December 30, 2012

Mekongi delta


Jätkan siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.
Jõudsime Saigoni ja õues oli pime. Arvasime, et bussijaam, kuhu jõuame on täis samasuguseid turiste, aga ei olnud mitte. Ainult meie, kõrilõikajatest taksojuhid, kes tahtsid meil naha üle kõrvade tõmmata ja umbkeelne bussijuht, kes viskas meile kotid ja sõitis minema. No igatahes riskisime ja võtsime ühe takso, kes meid eriti ei nöörinudki ja jõudsime kenasti hotelli. Koduses turistipiirkonnas tegime väikse õhtusöögi, mida vürtsitas meie ja ka kõikide teiste seltskonda otsiv marokolane, kes kogu aeg toonitas, et no teie, kes te olete kohe hästi vaesed, ei peaks küll neile kerjavatele lastele ja lombkatele raha jagama, mitte et me seda oleksime teinud, aga tema jutu mõte oli, et tegelikult elavad ka kerjavad lapsed meiesugustest paremini. Mis iganes, omal olevat tal Londonis korter. Kuulasime siis vaikselt ta jutu ära ja kobisime magama. Plaanis oli kohe hommikul suurt aktiivsust üles näidata, aga seda me ei teinud ja hoopis magasime ja see oli ka hea. Pävapaiku saime omale bussipiletid Can Tho-sse, mis on üks põhilinn, kust saab reisida Mekongi deltale. Piletite ostmine oli ka suht kummaline, sest bussiputka kõrval asus kohe teine asutus tänaval, kust müüdi näiteks kutsikaid ja ka kukkesid, et kui tahad kukke, siis nad pakivad selle ilusti kilekotti ja sa saad koti riputada rolleri peale ja kenasti minema sõita. Aa, kas ma ikka ütlesin, et kuked olid elus?
Can Tho-s oli selline lugu, et bussifirma viib sind küll bussijaama, aga piletihinna sees (5 USD), on ka transfeer hotelli või siis koju või kuhu iganes. Aga point on selles, et nii kui buss jõuab bussijaama, pead hakkama ise kohe väikeste busside poole tormama ja kõva häälega karjuma, kuhu sa minna tahad ja seda meie ei teadnud. Seisime niisama lolli näoga ja sada röökivat taksojuhti meie ümber, kui küsisime, et kust siis need transfeerid lähevad, siis bussi reisisaatja nii häbelikult kokutas, et peate takso võtma, aga meie seda nii ei jätnud ja läksime oma õigusi bussijaama nõudma ja saimegi ühe transfeeri peale ja taksojuhid jäid pika ninaga. Aga tegelikult on asi nii, et need bussisaatjad ei teavita väljamaa inimesi, et nad saavad tasuta linna vaid tõenäoliselt saavad taksojuhilt väikse nutsu selle eest, et nad meid neile maha parseldavad.
Kuna kell oli jub nii kaugele, et mingist paadireisist see päev enam juttugi ei saanud olla, siis hakkasime tegelema oma järgmise probleemiga, et kust saada süüa. Olime lugenud, et siin linnas pakutakse eriti head parti ning seda läksimegi hankima kohalikesse söögikatesse, turistipiirkonda üldse ei läinud. No see koht, kuhu meid juhatati kubises kohalikest ja tõenäoliselt polnud turisti jalg sinna veel kunagi sattunud ning kõik naersid kui me kohale