March 02, 2011

MajThai

Hommik, algas loomulikult vara, see tähendab kl 9. Eve ja Maria olid Kärdu- Arvo käest saanud hommikusöögi kupongid (kuna meie booking millegipärast hommikusööki ei sisaldanud- JÄLLE mingi täiesti ootamatu jama) ja läksid sööma. Kerge söök, mitte midagi erilist ja siis hakkasime poistele võikusid valmistama. Tegime ilusad võileivad, peitsime nad varem teadlikult kaasavõetud kotti ja läksime poisse üles äratama. Unimütsid olid väga rõõmsad võikude üle ja otsustasid edasi magada. Samas kui meil oli missioon- Eve karvutuks teha.
Kuna me ei teadnud, kus salongid on, siis läksime ehku peale välja. Hotellist väljudes võtsime suvalise suuna ja hakkasime astuma, külastades tee peale jäävaid massaažisalonge. Asja tegi huvitavaks see, et Marial on raske taluda rõvedaid lõhnasid ja just need valitsesid Bangkoki (mida Mart nimetas korduvalt Hongkongiks) tänavaid. Vaatepilt järgmine - kõnnivad 2 tüdrukut, kellest üks rõvedalt öögib ja kõndimise pealt oksendab. Kui Marial oli hommikusöök väljutatud, läks ka liikumine ladusamalt.
Leidsime ühe turistiinfo, kus oli tasuta wifi ja saime teada, et agoda.com on meie kaebusega tegelema hakanud ja tõenäoliselt on olemas ka positiivne tulemus, et me siiski ei pea 120 USD-i juurde maksma. Kõndisime veel nats ja proovisime tee pealt võtta ka ühte tuk-tuki, mis on Tai kolmerattaline lahtine takso ja ühtlasi ka eriline turistilõks. Kuna me aga kategooriliselt keeldusime koos juhiga läbi minemast mingist suvalisest juveeliärist, mis on kogu tuk-tukinduse mõte (viia rumal turist nn. juveeliärisse, kus talle saab kalli raha eest müüa mõttetuid klaaspärleid ja pärast tema üle hirnuda), siis saatis see juht meid pehmelt öeldes pikalt.
Hiljem, kui selgus, et olime liikunud nii vales suunas, et vähe pole, leidsime ühe eriti kalli kaubamaja. Seal asusid Clarins´i ja Lancome´i ja muud sellised fäänsid salongid ja seal kaotas ka Eve oma süütuse brazilian bikini waxile.
Maria käis samal ajal ringi kaubamajas, kus olid eriti kallid hinnad ja Vietnamis midagi sellist küll näha polnud (kuigi nad kirjutasid, et mida kõike Saigonis ei ole, siis seda kõike me seal tõepoolest ei näinud). Seejärel läksime kiirelt tagasi, et poisse äratada, ja loomulikult ei jätnud me kasutamata ka juhust, et võidurõõmsalt hotelli respost läbi käia ja neile teatada, et võit tuli seekord meile. Nad küll üritasid midagi plõksida, aga üks rumaluke tunnistas üles, et meie bookinguga on kõik korras.
Ajasime poisid üles ja läksime kiirelt basseini äärde veel viimaseid päikesekiiri püüdma. Poisid samal ajal läksid meie seletuste järgi McDonaldsit otsima.
Kohe kui olime pikali heitnud, hakkasid saabuma ähvardavad pilved, seejärel lisandus mürin, siis juba välk ja kaugel see vihmgi enam oli. Ja loomulikult, kui me olime sunnitud basseini äärest lahkuma, et olla siis vähemalt toas pikali, siis oli koristaja just meie toaga alustanud, mis tähendas, et me pidime lobbys aega parajaks tegema. Ootasime vihma möödumist ja läksime tagasi basseini äärde. Jäime koheselt magama.
Varsti saabusid ka poisid, kes loomulikult polnud ei meie juhatamise ega ka kaardi järgi leidnud seda Maci ja olid maha kõndinud mitmeid kilomeetreid, jäänud paduka kätte, saanud läbimärjaks, aga selleks hetkeks olid nad väga rahul, sest Big Maci olid nad kuskilt ikka hinge all saanud. Kell oli täpselt niipalju, et ka meie pidime sama tee jalge alla võtma.
Kui meie olime saanud sama mõnu tunda, siis otsustasime, et Taist me ilma tai massaažita lahkuda ei või. Läksime esimesse suhteliselt korralikku salongi ja ütlesime, et massaažist oleme huvitatud küll, aga palun hästi valuvabalt. Seejärel juhatati meid ülakorrusele, kus asusid pisikesed ruumid. Meid suunati kabiinidesse, anti selgapanemiseks mingid ürbid ja jäime ootele, ise omavahel läbi seina sädistades. Ja siis see algas. Maria sai mehe ja Eve naise. Mees õnneks oli kuulnud, et valuvabalt, Eve tüdruk ei olnud seda mitte.
Tai massaaži omapära on see, et mingit õli ei kasutata, sest põhirõhk on lihaste venitamisel. Kohati oli Evel nii valus, et ta tihkus tasakesi nutta (eriti näiteks siis, kui massaažinaine tal seljas kõndis või lülisamba kaheksasse keeras). Maria kahtlustas, et massaaži hinna sees on ikka ka happy ending, sest kohati oli see sentimeetrite mäng. Eve ei kahtlustanud happy endingut kordagi... Lõppkokkuvõttes lahkusime rahulolevalt ja ostsime teel hotelli tänavalt veel ühe imehea mango, sest mango on tervisele väga kasulik.
Seejärel oli vaja minna linna peale. Õnneks pakkisime enne kotid ära, sest etteruttavalt võib ölda, et pärastpoole selleks aega enam ei tekkinud. Siht oli minna Patpongi ööturule, kus peale odava väljamüügi on ka ohtralt showsid. Showsid, kus tüdrukud (enamasti :)) oma suguelunditest väljutavad kas siis pinksipalle, nooli või muud käepärast.
Kui me olime kohale jõudnud, hakkasid mingid inimesed meid kutsuma SUPER PUSSY showle ja nagu kokkulepitud, siis me sinna ka kohe suundusime. Sissepääsuraha maksma ei pidanud, ostsime pika kähmlemise käigus endale õlled (mis olid 5 korda kallimad kui poest ostes) ning jäime huviga ootma, mis saama hakkab. Saime kohad lava äärde, kus hööritasid ennast u 7 tüdrukut. Põhimõtteliselt üks koledam kui teine. Esimene peitis siis mõned pallid oma üsasse ja hakkas neid välja pilduma. Poistele anti küll reketid ka, aga Palm sai ikkagi ühe palliga vastu pead. Momentaalselt tulid 2 tüdrukut (tegelikult loomulikult libu) poistega mängima, katsusid siit ja sealt, üritasid juttugi rääkida ja palusid, et poisid neile joogid välja teeksid. Kuna baaris oli rahvast vähe, siis tulid 2 tüdrukut ka meid mudima, proovisid teha tai massaži, aga see oli päevase variandi hale vari. Pärast küsisid tibid veel raha ja Eve siis andis ühe dollari, mille peale plika ütles, et anna teine veel. Eve vastu, et ei anna mitte, et õpi enne korralikult mudima ja selle peale hakkas plika peaaegu et nutma ja tahtis siis vähemalt juba pooleldi joodud õlut, mida aga Eve ka ei raatsinud loovutada. Mariaga juhtus sama asi ja poisid, nagu ikka, ei andnud midagi. Kuna peale selle esimese tüdruku, kes nägi vähemalt suhteliselt kena välja, oli ülejäänud lava täis mingeid kohutavaid ülekaalulisi VALGEID peletisi, kellel olid kõhul ja puusadel kohutavad operatsiooniarmid (aru ma ei saa, mis operatsioonidest), siis otsustasime sellest tondilossist lahkuda ja hoopis turul aega veeta.
Tegime tõhusaid tehinguid, kuid kauplemine ei toiminud kahjuks nii efektiivselt kui Vietnamis. Oma asjad saime suure mangumise peale siiski kätte. Palmil jäi kripeldama üks käevõru, mida müüdi küll Eesti mõistes võileiva hinna eest, kuid mida ta sellele vaatamata põhimõtteliselt osta ei raatsinud, sest müüa keeldus kaupa allahindamast.
Kauplemine jätkus meil ka koduteel. Nimelt olid poisid nõuks võtnud mitte ilma õnneliku lõputa Taimaalt lahkuda ja niisiis hakkasime neile otsima sobivat urgast, kus selle õnneliku lõpuga ikkagi normaalselt maha saada. See nägi välja nii, et poisid seisid rahulikult sõnagi lausumata meie kõrval, samal ajal, kui me nende jaoks hindu tingisime. Enda arvates saime lõpuks eriti soodsad pakkumised, aga poisid olid kidakeelsed ja selgitasid pärast, et nad ikka kardavad, et satuvad mängu-naise peale ja see oleks kohutav löök allapoole vööd. Me ütlesime küll,et toas on kindlasti pime, aga nad ei uskunud, et nii pime on. Lõpuks selgus, et kui hind oli sobiv ja tüdrukud (või-kes-iganes) ka, siis ei olnud poistel piisavalt raha kaasas. Kuna huvi oli ikka endiselt veel võrdlemisi suur, siis läksid nad hotelli, et sealt raha võtta, aga tagasi tulles said võrdlemisi pikantse tünni osaliseks- kõik kohad olid vahepeal kinni pandud...
Mis siis ikka- kell oli juba üsna varajane ja varsti pidime lennujaama poole hakkama liikuma. Ostsime teel hotelli mõned grillkanakoivad ja Eve Tom Yami supi, mis maitsesid ülihästi. Kui me selle peale ka verist kõhulahtisust ei saa, siis ma ei tea üldse, mille peale me saame...
Noh ja nii siis oligi, et võtsime hotellist oma tiugu ja kandle ühes ja tuiasime silmatäitki magamata lennujaama poole. Ees tõotas tulla huvitav lennureis ja kõige huvitavam osa pidi ees ootama Eestis, kus meie päevitunud kehad peavad hakkama aklimatiseeruma praktiliselt 70-kraadise temperatuurivahega.
Nagu ikka tellisime kodustelt kartulisalatit ja mõttega heast kodusest toidust jätsime kuuma Taimaaga hüvasti. Praegu.

Selline lugu siis seekord.
Alati Teie,
Maria, Eve, Mart ja Palm

February 25, 2011

Lõpu algus

Niisiis oli järjekordne hommik (kl 6) Ho Chi Minhis. Eelmine kord oli läinud õnneks ja buss oli pannud meid maha hotelli ees, aga seekord visati meid vette täiesti suvalises kohas. Asja tegi huvitavamaks, et meil polnud loomulikult kaarti ja isegi kui see oleks meil olnud, poleks me nagunii teadnud, kuhu kl 6 hommikul minna. Esialgu otsustasime kõmpida niisama ja täiesti juhuslikult sattusimegi jälle oma hotelli ette, siis juba vanasse tuttavasse baari hommikusöögile.


Siinkohal tuleb ära märkida, et vietnamlased on üks igati varajane rahvas. Kell 6 hommikul on liiklusummikud juba tavalised, söögikohad avatud, hommikusöögid hotellides kestavad tavaliselt kella 6st üheksani (katsu sa siis niimoodi puhata), ka tööpäevad hakkavad neil u kl 6.30. täiesti jabur, aga samas umbes samal ajal tõuseb ka päike ja mis sa siis enam magad. Samas lähevad nad ka suht vara magama, disko lõppeb u kl 1, hiljemalt pool 2. Hetkel elame meiegi samas rütmis - vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi.

Kui hommikusöök tehtud, siis ruttasime kl 7.30 sõjakoleduste muuseumisse. See on koht, kus te peaksite kõik meie üle uhked olema, sest ma ei usu, et keegi teist nii vara muuseumis käinud on.

