Hoi An- Haute Couture

Hue hommik algas üpris uduselt ja vihmaselt ja meie jaoks ilmselgelt liiga külmalt. Seepärast otsustasimegi sealt kiirelt sääred teha. Enne seda sõime kõhud korralikult täis, sest hotelli hommikusöök oli väga rikkalik ja muuhulgas maitsesime ka passionfruiti, mis maitseb samamoodi nagu ta lõhnab. Oleks hea meelega ka tee peale mõned puuviljad kaasa varastanud, aga nad olid kõik juba kooritud ja tükkideks lõigatud. Ebaõnn.


Huest Hoi Ani sõitsime hommikul kell 8.15 väljunud bussiga, kusjuures nagu tavaliselt võttis kõige rohkem aega linnast väljumine. Nagu me juba aru oleme saanud, siis ükskõik, kui korralik see buss, millega me sõidame, ka poleks, pakivad kokkuhoidlikud vietnamlased sinna ikka peale natuke rohkem inimesi, kui kohti on. Tulemus on see, et kõigil on lihtsalt kohutavalt ebamugav. Bussisõit ise on nii jube elamus, et seda ei soovitaks isegi vaenlasele. Batumi rong oli selle kõrval kärbsemust. Tähendab, me ei kujuta ette, millisel meetodil neid juhte siin õpetatakse, aga fakt on see, et ei enne ega pärast õppust mootorsõidukeid nad juhtida ei oska. Vähe sellest, et nad iga võimatu ja võimaliku hetke veedavad vastassuunavööndis, isegi kui oma pool on vaba, siis liiguvad nad kas hästi kiiresti või hästi aeglaselt ja mingit vahepealset varianti olemas ei ole. Kogu protsessi saadab pidev signaalitamine, mis on siin ühtlasi ka ainus liiklusreegel. Noh ja kui me siis sõidame 15km tunnis ja oleme kõik koos hapnikupuudusesse suremas, siis äkki bussijuht kiirendab 100km- ni tunnis ja tuiskab tervest maailmast mööda, nii et me oleme naelutatud tooli seljatoe külge või proovime eespingist hammastega kinni hoida. Mõne aja pärast lõppeks sõidutee nagu ära, sest käib meeleheitlik pidurdamine, kolin ja tümakad, nagu oleksid kõik pooltelje otsad korraga katki läinud ja me sõidame edasi jälle äärmiselt aeglaselt, isegi ettevaatlikult. Ja nüüd mööduvad kõik padinal meist ja siis kordub kogu lugu uuesti. Ja niimoodi terve tee. Ja teed on siin väga pikad, ma ütlen. Vähemalt saavad Vietnami lapsed ennast lõbustada sellega, et iga möödasõidu ajal näitavad nad teise bussi rahvale keelt.

Teadsime Hoi Anist masendavalt vähe. Õnneks oli Palmil telefoni tõmmatud natuke üldfilosoofilist materjalli wikitravelist ja nii me siis sisustasime oma bussisõitu üksteisele ettelugemisega. Nagu me Mariaga kahtlustasime ja ka poistele ütlesime, on Hoi An olnud pikka aega prantsuse koloniaallinn, mis teeb temast sama ägeda koha nagu New Orleans ja see sobis meile hästi. Seal on hästi säilinud vanalinn, aga mis kõige olulisem- siin õmmeldakse olematu ajaga kvaliteetseid (vist), ilusaid ja suhteliselt odavaid riideid. Selle peal olime me põhiliselt väljas, sest Marial oli kindlasti vaja kleiti pulmaminekuks, poistel ülikondi ja Evel ei olnud mitte midagi vaja. Aga etteruttavalt võib öelda, et see olukord muutus. Kliima, mis meid siin vastu võttis oli ka hoopis teine, nii et bussist väljudes olime me momentselt täiesti läbimärjad.

Kohe bussi juures püüdis meid kinni mingi kohalik aferist, kes rääkis kiiresti ära, kuidas ta elab ja töötab ja et ta teab ühte maru head rätsepatöökoda, kuhu me kindlasti minema peaksime. Meie teadsime, et neid rätsepakohti on siin tuhandeid ja selle rähmaka näpunäidete järgi ei liiguta me väikest sõrmegi. Saatsime ta pikalt ja hakkasime lõbusalt, seljakotid seljas, enda hotelli poole astuma. Ilm oli ilus ja tuju oli hea ja me otsustasime, et Hoi An meile hästi meeldib.