saabusime. Me siis naersime totakalt vastu. Menüü koosneski hot pot-ist, ise said valida, kas kana, kala, liha või pardiga. Loomulikult valisime pardi. Seejärel saabus lauda kandik maltsaga, paar pakki kiirnuudleid, keedetud riisinuudlid ja suur kastrul leemega, mille sees ulpisid tõenäoliselt pardi, aga siiski arusaamatud kehaosad. Välimuse järgi võis aimata, et lisatud olid ka maks ja neerud (ma arvan, et pardil on mingid neerude moodi asjad, igatahes histoloogiliselt meenutasid need hallid ollused mulle kõige rohkem neere). Asi käib siis nii, et lauale pannakse pisike kuival piiritusel põlev pliit ja ise hakkad oma suppi  keetma, pane mida tahad. Me panime maltsa ja veidi tofut ja see kõik maitses kokku täiesti kohutavalt. Kuna Kristjanil on võime süüa tühja kõhuga kõike, siis ma vaatasin oma kangelast, kuidas ta umbes kolmekümneviie kraadises kuumuses seda suppi ahmis. Higistas ja sõi. Mina esimesest lusikatäiest kaugemale ei jõudnud, sest tõenäoliselt oli see pardi rasv, mis mulle vastuvõetav ei olnud. Kui see etteaste oli läbi, siis leidsime turistipiirkonnast mulle ühe kana karri ja kõigil oli meel rõõmus.
Aga hommikul kl 05.30 võttis meid peale takso, et viia meid paadireisile. Miks kell viis, aga loomulikult sellepärast, et mingil kummalisel kombel on maainimesed saanud aru, et turud peavad just keset ööd toimuma. No nagu tavaliselt oli meie paat kõige aeglasem ja korduvalt pidime paadi kinni pidama, et seda tiivikut taga kilekottidest vabastada, kilekotid lendasid loomulikult kohe jälle vette tagasi, sest vaevalt, et sa sama kilekoti otsa jälle satud. Saate aru, see Mekongi delta on lihtsalt nii sitane, et rõve hakkab. Kogu jama lendab üle parda ja kui meie kenasti oma sodi kokku korjasime ja ühte kotti koondasime, siis meie lahkudes käis see kott hoobilt üle parda.
Kõigpealt vaatasime ühte turgu, kus põhiliselt kaubeldi puu- ja juurviljaga, eriti tihe ost-müük ei käinud, aga samas meile ka mingit tungi ei olnud, ikka rohkem omavahel ja eks nad saavad ka aru, et tõenäoliselt turist ikka kartulit ei osta. Seejärel teine turg, kaubad samad, aga turust u 50 meetrit eemal oli selline vaatepilt, et keset jõge hulpis suur surnud siga, jalad ülespidi ja täitsa plahvatamise äärel, vot see oli huvitav. Vaatasime veel riisinuudli vabrikut ja siis kui me midagi ei ostnud, siis käskis paadimees meile ringi jalutada ja seal nägime ussinahka ja kohe hästi hirmus oli. Ühtlasi kohtasime ka Johanit LAV-st, kes meiega hiljem Phu Quoci saarel ühines. Paadireisi tutvustuses oli veel kirjas, et külastame kookoskommide vabrikut ja vist veel midagi, aga seda ei toimunud ning kuna paadisurin hakkas kõrvadele, siis olime rahul, et u kl 13 sadamasse jälle jõudsime. Peale selle olime me neid komme varem ka söönud, sest kui mu vanemad meile neid tõid, siis nad kohe umbes terve aasta seisid teleka kõrval ja isegi alakad ei saanud neist jagu. Samas ei olnud reisitutvustuses kohe üldse kirjas, et me peame söögikohas paadimehele õlle ja toidu välja tegema, mis meile ei läinud üldse kalliks maksma, aga Johani paadimees oli ikka menüüst kõige kallima toidu valinud :).