Mida siis ka näidati. Tegu Vietnami sõja kuritegudega, ilmselge sooviga külastajates kaastunnet tekitada, võiks nimetada ka propagandistlikuks. Statistika on nii, et hukkus 3 miljonit inimest, kellest 2 milj olid tsiviilisikud, haavata sai veel 2 milj. Sõda muideks lõppes alles 1973. aastal. Praegu on elanikkond 86 milj. Muuseumis näidati põhiliselt pilte, keda ja kuidas piinati, luumurdmised, küünte väljatõmbamised jne. Samuti palju pilte väärarenditega lastest, kelle vanemad olid saanud mürki nimega agent orange. Mingeid väga suuri üllatusi see meile ei toonud, kuna pole vist asju, mida Hitler poleks juutidega teinud ja ega venelased ka puhtad poisid pole.

Ridade vahelt sai tegelikult välja loetud, et kuigi on hea kõiges süüdistada USAd, siis tegelikud piinajad olid ikka vietnamlased ise.

Oli see siis hommik või meie enda ajalugu või eelnenud bussisõit prussakate ja kriimsilmadega, aga meid see muuseum väga ei kõigutanud. Ja lõppkokkuvõttes pidime tõdema, et kõige suurema mulje jättis meile üks suur USA helikopter, mille taustal tegime ka mitu pilti.

Muuseumis käidud, otsustasime teha ühed värskendavad joogid ja Vietnamiga selleks korraks hüvasti jätta. Tegime ka väiksed kokkuvõtted - ei saa eitada, et tegu on väga odava riigiga, kus puhata. Siinkohal siis ka näited: öö kahele 4 tärni hotellis u 50 USD-i, õlu poest 0,5 USDi, keskmine toidukord näkku u.4 USD-i. Samuti on siin väga ilusad rannad ja Hoi An, mis jättis kustumatu mulje (asub nüüd meie lemmiklinnade top kolmes koos San Francisco ja New Orleansiga). Miinuseks on see, et tegu oli ikka kindlasti kolmanda maailma riigiga, kus on suur kirjaoskamatuse protsent. Vaatamata sellele, et nad on olnud okupeeritud nii Hiina kui Prantsusmaa poolt ja suhteliselt tihedalt olnud seotud ka USA-ga, ei oska nad suures osas absoluutselt mingit muud keelt, kaasa arvatud kehakeel ja see teeb suhtlemise kohati tüütuks. Käib närvidele, et inimesed, kes elatuvad turismist, ei suuda ära õppida ka numbreid kümne piires võõrkeeles jne.

Lisaks see mentaliteet, et mis käest kukub, see kukub. Ikka räige mustus ja elementaarse hügieeni puudumine. Oleme enne unustanud kirjutada sellest, et nii Vietnamis kui ka Tais ei tunta elektrikaablite maa alla kaevamist, vaid absoluutselt kõik juhtmed jooksevad üle tänavate. See tekitab olukorra, kus sul pea kohal ripub pidevalt miljonist juhtmest koosnev rägastik, mis postide juures moodustavad eriliselt suuri juhtmepuntraid. Vahete-vahel on ka nii, et mõni kaabel on läbi lõigatud ja ta vedeleb lihtsalt maas ning sealsamas peseb mõni kriimsilm kausis enda nõusid ja valab vee rentslisse juhtme peale... Elektriga on neil, jah, sellised lood ja kui kuskil peaks elekter ära minema, siis on väga tõenäoline, et ta on lihtsalt juhtmestikku ära eksinud.

Kokkuvõttes jättis Vietnam muidugi positiivse mulje ja kindlasti ei jää see meie viimaseks Aasia külastuseks.

Kuna öö bussis oli meid ära väsitanud ning meie kotid on muutunud praeguseks juba väga raskeks, siis otsustasime kaost meenutavast Ho Chi Minhist lahkuda ja nautida lennujaama konditsioneeritud ruume. Lennukini oli küll päris mitu tundi, aga laotasime oma rändtsirkuse laiali ja magasime kiirelt 2 tundi. Check- in´is pidime juba ühe koti (Maria oma muidugi) alla pagasisse panema, ülejäänu mahutasime nipa-napa käsipagasisse. Lennuki peale saime kõigi oma kottidega ainult seepärat, et meie eest võeti mingid inimesed maha, kuna neil oli 2 käsipagasi kotti, meil näiteks inimese peale 1 väike kohver, suur käekott, 2 suurt kilekotti lennukast ostetud tavaariga. Pagasi vähendamiseks olid kasutusele võetud äärmuslikud meetmed, poistel olid mõlemal jalas kahed püksid, jakid ja pusad, palju poleks puudunud, kui me oleksime neil käskinud kõige peale tutikad ülikonnad tõmmata. Mart viskas minema enda vanad kingad ja plätud aj hakkas edasi käima ainult lumivalgetes uutes terava ninaga kingades.

1,5 tunni pärast jõudsime Bangkoki (õnneks lükati meie lennukit edasi ainult 40 minutit, samas kui Kärt ja Arvo, kes eelmisel päeval sama lennuga läksid, pidid ootama 9 tundi, sest lennuki rattaga oli midagi korrast ära) ja seal me pidime loomulikult uuesti Tai viisa tegema, seekord läks kõik ludinal, ei küsitud raha ega midagi. Tõenäoliselt oli see sellepärast, et olime ennast osavalt mingite araablaste grupi vahele pressinud ja kenad eesti inimesed, heledate juuste ja p2evitunud nahaga ohustavad Taimaad kindlasti v2hem kui mingi lärmav keskealiste araabia meeste kamp.

Seejärel käitusime jälle targasti. Nagu wikitravel meile ütles, ei võta ükski noor ja endast lugupidav backpakker taksot kohe lennujaama eest kokkuleppehinnaga, vaid läheb korrus allapoole, kus asuvad taksomeetriga taksod. Taksojuhid ise on umbkeelsed, aga tuleb öelda ühele tädile, kuhu tahad minna, ja see siis kirjutab taksistile tema keeles paberikese ja sõit võib alata. Nagu alati, ei läinud meiega nii. Loomulikult saime meie takso, mis erines teistest selle poolest, et ta lihtsalt nägi kõige koledam välja. Ka meie taksist oli vist teistest umbkeelsetest veel natuke umbkeelsem. Sest kui ta meid autosse pakkis, küsis ta samal ajal teistelt meiesugustelt, et ei tea ikka, kus see hotell on, kuhu me tahame minna. Mingil hetkel hakkas ta sarnaste küsimustega piinama ka Evet, kes istus esipingil. Järgmine, mis juhtus, oli see, et taksomeeter käima ei läinud ja mingil kummalisel kombel kauplesime endale täiesti normaalse hinna 400 bahti, mis on u 13 USDi ja seda koos kiirteemaksudega. Mis aga oli täielik fail, oli meie taksojuhi sõidumaneer. Kui kõik teised sõitsid kiirteel u 120km/h, siis meie 70-ga ja seda nii, et pidevalt vajutas ta gaasi ja siis jälle mitte- jõnksutas. Täielik okseratas. Aga hotelli me kohale jõudsime.

Siin aga algasid uued proleemid. Tavaliselt oleme bookinud oma hotellid agoda.com-i kaudu, nagu seegi kord. See näeb välja nii, et võtame 2 tuba 2 inimest ja meie oleme kogu aeg aru saanud, et see tähenab 2 inimest toas, aga need idioodid teatavad, et see tähendab, et võetud on küll 2 kahest tuba, aga et 1 inimene toas, ehk siis me peaks juurde maksma 120 USD-i lisakohtade eest. Enne seda pidime veel 4 USD-i eest välja printima lehe, mis neil juba olemas oli, ja üleüldse olid nad eriti ebaviiskad inimesed. Meie olime seda ka vastu. Jutt jäi siis nii, et nemad kontakteeruvad järgmisel päeval agoda.comiga ja siis ütlevad meile, mis saab. Läksime oma tubadesse, mis olid vaataga mittekuhugi ja hakkasime plaani hauduma, et mis teha, et need idikad meilt rohkem raha ei kasseeriks. Olid variandid, et vahetada hotelli, aga siis me oleks selle hotelli eest nagunii pidanud maksma, laseks krediitkaardi kinni panna jne. Seejärel saatsime ise agoda.comi kirja, palusime ja mangusime. Olime täiesti veendunud, et hotell meie kasuks ühtegi positiivset lisaliigutust ei tee. Ja tegelikult leppisime, et sellest rahast oleme ilma.

Hotellis ootasid meid juba Kärt ja Arvo, kes hakkasid samal õhtul lahkuma. Kuna mast oli maas ja kell palju, lisaks väsimus, siis võtsime väiksed joogid hotellitoas, rääkisime maast ja ilmas ning jäime tasapisi magama, lubades, et homme oleme hästi tublid ja teeme palju asju, viimane päev ikkagi.

February 23, 2011

Õnneloomad

Tänane hommik algas kuidas kellelgi. Osad meist olid väga hästi välja puhanud, samal ajal kui Maria oli terve öö vaikselt toimetanud. Tualettruumis. Mingi asi oli tal nii korralikult põhja alt ära võtnud, et ta mõtles vahepeal, et variant a) ta läheb lõhki või variant b) ta on ikkagi saanud verise kõhulahtisuse.


Kui poistega kokku saime, selgus,et ka Mardil on samad kaebused. Eve ja Palm lohutasid neid ja tänasid õnne, et nendega nii koledad asjad ei juhtunud.

Kuna olime viimast päeva kuurortis, siis otsustasime päiksest võtta nii palju kui annab, ja läksime randa. Kahjuks olime päris hilja peale jäänud, siis me kohe lamamistoole ei saanud ja proovisime algul päevitada rätikutega liiva peal. See osutus kohutavalt ebamugavaks. Bojaarid! (Mari arvates oleme me eestis sama moodi päevitanud jub astaid) Õnneks vabanesid varsti toolid ja siis saime juba rahulikult asendid sisse võtta. Nagu ikka, tegime ka väikse une ja käisime meres sulistamas. Olid eriliselt suured lained, nii et meie hommikul pestud juuksed olid tulisoolasest veest momentselt läbimärjad ja lained peksid nii, et veest väljudes olid meil kõigil tagumikud paljad :) Poisid käisid vahepeal linnas keha kinnitamas ja ka südapäeval pakuti neile väikse tasu eest koledaid prostituute. Kutid tegid järjekordselt sääred ja olid randa tagasi jõudes täitsa endast väljas. Ma ütlen, iga kord kui nad ilma meieta kuhugi lähevad, on kohe mingi jama. Pärast lugesime, et rannas ei tohi öösiti käia, kuna seal on kamikaze-hookerid. Mart ja Palm olid kindlad, et just neid nad nägidki...

Kella viie paiku jätsime hüvasti Vietnami rannamõnudega ja läksime nätsu ja kommi ostma, et oleks lõppkokkuvõttes koju ka midagi tuua. Sõime õhtusöögiks kolm imehead pizzat ja täna oli jälle see päev, kui hakkasime ootama bussi, mis meid tagasi Saigoni pidi viima.

Seekord olid piletid odavamad kui kunagi varem, muuhulgas ka sellepärast, et meist on saanud võrdlemisi suured tingijad. Otsustasime, et kuna meil bussidega nagunii vedanud ei ole, siis me neid ülemaksta ei kavatse ja lihtsalt kannatame. Etteruttavalt võib öelda, et me JÄLLE ei kujutanud ette, mis meid ees ootab.

Kella 8 paiku õhtul, peale seda, kui meist oli mööda kihutanud mitu väga ilusat sleeping-bus´i, korjas meid peale üks mikrobuss, mis oli väga puhas ja mille reisisaatja vms rääkis täiesti puhast inglise keelt. See oli väga suur viga, sest koheselt tekkisid meil kogu ülejäänud protsessi suhtes teatavad positiivsed ootused, mis lõpuks said kohutava tagasilöögi.

Ma ei tea, kas me oleme varem kirjutanud neist sleeping-bus´idest seestpoolt, aga igal juhul on neis istmed, mis on poollamavas asendis, suhteliselt lühikesed ja istmete peal on padi ja tekk, mis näevad nii rõvedalt võidunud välja, et iga kord ajab iiveldama, kui bussi sisse minna. Kui tuled ära kustutatakse, siis paneme me padja vaikselt pea alla ja võtame teki peale ja kõik on hästi. Lisaks sellele peab bussi sisenedes ära võtma jalanõud ja siis sa saad kotikese, kuhu sisse jalanõud panna ja ise kõnnid paljajalu oma kohani. See on tavaliselt äärmiselt ebameeldiv protseduur,sest need inimesed siin ei oska eriti puhtust pidada ja me peame oma väikeste roosade varvastega üle rõveda põranda astuma

Aga hästi, algul seisime ja ootasime mingis kottpimedas parklas, kuni juurde toodi veel üks mikrobussitäis kriimsilmasid. Ja siis läksid bussi mehed mingi imeliku pihustiga. Mine metsa, mõtlesime meie, miks nad peavad vahetult enne sõitu seda õhuvärskendajat laskma? Aga see ei olnud õhuvärskendaja, nagu selgus.