Kui me olime kotid hotelli ära visanud, siis hakkas meid kell juba tagant sundima, kuna me teadsime, et riiete õmblemisega läheb aega vähemalt 24h. Hiljem loomulikult selgus, et see on suur liialdus, aga hetkel me seda veel ei teadnud.

Hotelli nurga tagant välja astudes ootas meid juba lõbus kohalik aferist, kes kohe ei lubanudki kuskile mujale minna, vaid tiris meid enda tuttavate juurde rätsepatöökotta. Eve ja Maria olid nõus vaatama ka teistesse kohtadesse, aga kuna poistel olid netist juba välja vaadatud Hugo Bossi ülikonnad, mille peale nad näpuga näidates ütlesid, et "neid me tahame", siis nad keeldusid edasi minemast ja aega raiskamast.

Võtsime siis isegi ennast Mariaga kokku ja hakkasime katalooge läbi lappama, teadmata, mida me tegelikult tahame. Naised, kes meiega tegelesid olid tegelikult väga toredad, oskasid anda häid nõuandeid ja aitasid materjale valida. Meie valikut aitas oluliselt kergemaks teha üks Kanada paar, kes tuli parasjagu kostüümiproovi. Nad nägid ilma riieteta välja täiesti mittemidagiütlevad, aga kui nad uued kleidid-pluusid selga said, olid nad nagu uuesti sündinud. Neid inimesi nähes tegime kiirelt otsuse ja lasime müüal kõik kokku lüüa. 817 taala. Ei rohkem ega vähem. Meie entusiasm sai tõsise tagasilöögi, sest nii suure kulutusega me küll polnud arvestanud. Palusime uuesti kokku lüüa- 817 it is. Ja siis hakkasime manguma. Toimis 10%. Siis ähvardama. 10%. Ja lõpetuseks- aga meil tulevad siia kahe nädala pärast eesti sõbrad, kes kindlasti tahaksid teie käest palju asju tellida. Sorry, kui hind jääb samaks, siis me peame ikka nad kuhugi mujale saatma. Tuli ära veel 7%. Tervitame siinkohal Maria vanemaid!!! Kellele me muuhulgas anname kaasa väljalõiked Burdast. Edasi suunasid õmblejad meid jalanõude poodi, kust Mart kiiresti tellis ühed plätud ja ühed kingad.

Ühesõnaga, saime hinna endale enam-vähem vastuvõetavaks, andsime mõõdud, tegime ettemakse ja umbes 3,5 tundi hiljem läksime sealt minema. Et kiiresti läbi käia Hoi Ani vaatamisväärsused. Kuna me Mariaga olema üle keskmise head orienteerujad, siis leidsime kohe üles Jaapani silla, mis on Hoi Ani sümbol ja mida Mart korduvalt Hiina sillaks nimetas. Siis kauplesime kohalike suveniirimüüatega, sest me olime netist lugenud, et nende pakutud hinnast peab algul vähemalt kolmveerand maha võtma. See toimis väga hästi, kuigi isegi alghind oli täiesti naeruväärne ja meil hakkas natuke piinlik, sest me ju teame, kui palju siin õpetajad teenivad. Vaatamata sellele, kui tahtsime poest lahkuda, siis nad jooksid meile järgi ja olid valmis asjad praktiliselt ilma rahata ära andma.

Plaanisime minna sööma, aga esimese kohana sattusime restorani, kus Dalat- vein, mis on kohalik valge vein ja mis absoluutselt igas olukorras maitseb ülihästi, maksis kohutava summa- 200 000 dongi, mis teeb 10 taala ja mis meile ei sobinud. Poisid tahtsid jääda sinnapaika, sest seal olid ilusad ettekandjad, aga me Mariaga kehtestasime ennast ja läksime paar maja edasi, kus vein maksis juba 140 000 dongi, mis oli oluliselt parem summa. Poisid tulid meile järgi, sest ka õllehind oli seal vastuvõetav.

Sõime kõhud korralikult täis ja keksisime lõbusalt kodu poole, kui meid poole tee peal peatas meie õmbleja, kes juba ammu tänava peal oli oodanud- Marialt olid vaja veel võtta mõned mõõdud... Koju jõudes rikkusime momentselt ära hotelli administraatorite tuju öeldes, et meil on kõik bussipiletid juba ostetud, ja läksime basseini ujuma. Saime hästi korraks pahandada, et nii kõva häälega vette läheme, aga midagi polnud teha- vesi oli külm.

Kõrval ööklubis käis korralik tümakas, mis pani meie toa seinad värisema, aga ega see ei mõjutanud küll kuskilt otsast meie tuumaund, nagu tavaliselt.