Aga sellega ei olnud mitte meie päev lõppenud, sest kl 15 korjasid meid hotellist peale rollud, et viia meid kodumajutusse. Loomulikult pidime me proovima kodumajutust kohas, kus oli maailma kõige rohkem neid minisääski. Meid viidi mingisse külla, kus keegi mees oli omale ehitanud nö. kodumajutushütid ja me ei saanudki päris kodus ööbida, aga noh. Putka, mis siis meile anti oli tehtud bambuse lehtedest ja katus vist ka ja akende ees olid ainult luugid, ei mingit klaasi ning ühtlasi paistis see maja läbi. Linu ei olnud, mingi nailonkate oli voodi peal ning moskiitovõrgu saime ka.
Nagu ikka lubati palju asi, esiteks tuuri külas, mis tähendas seda, et kui olime juba üle tunni aja kokkulepitud kohas ja ajal tuuri oodanud ja siis helistasime tuurimehele, siis ta jooksis kuskilt hütist välja ja vabandas, et oli magama jäänud. Seejärel kõndisime veidi ja vaatasime, kuidas tehakse magamisalusena kasutatavaid matte ja siis me võisimegi juba ise edasi jalutada.
Toimuma pidi ka õhtusöök koos kokandusklassiga, mis siis kulges nii, et kui me juba väga näljaste nägudega lauas istusime, siis saime ise omale springrolle keerata, aga kuna me ei olnud nii vilunud, siis kärsitu naine keeras neid hästi kiiresti meie eest ja küpsetas ära ka. Samas pakuti ka igasugu teisi toite, mis olid väga head.
Selles asutuses oli u 8 hütti ja loomulikult olid 2 neist haaratud eestlaste poolt, nimelt  täiesti ebareaalne, et seal oli ka üks eesti pere. Ja siis mina sain eriti kohatu olla kui kuulsin, et nad reisivad lastega 2 nädalat ning hüüatasin, et ongi nii lühike puhkus siis või. Me oleme nii harjunud, et inimesed, keda me kohtame reisivad tavaliselt palju kauem kui meie ja meie 10 nädalat on selline lühike puhkus. Ühe kommentaari sain loomulikult veel lisada, et kui nende poeg, kes käis esimeses klassis kuulas midagi telefonist, siis ma hüüatasin, et oi Onu Remuse jutud, aga nad parandasid mind, et tegu on hoopis Ivan Orava memuaaridega ning poeg kinnitas, et need on väga naljakad. Selline väike geenius tundus, aga tütar tundus ka väga tark olevat.
Õhtul pakuti ikka riisiviina ka ja seda eriti kummalisel moel, kilekotist ja korgiks oli söömispulk, kunagi demonstreerin teile.
Esimene äratus oli selline, et mulle tundus, et olen tõenäoliselt ufolaeva pardal, tohutu mürin. Hästi aru ei saanud, kas katusel või kus, aga nagu igal pool. No see oli paat, mis akna alt läbi sõitis ja kuna meie hüti isolatsioon oli olematu, siis unesegaselt tekkisid segased tunded.   