Meil oli plaan võtta kohad taha, aga võimalikult kaugele kemmergust, kus kriimsilmad lahtise uksega käia armastasid. Taga on parem olla sellepärast, et kohalikud inimesed eelistavad kohti bussi eesotsas.. Samas tahtsime kõik magada all (bussis on narivoodid). Andsime Mariaga konduktorile pileti ja ütlesime, et 2 poissi on veel tulemas ning läksime ise kohti võtma. Kuna tegemist oli pühapäeva õhtuga, siis oli terve buss ainult pilukaid täis, kes tahtsid kogu aeg meie hõivatud kohti millegipärast endale saada. Ühesõnaga saime endale kohad otse peldiku juurde, AGA alumisele korrusele. Ja siis see meiega juhtus- PRUSSAKAD! BUSSIS! Tapsime kiirelt u.kolm tükki ära ja mõtlesime õudusega eelolevale ööle. Poisid sisenesid bussi hädakisa saatel:" Eveeee! Mariaaaa! Me ei saa sisseeee!" Läksime konduktori juurde, sõimasime ta profülaktika mõttes läbi (a la "me ju ütlesime, et kaks poissi on veel tulemas- milline osa sellest lausest jäi teile arusaamatuks?") ja läksime koos poistega oma kohtadele. Konduktor oli enda arust päris hea nalja teinud.

See pihusti, mis meestel enne käes oli, oli tegelikult prussakamürk mitte õhuvärskendaja. Mart ja Palm said šoki. Kuna meie Mariaga oleme elanud olulise osa oma elust ühikas, kus prussakad olid venelaste poolt õnneloomadena spetsiaalselt kodust kaasa võetud, siis suhtusime me olukorda teatava paratamatusega. Lihtsalt need prussakad, mida me nägime, need me tapsime ära. Aga nad sebisid lõbusalt igal pool edasi.

Õnneks olime Mariaga hotellist varastanud saunalinad, mille me kenasti pesaks sättisime ja jumal tänatud, varsti kustutati tuled ära. Maria nägi veel ühte prussakat akna peal sibamas, tappis ta ära ja jäi magama. Poisid natuke aega hädaldasid, aga varsti magasid nemadki. Evel jälle oli tool,mis voodiks ei käinud- katki oli, nii et kui buss mõnest august läbi sõitis, paindus ta koos tooliga kokku nagu liigendnuga. A lõpuks harjus sellega ära.

Vahepeal (loe öösel kell 2) tegi buss vetsu- ja söögipeatuse, mis oli viga, sest siis pandi jälle tuled põlema ja see tähendas, et me nägime, kuidas meie väiksed sõbrad lõbusalt istmete alla peitu pugesid. Õudsa röökimise saatel tappis Mart ka ühe prussaka ja teatas, et olgu see tagumine kord kui ta Vietnamis bussiga sõidab. Oligi. Kell 6 hommikul jõudsime Saigoni.

February 22, 2011

Vinpearl

Täna hommikull juhtus see, mida me juba ammu Mariaga kartnud olime. Päike oli teinud meie huuled huvitavaks. See nägi välja umbes nii, et ärgates alahuul nagu katkus, oli omandanud 4 korda suuremad mõõtmed ja Marial oli veel üks väike boonus- algav tuumaohatis. Lähemal vaatlusel selgus, et huul (ikka isoleeritult ainult alahuul) ajab ka nahka. Päike on paha,mõtlesime, aga mis siis ikka- Valtrex sisse, Zovirax peale ja... päevitama. Muide, meie usume küll Anna- Maria Galojani ja tema huulte lugu. Ja see,et me näeme välja, nagu me oleksime alahuulde silikooni süstinud, see ei ole tegelikult nii. Algul oli lihtsalt naerda nii kohutavalt raske, sest huul oli tursest võrdlemisi rigiidne ja see ajas omakorda nii kohutavalt naerma ja siis naerdes jälle kogu huul rebenes (mille ümber tekkis uus ohatis). Proovisime mõnda aega Mariaga teineteisega rääkida nii, et hoidsime alahuulest näppudega kinni, aga see jälle ajas nii kohutavalt naerma... Anyway, nüüd hakkame oma uue "minaga" juba harjuma...


Täna otsustasime külastada Vinpearli. See on üks saar, mis meie rannast paistab ja milleni viivad üle mere gondlid. Selle saare peale on kirjutatud ka suurte tähtedega VINPEARL, nagu 20 km Tartust ühe künka otsa hollywood vms. Saarel asub suur vabaajakeskus lõbustus- ja veepargiga ja nt 2007 toimus seal Miss World või mingi taoline üritus.

Ühe sõnaga, võtsime takso (u. pool tundi peale seda, kui olime planeerinud võtta) ja tahstime sõita gondlite peatusesse. Takso peatas u.km enne seda ja teatas, et meil on vaja osta gondlipiletid (mis ühtlasi kehtisid ka pääsuna saarele). Netis oli krijas, et pilet maksab 270000 (u.13 taala), aga need inimesed siin tahtsid saada selle eest 360000 e.18 taala. Kindlasti tahavad meile mütsi pähe tõmmata, mõtlesime meie ja proovisime tingida, aga midagi ei aidanud. Otsustasime kõik pikalt saata ja lahkusime taksost, mis tähendas 1km mööda liivast ja tolmust ilma kõnniteeta maanteed mööda ülesmäge kõmpimist. Jõudsime siis gondlipeatusesse ja vaatasime piletihindu- 360000 nuta või naera. Ja see saba... Ikkagi ei saa me vahete-vahel aru, et kui siin õpetajad teenivad teate-küll-kui-palju, siis kuidas neil kriimsilmadel on võimalik endale selliseid asju lubada. Igal juhul oli neid seal mustmiljon.

Sabatasime ligi tund aega ja muutusime üsna närvilisteks, kui tuli aeg gondlisse astuda, mille peale enamik meist teatas, et see on nende esimene kord. Olla gondlis. Eve proovis küll kõigisse optimismi süstida, et uskuge mind, suusagondlid on palju jubedamad, sest seal all asub 2000m mittemidagi, aga siin on mingi saja meetri kaugusel sinine ja soe vesi, aga see millegipärast väga hästi ei töötanud. Umbes, et on küll vesi, aga kui me kinnise gondliga alla kukume, siis me ei saa uksi lahti ja upume ikkagi ära... Kuidagimoodi jõudsime ikka saarele pärale ilma eriliste inimkadudeta.

Kohe algatuseks käisime ära ameerika mägedel, mis alguses tundusid päris hirmsad, aga tegelikult oli ikka suur tühiasi, eriti arvestades neid mägesid, milles me päris-Ameerikas käisime. Olime veits pettunud, sest isegi silmi ei pidanud kordagi kinni panema.

Veepargis oli meie peamine eesmärk Lazy River, mis tähendab laiska jõge ja mis oli hästi tuttav Mariale ja Kärdule, kes korduvalt seda tüüpi atraktsiooni oma elus kasutanud on ja seal ka kõige haigema päevituse saanud on. Ühtlasi meeldib neile (ja tuleb välja, et ka meile) lazy river seepärast, et seal mitte-kui -midagi tegema ei pea. Võtad ainult enda kummirõnga, hüppad peale ja lased mõnusal soojal veel ennast lihtsalt kanda.

Poisid hakkasid muidugi kohe lollusi tegema ja meid kiusama, aga me proovisime rahulikult kulgedes seda tuima näoga ignoreerida. Tahtsime tüdrukutega alla lasta ühest laiast liumäest, mida Arvo väga soovitas, aga kui Eve sealt röökides "Oomaigaad. See on nii jube!!!" alla tuli, siis Maria jaoks oli juba hilja, aga Kärt võttis oma ujumisrõnga ühes ja tuli sõnagi lausumata trepist alla tagasi. Järgmiseks läksime lainebasseini, mis oli ka eriliselt naljakas ja ärge arvake, et me seal kõige vanemad inimesed olime. Kaugel sellest.

Lõunasöögi tegime mereäärses restoranis, mille kõrval krabid lõbusalt kividel sabistasid. Lõunasöögi kõrvale mängis kitarremuusika, mille peale Mart ütles, et "nad võiksid veel Valgret ka mängida" ja siis Eve: "Häh, aga nad ju mängivadki!" Nii et seal me siis olime. Lõuna- Hiina mere kaldal, +35, palmid igal pool ja taustaks mängib "Sinilind". Pikantne lugu.

Peale sööki otsustas Maria, et tema tahaks ikkagi ära käia veel ühel atraktsioonil, mis u. 10 mintsi jutti keerutas loomakujulisi istmeid erinevatel kõrgustel ühes suunas. Käisime okserattal ära ja saime aru, et see kogemus meid nüüd küll rikkamaks ei teinud. Noh ja kuna oli pärastlõunane aeg, siis me tegime jälle vana Eesti kombe kohaselt ja... läksime randa magama. Kuna toole polnud piisavalt, siis pidime olemasolevad kokku lükkama ja võtsime asendid sisse. Tund aega järjekordset tuumaund, mille ajal Arvo sai rahulikult võtta kõigist liumägedest, mis võtta andis, ja olime nagu niuhti üleval. Jahedaks läks. Tagasiteel gondlitele käisime veel läbi "veealusest maailmast", kus me nägime väikseid haisid ja raisid ja mitte ühtegi heeringat ega kilu.

Pimedas oli gondlitega palju lihtsam sõita- mitte midagi ei olnud näha ja siis ei olnud ju ka mitte midagi karta. Saatsime linnas Kärdu ja Arvo teele ja läksime ise sööma. Enne, kui meile arve jõuti tuua, olid poisid toolidega kummuli kukkumas. Väss.

Nha Trang- puhkame edasi

Ärkasime, sõime, läksime mere äärde. Poisid otsustasid jääda konditsioneeritud kliimasse ja meiega ei liitunud. Meie jälle planeerisime algul minna ka ühte muuseumisse, aga palju sa ikka ühel päeval teha jõuad, otsustasime lõpuks, ja võtsime päikest. Tervet päeva saatis rannas leviv vänge kärsahais, sest kohalikud inimesed üldiselt väga ei vaata, kus nad lõket teevad. Ühe sõnaga, kui pere (25 inimest) on otsustanud randa minna (ja rannas- see tähendab 50m eemal puude all, 50m suurest tänavast), siis sinna, kuhu istutakse, sinna tehakse momentselt lõke ja hakatakse lõkkel kärsatama igasugu käepäraseid vahendeid söögiks. Mõned neist haisevad lihtsalt nii rõvedalt, et tapab tervist.


Muuhulgas grilliti toitu ka rannas, aga need olid mereannid, mis lõhnasid nii hästi, et mõningaid tooteid olime me sunnitud ka proovima. Suured krevetid ja karbid maitsesid ülihästi, aga liha on neis ikka masendavalt vähe.

Kui kella nelja paiku olime JÄLLE päikse käes täitsa ära põlenud, siis läksime hotelli, võtsime poisid ja Kärdud- Arvod (kes puhtalt oma lohakusest olid enda Saigoni mineva bussi maha maganud ja seetõttu sunnitud meiega koos veel ühe lõbusa õhtu veetma) peale ja läksime sööma. "Verandale".

Meie poisid on nüüd avastanud, et ka Vietnamis müüakse kanget alkoholi ja olid ennast kohe varustanud pudeli rummiga, sest Vietnamis müüdaval alkoholil on veel üks omapära- see on väga odav. 0,75-liitrine pudel rummi maksab natuke üle saja krooni- mis sa siis ei osta. Nojah ja vana hea Eesti kombe kohaselt- kui sul on odav alkohol käes- mis sa siis ei võta seda söögikohta kaasa- ikka võtad! Ja nii siis oligi, et tellisime endale head söögid+ poisid coca-colat ja valasid endale moosivarga näoga laua all sinna rummi sisse. Õpetajad teenivad Vietnamis jätkuvalt 50 taala kuus...

