olime tekitanud ja lahkusime hotellist, mis kõigele vaatamata jättis meile soodsa mulje.

Meie kannatuste rada pidi jätkuma täna Surmaorus (me oleme piibliga nüüdseks üle keskmise kursis!) ja lõppema Los Angelesis. Kõik oleks hästi alanud ja veel paremini lõppenud, kui me oleksime mäletanud, kuhu kohta me ometi eelmisel õhtul auto parkisime. Naised... Kõige pikantsem selle loo juures on asjaolu, et meie hõbedasel Corollal ei ole võtmetega kaasas pulti, mistõttu ta ei vilguta tulesid ega tee piuksu kui ta lukku panna või lukust lahti teha. Me teeme seda kõike võtmega. Juhi poolsest uksest. 21. sajand, my ass. Selle parkimisega on ikka viimastel päevadel mingi jama...
Anyways, leidsime auto lõpuks üles. Ma ei tea, kelle viga see on, kas meie või tehnika või kuumuse, aga Urve tõrgub. Juba mitmendat päeva. Nii et me peame peaaegu kõik ise teadma, kuhu läheme ja mida teeme. Meil muidugi ei ole mingit probleemi, aga Urvega oleks lihtsam. See tähendab, et ta näitab teed küll, aga rääkida väga palju ei viitsi. Ma’i tea, võib-olla tal pole lihtsalt midagi öelda, aga nüüd ta sellised sõbralikud soovitused nagu: keera paremale või hoia vasakule jätab ütlemata ja tänitab ainult etteheitva häälega: ümberarvestamine. Võimaluse korral tee tagasipööre. Kaotaja!

Õnneks saime me Surmaoru algusest endale paberkandjal maakaardi, millega edasi orienteeruda ja pidime maksma rahvusparki sisenemise tasu, mida meil polnud plaaniski teha, sest me oleme nädala jooksul käinud lõppkokkuvõttes kolmes rahvuspargis, toetanud seeläbi kõike kaunist Ameerika Ühendriikides ja ära teeninud vähemalt ühe tasuta külastuse. Tegelikult öeldi meile juba Joshua pargis, et nende pargi piletiga võite te nädala jooksul minna ka teistesse parkidesse. Grand Canyonis see loomulikult ei kehtinud.

Sõitsime autoga rahulikult Death Valleysse sisse ja see oli lihtsalt uskumatu, mida me nägime... Kõik need samad mäed, mida me olime juba mitu päeva järjest ringi sõites näinud. Lihtsalt liivasemad.

Ega see Death Valley iseenesest midagi eriti ei tähenda, s.t. seal pole kedagi eriti ära surnud. Ükskord mingid sõdurid olid seal kõndinud ja siis olid kogemata ära eksinud. Seda ei saa neile ka ette heita, sest maastik on äravahetamiseni sarnane igal pool, miilide viisi. Ja siis oli üks sõdur kukkunud hädaldama, et nüüd saab sellest meie surmaorg ja me jäämegi siia. Ja selle peale leidsid nad ikkagi õige tee üles ja jalutasid rahulikult koju. Ainult üks vist suri ära. Puhtalt sellepärast, et ta ei joonud nii palju vett, kui eeskirjad nõudsid, s.t. vähemalt galloni päevas.

Gallon päevas on kohustuslik kõigile külastajatele, aga meil oli sellest muidugi poogen. Selle-eest teised turistid võtsid iga 15- minutise jalutuskäigu ajal kaasa 3,5 liitrit vett ja vajusid selle kanistri raskuse all looka. Lihtsalt reeglid on sellised.      

Selle oru põhi on üleni kaetud valge asjaga. Soolaga. Aga see meid ei üllatanud, sest soola olime me juba ju näinud. Seal on ka väidetavalt kõige madalam punkt Põhja- Ameerikas- Badwaters, millest avaneb imeilus vaade tervele orule. See pole aga suurem asi vaade, kui sul on absoluutselt igal pool pruunid mäed ja mitte ühtegi rohulible. Klassikuid tsiteerides, siis: minu arvates kõige ilusam riik ongi Lõuna- Eesti. Liisi arvas, et oi, kuidas Juhan Liivile oleks siin meeldinud.

Siis oli seal üks kirjade järgi väga lahe atraktsioon- Ghost Town, kuhu me, vaatamata sellele, et ta jäi veidi trajektoorilt välja, tahtsime kindlasti jõuda. Noh, see kummituselinn seisnes selles,et seal oli kolm mahajäetud maja ja silt: No shooting. Selge. Me polnud kindlad, et need majad olid maha jäetud. Meie arvame, et seal polnud mitte kunagi mitte kedagi elanudki. Et need varemed olid lihtsalt pulli mõttes ehitatud. Et meietaolised sõidaksid sinna ja mõtleskid, et uuh, scary!

Edasi vaatasime, kuidas sellest orust välja saaks. Urve oli endiselt pire, aga püüdis siiski rääkida. Sõnaga, kimasime LA poole. Meil oli mitu kohustust: leida ööbimine, reserveerida laud Ketchupis (see Ashton Kutcheri restoran) ja minna õhtul peole. Hea plaan. Olime täiesti graafikus üleüldiselt, kui Urve poleks jälle ja jälle tõrkunud. Ta oli väsinud, hakkas juba lolli juttu ajama. Täiesti sõna otseses mõttes. Pealegi pole nende põrgulike rahvusparkide juures absoluutselt mingit normaalset telefonilevi.