December 22, 2012

Mui ne ja lohesurf


Pole ammu sõnagi kirjutanud, ei tea, kas oskabki enam. Paarisaja sõnaga kokkuvõttes oli asi nii.
Saabudes Mui nesse, mis on u 200km Ho Chi Minh Cityst ja kujutab endast ühte kuurorti, mis on tuntud oma heade lohesurfi tingimuste poolest, võttis meid vastu täielik troopika. Ühtlasi on Mui ne väga populaarne meie idanaabrite seas, keda on u 90% turistidest ja ülejäänud 10%-i on siis lohesurfarid. Kuna Kristjan üritab saada vähemalt Eesti meistriks seniorite seas lohesurfis ning Eesti nigelad olud ei toeta seda üritust mitte, siis oli Mui ne üks kindel sihtkoht, kuhu pidime oma reisi jooksul jõudma. Ühtlasi jäime siia kaheteistkümneks ööks ja ma usun, et Kristjani soov on käegakatsutav.
Esimene hotell oli meil selline kena ja kallis. Suur tuba ja wc/vannituba, mis asus toast väljas väikeses privaatses õues. Suur kivist vann oli ka. Päris naljakas. Rõdul õhtul istudes ja Dalat veini trimbates, krooksusid konnad kõrvulukustavalt ja kalad lõid rõdu ees sulpsu, sest meie rõdu oli kolmest kõljest ümbritsetud pisikeste tiikidega. Miinuspoole pealt võib välja tuua selle, et tuult ei olnud, mis on erakordne, aga asi sai seletatud sellega, et Filipiinidel oli taifuun ja see oli kogu tuule endale võtnud ning seetõttu, et saanud tulevane meister oma võimeid veel näidata. Samas käisime söömas kohalikus rannarestoranide alal, mis kulges mööda mereranda ning sõime erinevaid mereande, kammkarpidest tuunikalani ja loomulikult seda väikse raha eest. Kohati jooksid küll rotid ja prussakad laua all ringi ning pidevalt käisid kohalikud meile mahaärimas erinevaid T-särke ja muud jama ja kätetud või jalutud niisama kerjamas, aga me ei ole nõrganärvilised.
Aga siis tuli tuul ja meie elu muutus. Hommikul kl 09 äratus, hommikusöök, milleks oli iga päev, kas 2 muna või siis kahest munast omlett ja bagett moosiga. Siis kogu keha sissemäärimine päikesekreemiga, seejärel motikaselga ja punuma. Järgneb kaklus parkimiskoha pärast erinevates hotellides ja kui olime saanud oma rollu vaikselt kuhugi sokutada ja minemahiilida, siis olime õnnega koos.
Kristjan valis välja KBA surfikooli, üldse on Mui ne-s u 25 lohesurfikooli, mis asus laial rannaribal. Sinna oli üles pandud suur tondikujuline telk, mille all sai ilusti varjus lebotada ja vaadata, mis merel toimub. Kristjani õpetajaks oli kohalik noormees nimega Son, selline lühike ja lõbus.
Esimesel päeval viidi läbi järgmised hajutused, näiteks, Kristjan lohises surfaval Sonil vees järel, Kristjan lohises vees lohe järel ilma lauata (päris naljakas vaatepilt muide), Kristjan võitleb suurte meduusidge ja jääb kaotajaks, mis toob endaga kaasa kõrvetava punetava lööbe erinevates kohtades, ka iniimsemates piirkondades. Õhtul järgneb korralike surfipükste ostmine.
U kl 14 või 15 lahkume rannalt, võtame väikse snäki, järgneb ujumine hotelli basseinis ja õhtusöök ning seejärel juba ongi aeg magama minna.