Peale õhtusööki otsustasid Maria, Arvo ja Kärt koju magama minna, sest tegus päev oli selja taga, aga Eve läks koos poistega ööklubisse Sailing Club, kus poisid ka eelmisel meeleolukal õhtul olid käinud ja mis neile üldiselt väga soodsa mulje jättis.

Täna õhtul tahtsid nad sissepääsuks raha saada, mis ei olnud tegelikult ka kõige hullem, sest pileti oleks kohe saanud joogiks ümber vahetada (hind oli 60000 kohalikku, mis teeb u. 3 taala), aga meie ikkagi nagu korra sõna "pilet" nähes tõrkusime. Jumal tänatud,et siis tuli üks turvamees, kes mäletas poisse eelmisest õhtust ja ütles,et nad võivad ilma rahata sisse minna... Õnneks kehtis see ka Eve kohta. Baaris võtsime kiirelt ühed piletihinnast natuke kallimad joogid ja istusime lauda, mis asus tegelikult rannas. Ja tegelikult kogu klubi asus ka rannas, ainult osaliselt oli tal katus peal. Ja siis põlesid rannas veel lõkked, mis tegi õhkkonna kuidagi eriliselt romantiliseks. Proovisime vahepeal tantsida ka, sest muusika oli täitsa nii, aga kui me Mardiga suuremaid poognaid hakkasime võtma, tuli jällegi üks turvamees, kes pahandas, et mis me endast mõtleme, et niimoodi teeme ja kõig elu ohtu seame. Otsustasime edasi tantsida mõttes.

Kui Eve seltskonnast lahkus, siis planeerisid poisid veel natuke aega normaalselt naisi sebida, aga õhtu lõppes nende jaoks millegipärast ikkagi sellega, et nad hüsteeriliselt põgenesid koledate käperdavate prostituutide eest. Seekord kahekesi.

February 20, 2011

February 18, 2011

Nha Trang – puhkus täiel rinnal

Jõudsime kl 06 hommikul Vietnami põhikuurortisse, kus võttis meid vastu palavus ja niiskus, meile see meeldis. Võtsime kiirelt hommikusöögiks burksi ja pastat, saime kätte oma toad hotellis, kus kõik vabandasid, et meie, kes me oleme 12 tundi bussis piinelnud, ei saanud kohe tube, aga ka kl 09 tuba saada on ok.


Selleks hetkeks oli tubli Arvo meile kohad rannas ära võtnud ja päevitamine võis alata. Määrisime ennast korralikult kreemiga kokku, et ei juhtuks sama asja, mis eelmine kord. 4 tundi tegi oma töö, nagu poleks kreemi pannudki. Praeguseks oleme korralikult pruunid. Rannas jõime mõnusaid kokteile, värskeltpressitud mahla ja tundsime ennast hästi.

Õhtusöögiks värsked grillitud krevetid, krokodilliliha, kalmaarid ja muud sarnased produktid, mida Eestis vähemalt värskel, saada pole. Samas käivad jutud, et Tallinna Linnavalitsusel on oma pood, kus müüakse ka krokodilliliha. Kui keegi teab mingit infi, siis meie oleksime potentsiaalsed ostjad (kuigi krokodilliliha maitses nagu suur tühiasi).

Õhtu lõpetuseks tahtsime võtta mõned kokteilid, läksime ühte peatänavaäärsesse baari, kus teenindus nii umbkeelne, et u 8 neiukest+ 1 poiss ei suutnud meile ära seletada, mida nad lauda tõid ja siis me otsustasime lahkuda, järele saadeti veel üks umbkeelne mees, aga ka temaga ei saanud me jutu peale, mis tegi selle lahkumise veel eriti lihtsaks.

Seejärel suundusime mingisse teise baari, mida Kärt ja Arvo olid varem külastanud, poisid võtsid kolme peale pudeli rummi 0,75l, mis läks maksma u 25 USD-i, meie hellitasime ennast kokteilidega ja otsustasime magama minna.

Kuna poisid olid kanget saanud, siis nende jõud polnud veel raugenud ja nad otsustasid minna veel discotekasse, teel pakuti neile erinevaid narkootikume ja erinevaid naisi. Ühtlasi õppisid nad ära ka ühe uue vietnami-keelse sõna: bum-bum- võite isegi ette kujutada, mida see tähendada võiks. Terve linn oli täis rolleritel sõitvaid pimpe ja juba kaugelt hüüdsid nad: „Bum-bum. One hour 10 dollar.“

Sõnaga, hinnad on siin üliodavad. Ma lähen nüüd täpsemaks, kes ei taha teada, see ärgu lugegu. Suhuvõtmine (minett) 2 USD-i; 1 tund ühe naisega, mille jooksul võib teha kõike, maksab 10 USD-i. Ehk siis meie arust mitte eriti kallis.

Mardiga mindi ka veidi täpsemaks, aga noor hele noormees põgenes joostes ja seda sõna otseses mõttes.

Sellele järgneb ka Palmi kommentaar: Mart jõudis koju, rääkis ühe hingetõmbega ja hüsteeriliselt naerdes, kuidas kaks prostituuti tahtsid teda tänava peal ära vägistada, aga kuidas ta, jumal tänatud, eluga tulema sai. Jah, hea, et Mart meiega on.

Hoi An 2- Kostüümidraama

Järgmine päev algas jällegi väga varakult, sest pidime kiiresti ära vaatama kohalikud turistiatraktsioonid, enne kui läheme kostüümiproovi, mis (etteruttavalt võib öelda) kestis väikeste vaheaegadega terve päeva.


Hommikul ootas meid hotelli ees ilus ja puhas (need mõisted siin riigis on üsna vähelevinud) takso, mis meid My Soni pidi viima. Jällegi ei saanud me aru, kas nende inimeste mõõtühikud siin on erinevad meie omast või on asi jälle selles ajateljes, aga väidetavalt 40km läbimiseks läheb meil ikka ja jälle vähemalt 2 tundi aega. Ja sealjuures me liigume tegelikult kogu aeg.

My Son kujutab endast mingit antiikset (ja siin ma mõtlen tõepoolest 4-13saj.m.a.j.) pühamute kompleksi, mis on ehitatud kellegi Champa Kuningriigi ajal ja mille teeb ainulaadseks see, et ehitamisel tellistest ei oli kasutatud seguainet, vaid neid tellisesid on niisutatud ja nii on nad jäänud üksteise külge kinni. Tundub, et 14 sajandit on siinkohal siiski oma töö teinud ja võib-olla oleks need inimesed võinud segu kasutada, sest kogu see üritus seal üks hale naljanumber. Erinevatele kiviklibu hunnikutele olid juurde pandud sildid a la see oli osa mingist altarist ja see ma-ei-tea-kelle näpujälg. Turiste oli peale meie veel hordide kaupa, aga meie tegime selle tuuri ilmselgelt kõige kiiremini läbi. Kõik ei olnudki nii väga halvasti, sest sealt avanes tegelikult väga ilus vaade džunglile.

Koju sõites tegime tavalist- auto oli vaevu-vaevu koha pealt minema sõitnud, kui me juba magasime hambad laiali. Mõnikord meile tegelikult meeldib, kui nad nii aeglaselt sõidavad- saab normaalselt välja puhata.

Meile meeldib Hoi Ani linn väga. Esiteks oma mõnusa hiliskevadise kliima poolest, siis sellepärast, et erinevalt enamikest teistest suurlinnadest siin, on see väga puhas. Ja siin on keset linna vanalinn (milles asuvad majad on mõnusalt madalad) ja tänu sellele on siin ka autosid suht vähe. Ma ei räägi loomulikult rolleritel kamikazedest- neid on siin endiselt igal sammul, aga me oleme nendega ära harjunud. Ja mis kõige olulisem- siin on väga sõbralikud inimesed. Nad isegi teretavad sind poodi või hotelli sisse astudes ja saavad päriselt inglise keelest aru. Ulme!!!

Siis algas päeva põhiosa- kostüümiproov. Väiksed pilukad juba ootasid meid ja sibasid kibekiiresti ümber meie. Asjad istusid peaaegu algusest peale fantastiliselt selga ja mõned kosmeetilised vead, mis olid, parandati nii kiiresti ära, et me ei jõudnud isegi "oh sa poiss" öelda. Olime oma riiete tellimisega tekitanud olukorra, kus nähtavasti mingis keldris päris mitu kohalikku inimest üldse magada ei saanud, sest nad pidid... õmblema. Sellele vaatamata kinnitasid poemüüad, kes meilt mõõte võtsid ja kellele me tellimused andsime vahetpidamata, et pole probleemi, tellige veel midagi juurde, me teeme need õhtuks valmis (kell oli pool 2 päeval). Meest sõnast, härga sarvest- tellisime Mariaga juurde kumbki 2 toodet. Ise nad lubasid...

Isegi sööma polnud meil aega minna, sest iga natukese aja tagant tahtsid nad muudkui proovida ja proovida+ Mardil olid ju tellitud veel päris oma jala järgi tehtud kaks paari jalanõusid.

Kell 5.45 olid meil kõik asjad pakitult käes (ka need, mis me Mariaga päeval olime tellinud)- üks ilusam kui teine ja poisid tahtsid endale kohe ülikonnad selga jätta. Seda ei saa neile ka pahaks panna, sest nad nägid neis tõesti perfektsed välja. Siinkohal me tõesti loodame,et need riided EI OLE ühekordseks kasutamiseks... Olime soetanud ka mõned suveniirid, Mart ligi 10 lipsu ja siis seisime lõhkise küna ees- asju polnud absoluutselt mitte kuskile panna. Maria ja Palm viskasid kottidest ebaolulised asjad minema (Maria soetatud hästi vajalik ja ilus vihmavari jäi siiski alles) ja said hakkama, aga Eve ja Mart ostsid 9 taala eest tuttuue kohvri- mis sa hädaga teed. Ühtlasi otsustasime, et enam USAst riideid ei too- siin on odavamad, pealegi ilm on nagu parem.

Kell 6.30 ootas meid sleeping-bus, mis pidi meid viima tagasi paradiisi- Nha Trangi. Kuna me olime väga õnnelikud siiani enda riiete üle, siis me keksisime lõbusalt vadistades bussi ja võtsime endale voodid ära (poisid üles, tüdrukud alla) ega aimanudki, et ees ootab meid praktiliselt kõige hullem öö elus.

Nagu tavaliselt, väljusime linnast tunde ja osaliselt tegi selle väljumise nii pikaks see, et me läksime enne sõitu korralikult tankima... Millal sa siis veel tangid, päev läbi käed- jalad tööd- tegemist täis. Bensiinijaamast üritas bussijuht korduvalt lahtiste pagasiluukidega lahkuda, aga õnneks oli seal tanklas mõnel nii palju oidu, et ta hakkas hüsteeriliselt vastu bussi taguma, mille peale need luugid ikkagi kuidagimoodi kinni said (mitte esimese korraga).

Peale seda pidi meid ees ootama 500km ja 12 tundi lõputa õudust, sest need inimesed ei oska mootorsõidukeid juhtida. Asja tegi pikantsemaks veel see, et sisse lülitati telekas, milles röökis kohalik popmuusika (vaheldumisi kaks lugu!). Kohe ikka hästi kõvasti. Varsti peale seda tahtis üks bussijuhtidest Eve kõrvale vahekäiku magama tulla ja kui me talle üritasime seletada (loe: karjuda), et idikas, pane see muusika kinni või vähemalt vaiksemaks (tehes ristimärke ja osutades näpuga röökiva teleka peale- kui keeruline on sellest aru saada?), siis hakkas see kõva häälega naerma ja läks minema. Kohe selgus ka põhjus- ta arvas, et me ütleme talle, et ta ei tohi siin magada. Mis ei olnud ka iseenesest halb variant. Muusika jäi sama kõvaks.

Kui me saime muusikalt eemale keskenduda, siis see meie olukorda oluliselt paremaks ei teinud,sest... kui buss seisis, siis puhus konditsioneer nii kõvasti, et hambad plagisesid. Kui buss aga sõitma hakkas, siis võite isegi arvata, mis juhtus. Ja õige vastus on- konditsioneer keerati kinni!

