Konets filma

Hetkel külmetame ennast Vantaa lennujaamas poolsurnuks.

Aga lähme hommikusse tagasi. Ärkasime päiksepaistelises LA-s, kiire hommikusöök, millesse seekord oli lisandunud ka keedumunad. Külmad ja hoopis teise maitsega kui Eestis. Siis järjekordne kohvrite pakkimine ja iluprotseduurid ning päevitama. Õues u. 30 kraadi sooja. Päike võttis, me ei pannud täna ka päevituskreemi, et teid kadedaks teha oma värske jumega. Ja kui me olime paar tundi päevitanud, siis saabus Annilt sõnum, et British Airways  on otsustanud veits streikida, mille tõttu on käntseldatud lennureisid ja nüüd te saate juba aru, miks see meid ärevaks tegi. Kiire info hankimine eesti juhtivatest infoallikatest ei andnud mingeid tulemusi. Lakooniline info BA kodulehel palus sisestada lennunumbri ja ma saime teada, et meie lend just nagu peaks minema normaalsel ajal. Rahunesime maha ja ei hakanud uusi pileteid ostma.

Lahkusime nukrusega basseini äärest, liikusime Burger Kingi, et võtta veel viimased burgerid, sest Eestis me neid enam süüa ei kavatse vähemalt lähema  paari kuu jooksul.

Viisime tagasi oma hõbedase corolla ja jätsime Urvega hüvasti. Ta kirjutas ekraanil küll, et Valmis seiklema!, aga meie seiklused hakkasid otsa saama. Lennujaamas kaalusime viisakalt kohvreid, et ei tekiks jama ülekilodega, mis osutus õigeks otsuseks, sest ülekiolosid meil ikkagi oli. Maria pidi käsipagasist ainult u poole Liisi kohvrisse pakkima ja Eve pidi käsipagasist eemaldama paar kilo, mis nägi välja nii, et tõstes asju välja, läks käsipagas 1 kilo võrra kergemaks ja tavapagas nelja kilo võrra raskemaks, aga loomulikult sellised asjad saavad juhtuda ainult meiega. Kiire Check in, mis pidi meie pagasi viima otse Tallinnasse ja siis viimane võimalus olla suves.

Turvakontroll laabus seekord suuremate probleemideta, ostsime lennukast veel viimased kommid töökaaslastele. Tuju polnud suurem asi.

Kontinentidevaheline lend sujus hästi, jõime keskmisest rohkem veini, Maria ja Liisi võtsid sisse ka dormikumi, mis igatahes unele kaasa ei aidanud. Loomulikult saime kohad viimasesse ritta, kus ei saanud istmeid piisavalt alla lükata ja loomulikult istus meie ees ema kahe lapsega, kellest üks rõõmsalt täiesti tühja koha pealt oksendama kukkus. Elasime üle. Vaevu. Me ei ole selliste asjadega harjunud.

Londonis otsustasime oma elu põnevaks teha ja mitte otse edasisele lennule minna, vaid läksime ilma vaatama, et mis siin  Euroopas üldse toimub. Oli suhteliselt jahe, nii u 15 kraadi, samas päike paistis ja üldiselt jättis hea mulje, aga me ei teadnud, mis jama meid ees ootab.

Lennukis tuli õige uni, meist keegi ei mäleta õhkutõusmist ega päästevestide selgapanemisõpetust. Aga siis u 10 minutit peale õhkutõusmist tuli maailma suurim õhuauk, mis meid äratas, kiljusime veic, mis tekitas kaasreisijates rõõmsaid emotsioone. Siis saime jälle tavapärast trombitoitu, seekord tulist spinatiplöga kanaga (eelmisel lennul olid rohelised oad ja brokkoli). Ja siis ta tuli, lumi, suurtes kogustes, hangedena, tige lumi, märtsi lõpp ikkagi.

Praeguse seisu kohaselt on Eestist saabuv lennuk delayd, aga meil on kindel plaan koju jõuda.

Selline ta siis oli. Blondide seiklused Ameerikamaal. Kui meie lend täna ära jääb, siis kirjutame veel, aga muidu ongi see lõpp.

Ah mul p...i, ma ei viitsi, ma lähen magama ...