Päev päevalt muutus Kristjan loomulikuklt paremaks ja hetkel saab ta selle lohevärgia ikka päris hästi hakkama. Suuri hüppeid veel ei tee, aga see vist ongi hea. Ühtlasi anti talle ka tunnistus ja sertifikaat, et ta on nüüd kolmada järgu surfar ja kolmas järk on muide kõige kõrgem.
Ühtlasi kaotas Kristjan paar korda ära oma laua ja ka lohe ja neid käidi skuutriga otsimas. Korra prantsatas oma loha ühe täitsaalgaja lohe peale ja rikkus mõnede purilaudurite tee ära. Õpingute käigus läks ka üks lohe katki, aga see oli ju kooli oma :).
Minul olid rannas omad tegevused. Olin kõikide müügitädide lemmik, nad tulid ja istusid mu kõrvale maha müües, kas erinevaid puuvilju või jooke, mõnikord ka T-särke ja ehteid ning palusid vinguval häälel, et ma nende tooteid ostaks. Loomulikult olid nad selgeks saanud mõned numbrid ja sõnad vene keeles, mida nad vaheldumisi vienami keelega kasutasid. Pidevalt pidi neid, kas ignoreerima või siis ütlema ja jaa, ma ostan küll, aga hiljem ja loomulikult ma ostan just sinu käest jne. Samas võib öelda, et iga päeva ma ka midagi ostsin, kas siis litše, rambutane, mandariine, banaane, kookospähklit või midagi muud. Ning ühe kindla tädi käest hankisime iga päev õlut ja kihisevaid jooke. Minuga koos chillis telgis veel erinevaid inimesi, kellega ma tasapisi semutsema hakkasin ja niisama small talki rääkisin.
Ühel päeva käisime ka massažis, mis oli üldiselt tore, aga väga valus. Kuna võtsime mõlemad massaži, siis saime seda ühes toas. Tegijateks olid kaks pisikest naist. Kõigepealt pidime võtma ennast ihualasti, mis oli naljakas ja siis nad hakkasid meie liivaseid kehasid mudima. Peale kraapisid meile värsket aloed, mis oli äge, aga siis muutusid nad agressiivseks ja hakkasid meil seljas elama. Oli selline tunne, et nad üritavad meile millegi eest kätte maksta. Konkreetselt oli selline värk, et keegi elas seljas ning sõtkus põlvedega. Järgmisel hommikul olid nii mõnedki ebaharilikud kohad valusad, näiteks küünarnukid.
Kokku olime Mui nes kolmes hotellis ja kolmas neist oli eriti äge. Selline väike guesthouse, kus ainult 6 tuba. Seda pidas üks perekond, kes on 30 aastat USA-s elanud ja nüüd peavad seda kohta. Selline hästi nunnu ja privaatne koht oli, hästi kena aiaga, kus oli bassein ja palju soppe, kus teiste eest varjuda. Täiesti super. Meil oli toas kivist tehtud voodi ning sellepeal oli tõenäoliselt väiksematest kividest tehtud madrats, sest see oli nii kõva, et peale esimest ööd oli mu selg nii valus, et ma pidin hommikul harjutusi tegema, et üldse liikuma saada, aga inimene harjub kõigega. Neil oli 3 pisikest koera ka. Ja kui me Mui ne-st lahkusime, siis nad kirjutasid meile kaasa vietnamikeelsed kirjad, mida me pidime, kas bussijuhile või taksojuhile või piletimüüale näitama. Ja siis nad helistasid bussijaama ette ka, et tulevad kaks lolli, kes üldse ei räägi vietnami keelt, aga tahavad Saigoni saada.
Vot sellised lood siis seekord.     
   