35- kraadises temperatuuris, tingimustes, kus hapnikuprotsent sissehingatavas õhus on kuni 5, võivad mõned meist muutuda päris närviliseks. Seda enam, et bussil (nagu ma juba enne kirjutasin) mingit konstantset kiirust ei eksisteeri. Vahelduva eduga sõitis ta 150 km/h kiirusega üle kas lamavatest politseinikest või rollerisõitjatest või muuladest või ma ei tea millest, aga peale kohutavaid tümakaid oli tunne, nagu laguneks see sara kohe tuhandeks tükiks. Siis jälle venisime me 40 km/h- põhjus teadmata. See- eest kurve võttis buss jällegi ülehelikiirusel, nii et poistel ülakorrusel oli tunne, et nad lendavad kohe koos koikuga aknast välja.

Poolel teel võeti peale veel mõned rähmakad, kuigi buss oil puupüsti rahvast täis (ka sellest sai enne kirjutatud) ja paigutati vahekäikudesse magama. Nii et kui Eve ja Maria vahel oli 50 cm vaba ruumi, siis sinna mahtus täpselt üks murjam magama...

Kuidagimoodi jõudsime hommikul kell 6 Nha Trangi ja ilm, hea hommikusöök ning meie hotell kompenseerisid momentselt koleda öö.

Hoi An- Haute Couture

Hue hommik algas üpris uduselt ja vihmaselt ja meie jaoks ilmselgelt liiga külmalt. Seepärast otsustasimegi sealt kiirelt sääred teha. Enne seda sõime kõhud korralikult täis, sest hotelli hommikusöök oli väga rikkalik ja muuhulgas maitsesime ka passionfruiti, mis maitseb samamoodi nagu ta lõhnab. Oleks hea meelega ka tee peale mõned puuviljad kaasa varastanud, aga nad olid kõik juba kooritud ja tükkideks lõigatud. Ebaõnn.


Huest Hoi Ani sõitsime hommikul kell 8.15 väljunud bussiga, kusjuures nagu tavaliselt võttis kõige rohkem aega linnast väljumine. Nagu me juba aru oleme saanud, siis ükskõik, kui korralik see buss, millega me sõidame, ka poleks, pakivad kokkuhoidlikud vietnamlased sinna ikka peale natuke rohkem inimesi, kui kohti on. Tulemus on see, et kõigil on lihtsalt kohutavalt ebamugav. Bussisõit ise on nii jube elamus, et seda ei soovitaks isegi vaenlasele. Batumi rong oli selle kõrval kärbsemust. Tähendab, me ei kujuta ette, millisel meetodil neid juhte siin õpetatakse, aga fakt on see, et ei enne ega pärast õppust mootorsõidukeid nad juhtida ei oska. Vähe sellest, et nad iga võimatu ja võimaliku hetke veedavad vastassuunavööndis, isegi kui oma pool on vaba, siis liiguvad nad kas hästi kiiresti või hästi aeglaselt ja mingit vahepealset varianti olemas ei ole. Kogu protsessi saadab pidev signaalitamine, mis on siin ühtlasi ka ainus liiklusreegel. Noh ja kui me siis sõidame 15km tunnis ja oleme kõik koos hapnikupuudusesse suremas, siis äkki bussijuht kiirendab 100km- ni tunnis ja tuiskab tervest maailmast mööda, nii et me oleme naelutatud tooli seljatoe külge või proovime eespingist hammastega kinni hoida. Mõne aja pärast lõppeks sõidutee nagu ära, sest käib meeleheitlik pidurdamine, kolin ja tümakad, nagu oleksid kõik pooltelje otsad korraga katki läinud ja me sõidame edasi jälle äärmiselt aeglaselt, isegi ettevaatlikult. Ja nüüd mööduvad kõik padinal meist ja siis kordub kogu lugu uuesti. Ja niimoodi terve tee. Ja teed on siin väga pikad, ma ütlen. Vähemalt saavad Vietnami lapsed ennast lõbustada sellega, et iga möödasõidu ajal näitavad nad teise bussi rahvale keelt.

Teadsime Hoi Anist masendavalt vähe. Õnneks oli Palmil telefoni tõmmatud natuke üldfilosoofilist materjalli wikitravelist ja nii me siis sisustasime oma bussisõitu üksteisele ettelugemisega. Nagu me Mariaga kahtlustasime ja ka poistele ütlesime, on Hoi An olnud pikka aega prantsuse koloniaallinn, mis teeb temast sama ägeda koha nagu New Orleans ja see sobis meile hästi. Seal on hästi säilinud vanalinn, aga mis kõige olulisem- siin õmmeldakse olematu ajaga kvaliteetseid (vist), ilusaid ja suhteliselt odavaid riideid. Selle peal olime me põhiliselt väljas, sest Marial oli kindlasti vaja kleiti pulmaminekuks, poistel ülikondi ja Evel ei olnud mitte midagi vaja. Aga etteruttavalt võib öelda, et see olukord muutus. Kliima, mis meid siin vastu võttis oli ka hoopis teine, nii et bussist väljudes olime me momentselt täiesti läbimärjad.

Kohe bussi juures püüdis meid kinni mingi kohalik aferist, kes rääkis kiiresti ära, kuidas ta elab ja töötab ja et ta teab ühte maru head rätsepatöökoda, kuhu me kindlasti minema peaksime. Meie teadsime, et neid rätsepakohti on siin tuhandeid ja selle rähmaka näpunäidete järgi ei liiguta me väikest sõrmegi. Saatsime ta pikalt ja hakkasime lõbusalt, seljakotid seljas, enda hotelli poole astuma. Ilm oli ilus ja tuju oli hea ja me otsustasime, et Hoi An meile hästi meeldib.

Kui me olime kotid hotelli ära visanud, siis hakkas meid kell juba tagant sundima, kuna me teadsime, et riiete õmblemisega läheb aega vähemalt 24h. Hiljem loomulikult selgus, et see on suur liialdus, aga hetkel me seda veel ei teadnud.

Hotelli nurga tagant välja astudes ootas meid juba lõbus kohalik aferist, kes kohe ei lubanudki kuskile mujale minna, vaid tiris meid enda tuttavate juurde rätsepatöökotta. Eve ja Maria olid nõus vaatama ka teistesse kohtadesse, aga kuna poistel olid netist juba välja vaadatud Hugo Bossi ülikonnad, mille peale nad näpuga näidates ütlesid, et "neid me tahame", siis nad keeldusid edasi minemast ja aega raiskamast.

Võtsime siis isegi ennast Mariaga kokku ja hakkasime katalooge läbi lappama, teadmata, mida me tegelikult tahame. Naised, kes meiega tegelesid olid tegelikult väga toredad, oskasid anda häid nõuandeid ja aitasid materjale valida. Meie valikut aitas oluliselt kergemaks teha üks Kanada paar, kes tuli parasjagu kostüümiproovi. Nad nägid ilma riieteta välja täiesti mittemidagiütlevad, aga kui nad uued kleidid-pluusid selga said, olid nad nagu uuesti sündinud. Neid inimesi nähes tegime kiirelt otsuse ja lasime müüal kõik kokku lüüa. 817 taala. Ei rohkem ega vähem. Meie entusiasm sai tõsise tagasilöögi, sest nii suure kulutusega me küll polnud arvestanud. Palusime uuesti kokku lüüa- 817 it is. Ja siis hakkasime manguma. Toimis 10%. Siis ähvardama. 10%. Ja lõpetuseks- aga meil tulevad siia kahe nädala pärast eesti sõbrad, kes kindlasti tahaksid teie käest palju asju tellida. Sorry, kui hind jääb samaks, siis me peame ikka nad kuhugi mujale saatma. Tuli ära veel 7%. Tervitame siinkohal Maria vanemaid!!! Kellele me muuhulgas anname kaasa väljalõiked Burdast. Edasi suunasid õmblejad meid jalanõude poodi, kust Mart kiiresti tellis ühed plätud ja ühed kingad.

Ühesõnaga, saime hinna endale enam-vähem vastuvõetavaks, andsime mõõdud, tegime ettemakse ja umbes 3,5 tundi hiljem läksime sealt minema. Et kiiresti läbi käia Hoi Ani vaatamisväärsused. Kuna me Mariaga olema üle keskmise head orienteerujad, siis leidsime kohe üles Jaapani silla, mis on Hoi Ani sümbol ja mida Mart korduvalt Hiina sillaks nimetas. Siis kauplesime kohalike suveniirimüüatega, sest me olime netist lugenud, et nende pakutud hinnast peab algul vähemalt kolmveerand maha võtma. See toimis väga hästi, kuigi isegi alghind oli täiesti naeruväärne ja meil hakkas natuke piinlik, sest me ju teame, kui palju siin õpetajad teenivad. Vaatamata sellele, kui tahtsime poest lahkuda, siis nad jooksid meile järgi ja olid valmis asjad praktiliselt ilma rahata ära andma.

Plaanisime minna sööma, aga esimese kohana sattusime restorani, kus Dalat- vein, mis on kohalik valge vein ja mis absoluutselt igas olukorras maitseb ülihästi, maksis kohutava summa- 200 000 dongi, mis teeb 10 taala ja mis meile ei sobinud. Poisid tahtsid jääda sinnapaika, sest seal olid ilusad ettekandjad, aga me Mariaga kehtestasime ennast ja läksime paar maja edasi, kus vein maksis juba 140 000 dongi, mis oli oluliselt parem summa. Poisid tulid meile järgi, sest ka õllehind oli seal vastuvõetav.

Sõime kõhud korralikult täis ja keksisime lõbusalt kodu poole, kui meid poole tee peal peatas meie õmbleja, kes juba ammu tänava peal oli oodanud- Marialt olid vaja veel võtta mõned mõõdud... Koju jõudes rikkusime momentselt ära hotelli administraatorite tuju öeldes, et meil on kõik bussipiletid juba ostetud, ja läksime basseini ujuma. Saime hästi korraks pahandada, et nii kõva häälega vette läheme, aga midagi polnud teha- vesi oli külm.

Kõrval ööklubis käis korralik tümakas, mis pani meie toa seinad värisema, aga ega see ei mõjutanud küll kuskilt otsast meie tuumaund, nagu tavaliselt.

February 16, 2011

Hue - s... suusailm

Nagu juba eelnevas postituses öeldud, jõudsime kl 05 Ho Chi Minhi, kus elu käis täie hooga. Maha visati meid bussist selle sama hotelli ees, kus eelmine kord ööbisime, mis tähendas, et me ei olnud üldse eksinud. Otsustasime võtta hommikusöögi nurga peal asuvas baaris, kus ees istumas juba mõned turistid, kes astusid tihedasse verbaalsesse kontakti kohalike naistega. Sõbrunemine oli ilmselge, sest kohati kallistati ja musitati.




Kuna meil oli ikka veel kopp kohalikust toidust ees, siis sõime baquette ja burkse, Eve isegi sibulasuppi. Mart ajas maksa käima ja meie kõigi tuju paranes. Baaris oli 2 austraallast, kes ütlesid, et nad olid paar kuud tagasi kohanud ühte eesti meest ja kahte naist ja erinevalt kõikidest teistest, kes kiidavad eesti naiste ilu, siis nemad ütlesid, et eesti naised kõnnivad väga kiiresti.

Võtsime takso ja sõitsime läbi hommikuse ummiku lennujaama. Kartsime juba ette, et domestic lennujaam kujutab endast ühte järjekordset sara, aga tegelikult oli kõik väga kena, teenindus kiire ja korrektne, puhtad pingid, kus ka kiirelt 1,5 tundi magasime. Seejärel Vietnam Airlines´i lennukile, mille suhtes olime jälle skeptilised, kuna pilet maksis 55 USD-i ja olime juba teisi transpordivahendeid kasutanud (need ei jätnud siis suuremat muljet). Aga lennuk oli väga korralik, piloot rääkis puhast inglise keelt ja täiesti arusaaava diktsiooniga. Ainuke jama oli selles, et tema jutt ei avaldnud meile erilist muljet, sest ta teatas, et Hues on 17 kraadi, veits tibutab ja on udune. Kohale jõudes see fakt ka kinnitus.