Täna otsustasime mitte-kui-midagi jätta saatuse hooleks ja reserveerisime laua. Hotelli leidmisega ei läinud nii libedalt. Tähendab, hotelli leidsime MEIE väga hästi, aga Urve ei leidnud. Muudkui seadistas enda satelliite ja arvutas ja siis jälle vastupidi. Õnneks on meie sõbrad Eestist siiski kohusetundlikult reede öösel kell 5 üleval ja aitavad teelt eksinud inimesi. Igas mõttes. Tervitame siinkohal Märti ja Paapu.

Ühesõnaga, tegime sel päeval kokku peaagu neli Tallinn- Tartu otsa (see on meie puhul ja siinsetel teedel täiesti tavaline) ja peale seda kui Eve oli viimased kaks ja pool tundi sõitnud, Liisi kaarti lugenud ja Maria Urvega maadelnud, jõudsime me LA lennujaama lähedale hotelli. Maria läks ja võttis toa kahele (kolmanda inimese eest peab maksma lisatasu), misjärel nad Liisiga sisenesid nagu õiged mehed. Eve pidi juba tulema salaja, sest tema eest ei olnud makstud. Hiljem nägime, et igal pool hotellis on kaamerad üleval. Häh, vahet pole. Kui vaja, maksame juurde, aga kui saab ilma, milleks siis maksta!

Siin oli tasuta nett, panime teile mõned blogid üles. Samal ajal sättisime ennast korda, et  linna peale minna, aga ka see ei möödunud meil tõrgeteta. Maria murdis kogu oma träni hotellipõrandale laiali laotades ühe küüne ja Eve avastas, et saatus mängis talle omast vingerpussi, kui kogu see pooleliitrine šampoon, mis ta oli sunnitud reisi alguses ostma, oli kenasti ennast lahti korkinud ja loksus nüüd natuke kohvri ja rohkem meigikoti põhjas. Hädaldasime kõik alguses selle tobeda olukorra pärast, aga hiljem tõmbasime kõik selle meigikoti kordamööda endale pähe ja saime pead puhtaks pestud. Igal halval asjal on ka omad head küljed.  

Ketchupis meid juba oodati, asi oleks tunduvalt kiiremini edenenud, kui Eve oleks parklast õige tee tänavale leidnud. Noh, alati ei leia. Ja parkimisega, nagu te teate, on meil üldse suhteliselt kehvad lood.

Lõpuks paigutasid ühed maailma peaagu et kõige ilusamad tüdrukud meid istuma. Tellisime söögid ja õlled, sest me oleme kõik suured õllesõbrad, ootasime üks 45 minutit ja söök oligi laual. Ettekandjalt küsisime veel nõu, et kas tema teab, kuhu võiks edasi sumistama minna, ja ta soovitas, et siit mõni minut edasi (autoga; kõrgetel kontsadel 20min) Sunset Boulevardil on Skybar, kus on eriti ilus ja eriti äge ja seal käib eriti palju muuvistaare. Näiteks Leo jne. Me nautisime rahulikult oma magustoitu, sest plaan oli edasi minna Skybari, mis oleks meid ju nagu pikisilmi ootanud.

Noh edasi läks meil ikkagi tavaliselt. Läksime autoga Skybari (peale seda, kui olime auto parklast üles leidnud) ja seal Skybari ukse ees taheti meid sõna otseses mõttes autost välja rebida. Liisi oli roolis, rääkis mingi viisakama härrasmehega, kes ütles, et sorry, girls, selleks, et Skybari pääseda, peab teil olema tehtud enne 9pm reserveering. Kui seda pole, siis sisse ei saa. Ei, eraldi sissepääsutasu pole. Maksate ainult parkimise eest. Või 350 taala, kui tahate endale laua reserveerida. No loomulikult polnud meil mingit reserveeringut ja keegi polnud ju järjekordselt seda ka meile öelnud. Aga mees soovitas, et me võime alati minna My House’i või Game Haouse’i. Me olime selle my house’i suhtes skeptilised... Samal ajal, kui Liisi selle mehega vestles, proovisid teiselpool autot mingid valgetes dressides neegrid meie uksi avada. Selle peal läks Evel ja Marial närv väga püsti, sest üldse aru ei saanud, mis toimub. Ja need nekatsid kangutasid neid uksi ikka vihaga. Ja Eve ja Maria olid juba päris meeleheitel, olles neid erinevatesse kohtadesse saatnud (Maria  tavatses neis olukordades öelda, tapa ennast ära, neeger). Pealegi olid tüdrukud kindlad, et nad kangutavad neid uksi selleks, et sisse pääseda ja meid paljaks varastada, kui selgus, et need mehed püüavad lihsalt meile uksi avada selleks, et ilusad valged daamid saaksid kenasti peole minna. Selle peale me polnud tulnudki... Mis siis kostad. Anyway, lõpuks me tegime uksed lukust lahti, nad said meid välja aidata ja tuua umbes kahe minuti pärast parklast auto tagasi tõdemusega, et me sinna Skybari ikkagi sisse ei saanud. No mõni teine kord siis.

Läksime autosse. Järgmine koht Santa Monica Boulevardil, nime täpselt ei mäleta, aga sinna soovitati meil Skybarist minna. Teine äge koht. Ja jälle nagu imeväel- tüdrukud, te pole guestlistis?! Oodake, varsti äkki lastakse sisse. Aga võib-olla ka mitte. Kuna seal oli liiga palju kõhnu ja väga korralikult meigitud naisterahvaid, siis meie tagasihoidlik Eesti meel sai võitu meie vastuolulisest kehast ja sundis meid tagasi koju minema, mitte LA perfektsete noortega võistlema.

Läksime võtsime bensukast ühed õlled, rääkisime omavahel lõbusaid lugusid ja otsustasime, et kui meil palju raha hakkab olema, siis tuleme siia tagasi. Senikaua aga jääme enda liistude juurde.