December 09, 2012

Et siis

Piltide all on üks sissekanne ka.

mõned fotojäädvustused siis ka

Mandalay naised ehitavad maja

Myanmar- miljoni pagoda maa

Kaelaga ja kaelata (see ei ole fotoshop)

Tomatipõld

Põllumees

Kalur

Maria on võitnud paadimehe südame

Lehmapesu

Puskarivabrikus

300m2 Puskariajajate maja, muidugi veepeal tiigipuust postide otsas

Koolist koju

Piraatide rand, selleks päevaks reserveeritud Mariale ja Kristjanile

Akvaarium seestpoolt

Elevandid Chiang Mai lähistel







Ise tehtud, hästi tehtud

Drunken noodels

Maria segab karrit 

Halong Bay

Koopas


Meie Laev


Hanoi ja Halong bay


Lennujaamast bussiga linna poole sõites, tuli välja, et bussis on veel paar eestlasi, mis oli tore, sest me polnud juba 5 nädalat ühtegi eestlast näinud. Leppisime kokku õhtusöögi ja läksime oma teed. Bookisime endale kohe laevareisi Halong baysse, kuna olime viimasel ööl olnud lennujaamas ja üldse palju ringi rännanud, siis otsustasime, et hellitame ennast ja võtame omale laeval sviidi suure rõduga. Hotelli leidime niisama tänavalt, maksis 18 USD, aga oli suht ok. Läksime niisama vanalinna jalutama ja sööma, Kristjan astus sisse ühte ülikondade poodi ja mina jäin uksele seisma. Järsku tõmbab keegi mul kinga jalast, vaatan alla, kus istub kari kohalikke ja üks hakkab mu kinga liimima kuna see on vihmaga lahti tulnud. Mul polnud selle vastu eriti midagi, las liimib, aga siis tuli välja, et see oli hoopis mingi portatiivne kingsepp ja enne kui ma arugi sain, oli ta mu kingadele lisanud ka MUSTA kontsapleki. Need kingad on heledad ja ma olin umbes 10 päeva nendega käinud, mis tähendas, et see kontsaplekk ei vajanud kohe kindlasti vahetamist. No mis mul siis üle jäi, pidin ka teise kinga andma, et saaks ka sellele selle rõveda plaraka alla panna. Ise oli mees veel eriti uhke ja ütles, et no nüüd see kestab küll kümme aastat. Tore. Erinevalt liimitud kohtadest, mis kohe lahti tulid, püsivad kontsaplekid kindlalt all ja eriti tore oli veel siis kui vihma hakkas sadama, sest siis muutuvad need kummiplärakad libedaks. No ja siis hakkas peale, et anna raha ka, ma siis küsisin, et palju ja ta tahtis 600000, mis on u 30 USD-i, kuna ma ei suutnud veel nii kiiresti ümber arvutada palju see on, siis ütlesin Kristjanilel, et anna 100000 ja kaome, pärast sain aru, et me olime talle andnud 5USD-i, mis on tõenäoliselt rohkem kui ta terve kuu palk. Ma olin nii vihane, et kui ma oleks aru saanud, kus tänaval asi toimus ja mis näoga see mees oli, siis oleks talle selle kontsapleki otsaette löönud. Fakk. Need olid jumala kallid kingad, Vivian Vaust ja nüüd mingi plärakas all.
Õhtul käisime uute sõpradega söömas, tuli välja et nad on sellised tublid noored inimesed kes viimased 4 kuud on veetnud aasias õppides ja tegelikult oli tüdruk hoopis lätlane, aga ta oli perfektselt eesti keele omandanud, mis on äge. Vahetasime oma muljeid ja oli niisama tore. Õhtu lõpuks saabus restorani veel kamb eestlasi, aga see pole ka ime, sest restoran sai valitud Lonely Planeti põhjal.
Hotellist veel niipalju, et kuna Hanois on juba päris jahe ja odavamates majades puudub küttesüsteem, mis tähendab, et majad on väga niisked, siis meile anti tuppa radiaator, selline, mis hõõgus ja mida ei julgenud ööseks sisse jätta.
Hommikul tuli meile järele mikrobuss, mis viis meid Halongi linna, kust väljuvad laevad lahele. Need 160km läbisime nelja tunniga. Vahepeal oli ka pooletunnine paus, kus meil oli võimalik kaasa osta suuri marmor kujusi ja purskaeve. Ei pidanud hetkel vajalikuks.
Sadamas oli loomulikult hordide viisi turiste, keda väiksemate paatidega laevadele tranporditi. Meil pidi olema uhke ja kallis laev. Personali 8 ja kliente 6. Kui laeva jõudsime, siis selgus tõsiasi, et see kajut, mille eest me olime maksnud, on siiski juba kuu aega tagasi välja müüdud ja me saame küll sviidi, aga palju väiksema ja rõduga u 1ruutmeeter lubatud kuue aseme. Võtsin kohe tuurid üles, sõimasin erinevaid personali ja mingeid muid liikmeid, sain peetud ka mõned telefonikõned ja tulemus see, et hakkame nüüd minema, küll te kunagi saate oma kaebuse esitada. Jee. Nad pakkusid meile kompensatsiooniks ka transfeeri hotellist lennujaama, aga selle lükkasime suure kaarega tagasi, kuna linna tulime lennufirma mikrobussiga, mis maksis kahele 4USD-d.