Hue on endine Vietnami pealinn, asub Kesk-Vietnamis, 1000 km nii Ho Chi Minh´ist (ka endine pealinn) kui ka Hanoist (praegune pealinn), tuntud oma halva ilma poolest: sagedased vihmad, pidev udu, mis tingitud sellest, et on ühest küljest ümbritsetud mägedega ning väidetavalt tekib pudelikaelaefekt. Kindlasti peab Hues kogu aeg kaasas olema vihmavari ja jope. Joped olid olemas Evel ja Palmil, Marial auguga kampsik, aga Mart unustas isegi oma ainsa kampsuni Mui Ne randa (kuivama). Hue põhiliseks tööstusharuks on tikandid. Samuti on väga hinnatud Hue köök, nimetatud ka imperaatorite köögiks, rõhku pannakse enam garneeringule kui maitsele, tuntuimaks söögiks nuudlisupp veiselihaga ja grillitud chilli.



Hellitamiseks olime võtnud neljatärni hotelli, kus meiega suheldi täiesti arusaadavas inglise keeles ja hotelli ees olid lõvikujud ja ühiskõlaritest lasti Robbie Williamsit ja Savage Gardenit. Toad olid mõnusad, suurte vooditega. Tahtsime kohe ühe väikse une teha, aga meid ootas kultuur. Meile anti kaasa 4 imeilusat vihmavarju, millest Eve ja Maria olid vaimustuses ja otsustasid ka endale sellised soetada.



Bookisime omale hotellis paadireisi tähtsamatesse kohtadesse. Paat oli lahe, draakoni või mingi merelohe näoga, kenasti ära värvitud. Kabiinis, mis mahutavat 15 inimest, anti meile juba nii omaseks saanud miniplastiktoolid ja mootor pandi käima. Peale seda me enam rääkida ei saanud, sest kuigi see mootor ei olnud paadilükkamiseks eriti võimas, siis vähemalt 90% läks sellest müra tekitamiseks. Kuigi istusime üksteisele lähedal, siis suhtlus käis röökimise teel üksteisele kõrva. Jõgi, mida mööda sõitsime oli Perfume River, nime saanud ilmselt selle järgi, et erinevalt teistest jõgest, ei haisenud ta rõvedalt. Samas ei olnud tal ka mingit head lõhna. Jõe kallastel asusid valitsejate/kuningate hauakambrid, mida meie suundusimegi vaatama.



Esimene kuulus Tu Duc-ile, kes oli hellahingeline, mis kajastub selles, et tal oli 104 naist ja armukest, kes kõik siis elasid seal rõõmsalt koos. Ehitisi oli mitu, kõige olulisem neist kuldse Buddha kujuga palvela, kus ka praegu u 30 munka koos palvetasid. Asi tundus küll väga äge, aga väike pettumus oli, et kõik mida kutsutakse iidseks, on tegelikult ehitatud 19 sajandil ja paljuski 2. maailmasõjas ja Vietnami sõjas hävinud.



Teisest kohast ei oska eriti midagi kirjutada, samas olid seal prügikastid, mis on haruldus siinmaal, kuna kõik visatakse maha.

Kolmas peatus oli Hue kõige suurem vaatamisväärsus, hästi suur kompleks, mis on vana valitsushoone. Koosneb paljudest väravatest, palvelatest, templitest, müüridest, aedadest ja hauakambritest. Siin asus ka kuningas Tu Duci ema Tu Du residetns. On palju viga saanud 1947 prantslaste ja vietnamlaste vahelises sõjas ja 1968 aastal Vietnami sõjas. Me jõudsime sinna u kl 17 paiku, mis tähendas, et me olime suht ainukesed turistid. Kohas oli rahu ja vaikus, kõndisime ringi bonsai aedades, milles asusid kaljust välja raiutud kuningate elusuuruses kujud. Aedades oli palju tiike ja üldse jättis väga hea mulje. Kompleks lõppes mingi põhimauseleumiga, mis oli meile keelatud, väidetavalt avatakse ainult 1 kord aastas kui on kellegi surma-aastapäev.



Nüüd siis väike jutt meie transpordivahendist. Laeva ma enne juba kirjeldasin. Selliseid laevu on tuhandeid. Tavaliselt kuulub 1 laev ühele perekonnale ja on nende ainumas tuluallikas. Selline reis maksab 450000 dongi ehk siis u 22 USD-i neljale ostetuna hotellist, sealjuures võtab hotell u pool rahast endale. Trip kestab u 5 tundi.

Meie laeval elas ema-isa ja 2 last. Naine oli siis nagu giid või midagi ja mees vist kapten, kes samas enamus ajast magas laudpõrandal. Kõik inimesed paadil olid täiesti umbkeelsed, naine oskas näppudel näidata, mitu minutit me tohtisime järgmises peatuspaigas viibida. Üks hetk pakkus naine meile juua õlut ja kuna meil oli joogijanu, siis me võtsime selle vastu. Seejärel asus emand toimetama. Asetas paadi põrandale liniku ning sinna tohutult kaupa, mida siis meile pähe määrida. Poisid asusid strateegiliselt paremas kohas ning said olla rohkem sellised eemaltvaatajad. Müügiks pakuti hommikumantleid, pidžaamasid, jakikesi, joonistusi, postkaarte ja muud p...a. Ja siis olime sunnitud neid kõiki asju ükshaaval vaatama ja selgagi proovima. Eve kannatas kõige rohkem, kuna tal on EI ütlemisega väiksed raskused. Üks asi oli päris naljakas - nagu mingi põll ja siis järgmisel hetkel moodustusid sellest püksid. Suurest viisakusest ostsime ühe potkaardi ja ühe järjehoidja. Edaspidi unustasime neid samu asju erinevatesse kohtadesse maha. Paadinaine oli ilmselgelt pettunud.



Kui olime õlled hinge alla tõmmanud, jäime kõik loomulikult kohe magama, ka kogu tagasitee, nii u 1,5 tundi tukkusime oma plastiktoolide peal, sellest järeldasime, et uinumisega meil kellelgi erilisi probleeme pole. Paadilt lahkudes pidime maksma oma õllede eest, naine küsis ühe õlle eest 2 USD-i, selle peale Mart vihastas sest õlle hind on siin u 10000 dongi, mis teeb siis u 0,5 USD-i, maksime kokku 4 USD-i ja lahkusime läbikülmunult. Siinkohal leidsid kasutust ka Evel kaasavõetud nahkkindad.



Valentinipäeva puhul otsustasime minna kallisse restorani, sõime pizzat, head salatit ja võtta resto kõige kallimat toitu, tuunikala, kuna väidetavalt oli see hommikul püütud..Vaatamata kallil restoranile, oli teenindus ikkagi pehmeltöeldes kasin. Loomulikult suutsid nad kõik segi ajada, tänu millele saime erinevaid kalu maitsta. Hiljem lugesime, et tegu on täieliku turistilõksuga, mille nimetab ära Lonely Planet ning kokk on pärandiks kaasa saanud küll hea menüü, aga igasugune kulinaarne kogemus puudub.



Seejärel läksime oma hotelli nautima ja u kl 21 juba kõik magasime.

February 14, 2011

Mui Ne - uus päev algab siin kell 6

Täna hommikuks oli meil pandud kell 7-ks helisema, et nende lamamistoolidega ei juhtuks sama paha lugu, nagu eile juhtus. Kõik magasid muidugi hambad laiali edasi ja tegid näo, nagu nad poleks seda kella mitte kunagi kuulnudki, ainult Eve ärkas kohusetundlikult üles, võttis 6 rätikut kaasa ja seadis sammud randa. Rannatoole valvas üks miilitsariietes mees, kes, kuuldes, et ma tahan 6 tooli kinni panna, ohkas nii südantlõhestavalt, et mul hakkas isegi natuke piinlik. Etteruttavalt võib öelda, et tema roll siin ühiskonnas on päevad otsa teha mitte-kui-midagi. Ta istub vaikselt palmi all ja teeb näo nagu ta valvaks midagi, aga kogu tegevust saadab põhimõtteliselt kõrvulukustav norskamine või mängimine mobiiltelefoniga.
Peale seda läks Eve randa jooksma ja merre hommikukümblema, nii et selleks ajaks kui teised ärkasid, oli tal juba väga palju asju tehtud. Tubli poiss.
Meil kõigil oli hommik äravahetamiseni sarnane eelmise hommikuga, kaasaarvatud Kärdul, kes ka täna hommikul otsustas oma tuppa jääda. Huvitav lugu on sellega, et õhtuti on tal veini juues väga hea tervis, aga hommikud on kuidagi tuska täis. Ütlesime küll, et meie arvates peaks ta lihtsalt veinijoomist natuke varem alustama...
Paar tundi rannas lamamist põhjustas selle, et mingil hetkel olime me kõik kolinud palmide alla ja palusime jumalat, et õues natukenegi jahedamaks läheks. Ega ta ei läinud mitte. Võtsime oma tavalised protseduurid rannas asuvas hurtsikus ja seekord liitus meiega ka Maria, kes vihkab mudimist. Mart jälle sai väga vilunult hakkama vanemate daamidega vestlemisega, kuigi tema rääkis eesti ja nemad vietnami keeles. Tüdrukutele pakkusid mudijad ühtlasi võimalust lasta jalad ära depileerida. Protseduur nägi välja selline, et ta võttis lihtsalt ühe niidijupi, keeras sellele vindi peale ja hakkas ÜKSHAAVAL sellega karvu ära napsama. Saades aru, et protseduuriga läheb terve igavik ja see oli tegelikult kohutavalt valus, siis me loobusime.
Õhtupoolikul pidime liikuma Mui Nest tagasi Saigoni poole, aga juba paar päeva tagasi olime aru saaanud, et kerge ei saa see meile mitte olema.
Nimelt olime tellinud hotelli ette endale lamamistoolidega bussi, mis pidi meid Saigoni toimetama, aga kuna tegime check-out´i ja kolisime korraks elama Kärdu ja Arvo uude hotelli, siis sellega seoses paiknesime hoopis Mui Nest väljas, teises linnas. Üritasime käte ja jalgadega administraatoritele seda selgeks teha, et buss võiks hoopis sinna sõita, aga lõpuks kõndisime ikka täiesti pettunutena minema. KUIDAS SEE VÕIMALIK ON, ET NAD MITTE KUI MILLESTKI ARU EI SAA? Seda enam, et me kõik räägime juba inglise keelt vietnami aktsendiga. Vastuseks on ikka bla-bla-bla või glu-glu-glu heleda häälega.
Pärastlõunal saime kokku Kärdu, Arvo ja Palmiga, kes meiega koos rannas ei viitsinud chillida, ja läksime koos sööma. Hamburgerit ja friikartuleid, sest kohalikust toidust on natuke kopp ees. Õhtusööki vürtsitas Arvo looga sellest, kuidas nad ennist olid taksoga Mui Nest sõitnud Phan Thieti hotelli ja kuidas taksojuht viis neid, kuuldes nime Golden Coast Resort and Spa, otse... prügimäele. Nad lihtsalt ei saa mitte millestki aru.
Mitte millestki arusaamine jätkus ka Kärdu ja Arvo hotellis, kuhu me enne bussi väljumist läksime, et jalga puhata. Kui poisid läksid adminisraatori juurde täpsustama, mis kell meie buss täna õhtul väljub (küsimus oli,kas 00.15 või 01.15), siis vastuseks said nad marurahuliku: "You go room. You go sleep. You go breakfast. You go sea. Bus come tomorrow. Don´t worry!" Mis mõttes??? Meil on täna vaja siit sarast jalga lasta, sest hommikul läheb Saigonist juba lennuk!!! Probleem on ka selles, et meil on nendega ajateljed totaalselt nihkes. Et nende inimeste jaoks siin ei alga uus päev kell 00.00, vaid 06.00 hommikul. Mis on tegelikult ka võib-olla normaalne...
Suure mangumise peale telliti meile takso, mis meid kell 00.00 hotellist tagasi linna sõidutas, aga mida seal ei olnud, oli ööbuss. Ja ometi pidi kõigi Vietnami inimeste sõnul see buss hiljemalt 00.15 tulema. Ok, selle-eest oli seal nahkhiiri ja muid putukaid, mis meid vahetpidamata hammustasid. Tüdrukud, kes bussipileteid kontrollisid, ütlesid, et sorry, aga lamamistoolidega busse täna küll Saigoni poole ei lähe. Olime muidugi õnnetud, sest olime selle 6 tunni ja 177km sisse planeerinud korraliku une, aga mis siis ikka. Tuli kohutav buss, kohutavate istmetega, kohutavalt kitsas, kohutavalt umbne, kohutavalt pilukaid täis. Mis siis ikka, mõtlesime ikka veel ja meenutasime poistele, kuidas me Gruusias rongis platskaardil istusime ja polnud ka häda midagi. Ja ega häda polekski midagi olnud, juhul kui siis, kui me vaevu-vaevu liikuma olime hakanud, poleks meist mööda kimanud vähemalt kolme lebotoolidega ja kolme niisama toolidega, aga lihtsalt tuhat korda ilusamat ja tühjemat bussi. Ja nende ainuke siht sai olla Saigon, sest see ainuke tee lihtsalt viis sinna. Olime nii vihased, et isegi uni läks korraks pealt ära, aga siis tuli jälle peale tagasi, võimsamana kui kunagi varem.
Meie buss liikus vaieldamatult kõige aeglasemalt sellel maanteel, aga selle- eest lasi ta vahetpidamata signaali. Oma suureks imestuseks me siiski hapnikupuudusesse seekord ei surnud ja jõudsime juba! kell 5 Saigoni.

February 13, 2011

Valu punanahkadele!

Hommikul ärkasime varakult, 08.10. Samas Mart ärkas ikka enne teisi, nii u. seitsme paiku, pikutas veits terassil (sest toas oli liiga külm) ja tuli meid kiusama. Esimese asjana tahtsime endale hõivata lamamistoolid. Kui me kell 8.15 välja jõudsime, käis meeletu sebimine. Enamus kohti oli juba hõivatud ja ülejäänudvabade kohtade peale käis amokijooks. Saime oma kohad, kõik täiesti eri nurkades, aga kuna meiega on kaasas Arvo, kes on üleüldse üks kõige praktilisemaid inimesi maailmas, siis sai kiirelt basseiniümbrus ümber korraldatud. Keegi meile takistusi ei teinud, sest kes ikka julgeks suurele heledale mehele, kes tõreda näoga asju korraldab, midagi öelda.
Hommikusöök oli suhteliselt rikkalik, hitiks loomulikult värsked puuviljad. Kiire amps ja kohe päevitama. Päeva pealkirjaks sai, et päevituskreem on nõrkadele! Ainult Kärt pidi oma toas passima, sest talle oli wc lähedus sellel hommikul väga oluline. Umbes kahe tunniga hakkasid nõrgemad meist terassi poole liikuma. Eve ja Maria võtsid, mis võtta annab ja pärastlõunaks oli päike teinud oma töö. Me olime täiesti kõrbenud, aga õnnelikud. Ja see ongi oluline.
Seejärel väike söök, mis seekord ei kannatanud mingit kriitikat. Supid haisesid nagu ma- ei- taha- öelda- mis, teenindus- umbkeele. Kõhud saime täis vaid sellest, et igasugune söögiisu kadus lihtsalt ära.
Eve ja Mart võtsid samal ajal rannas massaaži. Massažiasutus oli propagandistlikest plakatitest kokku traageldatud hurtsik. Sees 2 pisikest naist, kellel käed nagu väiksed haamrid. Kõigepealt pressiti põlenud kehadele värsket aaloed, mis rahustas nahka ja närvi, seejärel tugevad ja vähemtugevad löögid, mõnus mudimine pealaest jalatallani, seda kõike saatis mõnus vietnamikeelne kädin (ühesilbiliste sõnadega) ning kehakeeles tehtud kohmakad vestlusearetused. See õnnis tund läks maksma ei rohkem ega vähem kui u 5 USD-i.
Seejärel tõttasime „must see“ turistiatraktsiooni vaatama – liivadüünid. Meil oli eelinfo, et düüne on 2, valged ja punased. Meil polnud loomulikult õrna aimugi, et kumbad vaatamist väärt on või kus nad asuvad. Vietnami inimeste omapära on see, et vähe sellest, et nad inglise keelest mitte kui midagi aru ei saa, siis ei saa nad aru ka kehakeelest. Et kui tõsta pöial üles ja küsida, kas see või teine asi on hea, siis nad vahivad sulle tuima näoga otsa ja karjuvad vastu mingeid ühesilbilisi vietnamikeelseid sõnu.Küsisime taksistilt, mis ta arvab düünidest ja ta ütles, et valged on ikka väga kihvtid ja kindlasti peaks sinna minema (sedasama ütles ta tegelikult ka punaste düünide kohta). Arvo, vana praktik, ampsas selle triki läbi, et need valged on kindlasti kaugemal ja taksist tahab ainult raha. Möödudes punastest düünidest (mis asusid 18 km lähemal), palusime end seal maha panna, taksist oli loomulikult õnnetu.
Lubatud oli, et saab liivas kelgutada ja puha. No on aru saada, et nad ei tea kelgutamisest ikka midagi, sest see kui väike kriimsilm (loe: vietnamlane) sind oma kogu kehajõuga üritab mäest alla lükata ja sina u 2 meetrit liigudki, siis meie teame teistsugust kelgutamist. Samas on kohal hulganisti turiste, kes selle sama situatsiooni üle rõõmsalt plaksutavad ja keksivad. Kuna me jõudsime sinna just päikeseloojanguks, siis vähemalt vaade oli ilus. Täpselt selline nagu postkaardil. Vaatamata sellele, et ühe düüni taga oli lihtsalt prügimägi.
Seejärel sõitsime taksoga oma külla tagasi ja otsustasime sööma minna kuhugi heasse kohta. Leidsimegi koha, kus oli palju kohalikke, mis siis peaks tähendama, et on küll hea koht. Samas selle maa maitsed erinevad meie omast ikka täielikult.
Nii, istusime siis maha plastiktoolidesse, mis olid nii madalad, et Palmil olid põlved sõna otseses mõttes lõua all. Ja lahkusime kõik toolid tagumiku küljes kinni.
Menüüs oli valikuid 2 – supp, mida valmistad ise keevas leemes, mis elaval tulel laual podiseb ja grillitud kitseliha, mida valmistad laual elaval tulel. Tuli välja, et meist keegi polnud kitseliha varem söönud, aga otsustasime, et kui see ikka suht söeks grillida, siis ei saa ei pisikuid ning see tapab ka maitse. Liha pidi asetama riisipaberi sisse koos hulga rohelise ja vürtsidega, keerama sellest vilunud kergusega rulli ja siis korraks grillile asetama. No see ei tundu ju nii raske, juhul kui sa seda kõrvalt vaatad. Umbes kolmandaks rulliks meenutasidki meie rullid ka rulle. Maitse oli suht hea, omapärane kindlasti. Supileem oli maitsestatud suhteliselt hästi, sisse viskasime kõike: rohelist, tofut, muna, nuudleid, riisinuudleid, kartulit jne. No kõlbas küll, pigem selline elamus omaette. Kõrvale võtsime sooja õlle ja kuuele läks kogu õhtusöök maksma 12 USD-i, pole paha.
Atraktsiooniks oli ka kõrvallaua seltskond, nii umbes 12 meest, kes meie saabudes olid lihtsalt selline lõbus seltskonda, aga paarkümmend minutit ja paar hägusa sisuga plastikpudelit hiljem (mida tühjendati väikestes pitsides) läks käitumine rõõmsaks ja vabaks, prügi vistati kõik laua alla, naaberlaudu loobiti suitsupakkidega, ühesõnaga nalja nabani. Siis kiivrid pähe ja punuma, loomulikult võrridega.
Seejärel jälle kohustuslik terrassil istumine ja kesköised ujumised. Kuna päev oli pikk, siis keerasime juba suht vara magama, puhkus ikkagi (poisid olid nii nunnud ja tegid sünkroonmagamist).

February 12, 2011

Pa-pa-pa!

Päev algas kell 6.45, kui mees retseptsioonist helistas, et buss, mis meid Mui Nesse, ühte kuurorti, viib on kohe-kohe all ja ta tahaks piletiraha kätte saada. Palju vietnami- inglise segakeelseid sõnu ja me ei olnud kõige teravamad pliiatsid.
Võtsime kõne poistele tuppa 804, kus vastati naisehäälega "room-service". "Kuradi Mart!" mõtlesime, aga panime toru kiiresti ära, sest tegelikult nähtavasti eksisime numbriga. Helistasime veelkord. Jälle sama jama. Siis helistasime mobiilile, kuigi mobiiliga rääkimine on siin metsikult kallis, veel kallim on kõnedele vastamine.
Mingil kummalisel kombel olid poisid nõus ärkama (nähtavasti tahavad päevitama minna) ja respo-mehe järjekordse kurja kõne peale ("Tooge mulle raha ära. Nüüd!") tuiasime kinnisilmi alla.
Tuppa tagasi jõudes tahtsime kuttidele teatada, et poole tunni pärast on minek, aga valides nende toa numbri sattusime jälle "Room-service" peale. Kui poistega all hiljem kohtusime, siis nad muidugi naersid, nii et tilgad taga, kui blondid me ikka olla võime. Neil ka omad rõõmud... Proovisime Mariaga võtta ka kerge hommikusöögi, millest poisid kohe loobusid ja võtsid hommikusöögiks kaks coca-colat. Maria sõi kangelaslikult praemuna saiaga, Evel hakkas süda läikima sellest haisust, mis hommikusöögi ruumis valitses.
Ootasime üks 20 mintsa Kärtu ja Arvot ja koos meiega ootasid ka umbes 20 kannatlikku võõrast inimest bussis. Ummikud. Ja täiesti kaootiline liiklus. Ahjaa, esimesel päeval me õppisime, kuidas Saigonis teed ületada. See näeb välja nii: hakkad suvalisel hetkel suvalisest kohast üle tee minema ja pead vaatama, et mõnel rollerimehel, keda siin on miljoneid ja kes sõidavad vahetpidamata absoluutselt igal pool, väga jalus ei koperda. Nad kimavad sust "rahulikult" mööda ja sina pead lihtsalt konstantse kiirusega üle tee astuma. Seisma ei tohi jääda, kiiremini liikuma ei tohi hakata, kiljudes joosta ei tohi, ümber mõelda ja tagasi minna ei tohi. Sõnaga, kui sa oled otsustanud minna, siis ongi minek. Kui ei julge minna, siis jäädki valele poole teed ja punkt. Esimestel kordadel pidime kõik peaaegu surma saama, aga nüüd keksime juba vilunult rollerite ja autode vahel. Kinniste silmadega on kindlam seda kõike läbi viia.
Bussis olid lebo- toolid. Täpselt sellised, nagu me omal ajal Ellerheina reisidel ikka unistasime. Läksime bussi ja viskasime kohe pikali. Ees ootas 177km ja ei rohkem ega vähem kui 7 tundi sõitu. Me Mariaga oleme korra sõitnud Tartust Tallinnasse 7 tundi. Martin Adamsoni helesinises Volgas sigalakkutäis Roopega...
Tegime mõned haiged naljad, Mart lõi ennast korduvalt vastu ülemist nari ära, kaks pensionäri ronisid meie juurest tuhandeid kordi teisele korrusele ja siis jälle alla, ja selle peale jäime magama. Saigonist olime 4 tunniga nagu niuhti väljas. Tee peal nägime, kuidas vietnami mehed proovisid käivitada mingit põrgumasinat, mis hetkeks ka õnnestus- vähemalt oli neil tükk aega tegemist, erinevalt paljudest teistest vietnami meestest.
Mui Nesse jõudsime ootamatult. Ootamatult nii meile kui ka bussijuhile. Võtsime oma Tiugud ja kandled ühes ja tellisime takso. Seekord taksomeetriga, et nad ei saaks meile väga suurt tünni teha. Ja saime toa Kärdu ja Arvo järgi ühes väga ägedas hotellis otse Lõuna- Hiina mere kaldal, vaatega basseinile ja merele, terrassi ja ilusa päikselise ilmaga. Jagasime voodid: poisid proovisid algul vinguda, aga etteruttavalt võib öelda, et lõpuks magas ikka Eve Maria kaisus ja Palm Mardi kaisus, nagu tavaliselt.
Edasi oli tavaline- võtsime mitte-nii-intensiivset pärastlõunast päikest, käisime ujumas, poisid võtsid mõned õlled. Meiega liitus mõneks ajaks ka Arvo sõber, kes rääkis lõbusaid lugusid elust ja Vietnamist ja sellest, kuidas ühtedel turistidel ükskord kadus ära koer- bolonka. Ja et nad said selle tagasi karvutuna ühest restoranist, vahetult enne seda, kui ta oli valmis pannile astuma. Et neil aetakse karvad elusast peast maha, et klient näeks, kui palju liha nad selle hinna eest saavad...
Sõime jällegi nii tavalisi krevette- kalmaare- riisinuudleid- tofusuppi, mis maitsesid- noh, teate küll! Sõime ennast kurguauguni täis ja läksime koju terrassile veini libistama. Selle kõrvale käisime korduvalt basseinis ujumas, iga kord pandi valgete gorillade vaatamiseks täistuled basseinile peale. Vot niimoodi me siin vireleme... :)

February 11, 2011

Ükski algus ei ole kerge

Plaan Vietnamisse minna tuli väga üllatuslikult augustikuu keskel, otsustamine nii u paari tunniga (nagu kõigi meie reisidega), Koidu tänava rõdult tehti erinevaid kõnesid, vaieldi kuupäevade ja kestuse üle ning piletid olidki olemas. Seltskonnaks varasemad blogijad Eve ja Maria, kaasas seekord noored poisid (oleme, jah, orientatsiooni muutnud) blond Mart (IT valdkond) ja pikk Palm (filmi valdkond). Vietnamis pidime kohtuma juba Kärdu ja Arvoga, kes juba varem Vietnamis käinud ja seda soojalt soovitasid.

Peale 24- tunnist lendamist oleme jõudnud eesti inimese jaoks karup....se. Mis on iseenesest hullult äge, sest... siin on +27 kraadi öösel kell 4 ja päeval kell 4 on nii palav, et tapab tervist.

Tallina lennujaam on hommikul kell pool 5 jumala välja surnud, seepärast me ka ei häirinud mitte kedagi, kui seal shampusepudelil korgi pauguga maha lasime. Hommikusöögiks niisiis klaas vahuveini, kallistasime- musitasime, Maria muidugi musitas eriliselt põhjalikult, luges Kristjanile sõnad peale ja lehvitades Eve vanematele jooksime turvakontrolli. Samal ajal kuulsime, kuidas "final call" kutsus Maria Gustavsoni, Eve Härmat, Martin Palmi ja Mart Mäed kontinenti vahetama. Jäime hiljaks nagu tavaliselt.

Poisid olid öö läbi kurku kastnud ja ikka veel täitsa tongis. Meil Mariaga käisid neelud valge veini järele. Hoidsime ennast tagasi ja jõudsime Riiga. Kohutavalt halb on reisida odavlennufirmadega, kus sa pead läbi tuisu ja tormi keset lennuvälja seisvasse Fokkerisse tuiama. Edasi Stockholmi, vana hea Arlanda. Check- in'i tegime otse väravas, mis tähendas, et me saime valgele vetsupaberile trükitud piletid: KIEV, seat 10A. Isegi bussipiletid näevad särtsakamad välja. Siinkohal tasus ära see, et me otsustasime reisida vaid käsipagasiga (loe: seljakottidega). Muidu poleks kindlasti jõudnud.

Arlandal jälle sama lugu: -5 kraadis üle terve lennuvälja ja juba meie lennuk ootaski. Meie kampsunites, aga vahet pole, varsti jõuame paradiisi!

Selles lennukis me kohe ei jäänud magama, sest Eve ema oli meile kaasa teinud võimsad klubi- sändvitsid, mille me Mariaga ära õgisime - hundiisu.

Ja nüüd alles algas. Jõudsime Kievi lennujaama. Kievi endaga mingit seost sellel lennujamal ei olnud, sest maandusime suht põllule. Nagu juba kombeks, lasti meid lahti keset lennuvälja, aga kliima oli juba oluliselt soojem. Lennujaam oli räme sara. Tormasime kohe transfer- tsooni, aga sealt saadeti meid mingisse mitte eriti pikka järjekorda, aga selle- eest liikus see nii aeglaselt, et me kõik jõudsime tiiru ükshaaval peldikus käiaja hakkas jälle tekkima küsimus, kas lennukile jõuame. Et ka välismaalased saaksid aru, mis sabas nad seisavad, oli oranzi markeriga hallile seinale kirjutatud BOARDING PASS (Eve näiteks ei näinud seda praktiliselt isegi siis, kui ta vastu seda seina seisis). Asja ei teinud paremaks ka see kui iga uue lennuki saabumisel tulid uued slaavlased, kes sabast väljategemata kohe ette läksid ja saamatud check- in'i tibid segadusse ajasid ja nad hakkasid nendega tegelema. Nii et kõik võttis ikka ja jälle veel rohkem aega.

Meie sarnast käitumist endale lubada ei saanud, kuna seisime sabas koos viisakate skandinaavlastega, kes olid veel rohkem kohkunud kui meie. Särtsu lisamiseks kohtasime ühte meest, u 40 aastat vana, suht kenasti riides ja loomulikult kenade kingadega, mis ta põnevuse huvides valesse jalga pannud oli, aga võimalik, et neil seal Ukrainas, mitte Valgevenes, nagu Mart korduvalt arvas, nii kombeks on.

Siis kiire kõhusüst ja lennukile. Aerosvit. Meil vedas, saime kohad varuväljapääsu juurde, mis tähendas, et ka Palmil oli mugav (sest tal on väga pikad jalad). Reis ise kestis 8,5 tundi, teenindus ebasõbralik, vahet pole, kas inglise või vene keeles. Kui me olime neilt palunud ühe ringi lisaveini ja ühed Martinid, siis sellega seoses oli alkohol lennukist otsas. Puhkus või asi.

Jõudsime Taisse, Bangkokki, Suvarnabuhmi lennujaama. Üks ilusaimaid ja modernsemaid lennujaamu, mida näinud oleme. Loomulikult ei möödunud asi niisama, et lähme mööda rahvusvahelist tsooni oma järgmisele lennule, vaid pidime taotlema Tai viisa, 10 usd-i. Asja tegi eiti tobdaks see, et järjekordselt pidime seisma ühes suht lühikes sabas, mis selle-eest liikus elu aeglaselt. Kavalusega võitlesime ennast FAST TRACKi ja jätsime teised lollide nägudega passima.

Ja siis ta tuli - puhkus. Soe, niiske, umbne, k6ik, millest olime viimastel kuudel unistanud. Nagu emaüsas. Kui olime seda mõnu mingi aeg nautinud, tegime masinas uue check- in'i, jälle olime tänulikud oma 7 kg-istele kottidele, mis päästsid meid üüratutest aeglastest sabadest, ja läksime süüa otsima. Mitte et lennukis poleks süüa saanud, aga saepurusaiad pole lihtsalt meie teema. Ja rohelisi herneid oli seekord nagu vähevõitu.

Lennujaamas võtsime Tom Yami supid, sushit ja veel mingeid nuudleid, lisaks õlled, mis serveeritud härmatanud klaasides, super. Vyrtikas toit ja jääkülmad õlled olid just puudu sellest 20 tundi väldanud lendamisest.

Siis veel viimane ponnistus Air Asiaga 1,5 tundi Ho Chi Minhi või Saigoni, kuidas tahate, magama jäime enne õhkutõusmist ja ärksime siis, kui hakati lennukist välja ajama, üks igati kordaläinud lennureis.

Vietnam võttis meid vastu lõõskava palavusega, päikest küll suurlinnasudu tõttu näha polnud, aga alustuseks oligi niimoodi väga paras. Olime uurinud, et lennujaamast takso võtmine on ainult rikastele, kes tahavad petta saada, meie seda kindlasti ei tahtnud. Liikusime edasi parkimisplatsilt välja, tõrjudes hordide viisi taksojuhte, kes kõik nägid meis liikuvaid naiivitare (mis meid vaadates loomulikult ei olnud mingi vale arvamus). Seejärel jõudsime odavamate taksode peatussse, kus pidi kindlasti otsima ja usaldama ainult roheliste pluuside ja roheliste lipsude või heleroheliste pluuside ja punaste lipsudega mehi. Öeldi, et sõit linna maksab 15 usdi, meie teadsime, et see on palju, kauplesime hinna 10-e peale ja lõppkokkuvõttes saime ainult poolega petta.

Hotelle me bookinud ei olnud, astusime sisse esimesse, kus tuba maksis 20 usdi, meile see sobis ja rohkem otsida ei viitsinud. Meie üllatuseks rääkis naine retseptsioonis täitsa arusaadavat inglise keelt, oskas inglise keeles naljagi visata ja me kõik naersime, kui ta ütles, et Mart näeb välja nagu väike kana. Kuna Mart jäi selle peale suhteliselt sõnatuks, siis ta parandas ennast kiiresti ja ütles, et lokkidega inimesi hinnatakse Vietnamis väga, kuna nad on erakordselt intelligentsed. Kes on näinud mõnda lokkis juustega pilukat? Seejärel kerge uni (loe 3 tundi tuumauni) ja linna peale.

Saime kokku Kärdu ja Arvoga, kes olid juba kenakesti pruuniks päevitunud nädalaga Kambodzas. Vahetasime raha, meist said kohe miljonärid ja neid miljoneid ei olnud mitte üks ega 2.

Otsustasime esialgu ühe suhteliselt viisaka restorani kasuks, kus hinnad ikka turistidele mõeldud, toit siis ka. Nuudlid pesuloputusvee maitsega, kana kuiv, krevetid kumjad. Kuna õhtu oli veel noor, siis suundusime edasi rotikatesse kohtadesse, kus süüa tehakse ikka otse tänaval, seal pestakse ka nõusid ja seal jooksevad ringi Niu-niu (Eve kass) suurused rotid ja põrnikad. Oma suureks üllatuseks avastasime, et ainult Kärdil on ilmselge vastikus rottide vastu, samas kui teisi jätab see suhteliselt külmaks.

Toidukoht oli super, u 20 inimest teenindas 20 lauda, loomulikult mingit süsteemi polnud ja teenindas, kes parasjagu sai. See tekitas suhteliselt suure kaose, kuigi võtsime vaid snäkke. Kiidaks chilliga grillitud hiidkrevette, selliseid lihtsalt pole võimalik Eestist saada. Mitte mingisugust lauakoristust ei toimunud ja kui meie laud, mis on mõeldud neljale pilukale, sai triiki asju täis, siis omavoliliselt tõstsime oa pudelid kõrvallauale. Selle peale kriimsilmad naeratasid kenasti ja tõstsid kõik nõud ja pudelid meile laua alla, sest see on ainuke viis, kuidas mingisugustki arvet pidada, olukorras, kus keegi kirjutada ei oska. Õhtu lõpuks võin öelda, et nad hävisid, kuna me olime nii targad, et oskasime taldrikuid üksteise peale tõsta ja nad ei märganud seda kõike. Õnneks ei teinud me neile palju liiga. Inimestele, kes elavad riigis, kus õpetaja kuupalk on 50 usd-i.

Olimegi juba jõudmas koju,kui äkki kuuleme, lõpp hea elav muusika. Astusime sisse ühte pubisse, kus mängis mingi filipiinide bänd, kes tegi nii häid covereid, et suu jäi lahti. Hinnad olid loomulikult nii krõbedad, et ka Tallinna eliitsemad baarid kahvatuvad, aga meil oli ikkagi esimene õhtu ja raha oli miljonites. Meeleolukaks tegi asja see, et igale lauale oli mõeldud oma baaridaam-ettekandja+meelelahutaja ja seda viimast kõiges mõttes. Poisid sellest aru ei saanud, isegi kui tüdruk tahtis minna koos Mardiga wc-­sse ja tegi Palmile ühemõttelisi liigutusi suuga. Ikka veel meie naiivitarid arvasid, et ta on lihtsalt tore tüdruk ja ülimalt abivalmis. Kui me hiljem sellest rääkisime ja noortele kuttidele elu selgitasime, siis oli poisid kurvad, sest just selline happy ending oli esimesest päevast puudu.