No laht ise oli äge. Päris kristallselge vesi küll ei olnud, aga need väikesed saared olid kiftid. U 5 milj aastat tagasi veetaseme kõikumisest ja maa nihkumisest tekkinud u 2000 väikesaart, mida nimetatakse ka 7 maailma loodusime hulka. Saime ronida ka ühe mäe otsa, kuhu oli 480 astet. See oli päris raske. Ja siis saime minna nende saarte vahele kajakkidega sõitma. Mina polnud enne kajakiga sõitnud ja asi tundus ohtlik. Arvasin, et sellest tuleb selline väike mõnus paadireis, aga nagu ikka, väsis Kristjan kohe nendest vaatamisväärsustest, mida soovitati ja me asusime suuremale ringile ümber mingite saarte, et no küll saame ümber. No kui me olime jõudnud põhimõtteliselt avamerele, kus sõitsid ka tankerid ja lained läksid nii suureks, et tulid üle paadi ääre, siis oli nats jube küll. Kristjan ohumärke ei leidnud, arvas, et vesi on soe ja meil on päästevestid seljas, et küll me ära ujume. Kokkuvõtteks võib öelda, et tunniajase lubatud chillimise asemel, sain 1,5h tugevat aerutamist, kusjuures mina kogu aeg ei aerutanud ka ning Kristjanil olid villid peos.
Öö veetsime laeval, õhtul trimpasme veini oma mikrorõdul ja tegelesime aktiivse kalmaaripüügiga. Olime ainukesed, keda asi huvitas, aga siiski ei saanud me midagi.
Hommikul viidi meid ühte suurde koopasse, mis tegelikult koosnens kolmest koopast ja oli kõige lahedam koobas, kus ma kunagi käinud olen, samas ma ei tea, et ma oleks varem üheski koopas üldse käinud.
Väga äge trip oli. Tagasisõit jälle 4 tundi .
Õhtul planeerisime minna mingisse restorani, mida me üles ei leidnud, aga samas leidsime hoopis ühe koha, kus sai ise valida erinevaid lihavardaid ja maisi ja seeni ja kala ja krevette ja konnasid ja kõike kõike, mida saab grillida. Siis antakse sulle ka laud ja väiksed plastmassist taburetid ja lauale söegrill. Siis grillitakse su asjad valmis ja tuuakse sinu grillile sooja ja siis sa sööd neid. Ja need olid nii head, no tõsiselt. Puhas korralik liha, ei mingit nuudlijama. Järgmisel päeval kõndisime kohast mööda ja päevaks oli restoran muudetud kübarate ja mütside müügiputkaks :)
Järgmist päeva alustasime suure sõimuga reisibüroos, kust olime ostnud oma Halong bay piletid. Kuna kõik, kellele olime oma muret kurtnud, ütlesid, et peame palju ja kõva häälega karjuma ja üldse väga kurjad olema, siis võtsin põhirõhu endale. Kuna oli lõuna aeg ja kohal polnud nii meile piletid müünud noormeest kui ka nende ülemust, siis valasin oma sõinu välja ühe tütarlapse peale. Kristjani arvates olin ma väga kuri. Seejärel saabus meile reisimüünud mees ja tagastas meile vabanduste saate osa rahast, mis meile sobis ja me lahkusime. Mul oli pärast natuke kahju, et ma seda neiut sõimasi, aga samas nad peavad saama õpetust, et kliendile ei saa jama müüa. Nad on nii arvestanud, et kuna kõigil on reisides kiire ja neil pole aega, et minna tagasi reisibüroosse, siis nad pääsevad kergelt, aga mitte see kord. 
 Seejärel tegime sightseeingut. Käisime prantslaste vanglas (Vietnam oli nimelt Prantsuse koloonia umbes kuni 1947 aastani), kus hoiti vietnamlastetst poliitvange ja neid siis tapeti seal ja koheldi halvasti. Hiljem kui prantslased olid juba väljalöödud, hoiti samas vanglas ameeriklasi. Meile näidati mingit eriti toreda muusikaga filmi, kus siis ameeriklased mängisid vangals korvpalli ja said kohtuda oma peredega ja kuidas neile anti iga päev palju süüa ja õlut. Kogu asi oli sellise alatooniga, et vaata kui halvasti elasid vietnamlased ja vaata kui hästi meie hoidsime ameeriklasi.
Siis käisime ka Ho Chi MInhi mauseleumi ja kodu juures. Loomulikult oli kogu kompleks sellel päeval kinni, aga niisama jalutada oli ka tore. Rõõm oli vaadata, kui ilusa kodu oli üks mees omale ehitanud. Sejärel hiilisime läbi mingi kohviku sisse selleks päevaks suletud militaarmuuseumisse. Vaatasime erinevaid lennukeid ja helikoptereid, ronisime mingi torni otsa ja lahkusime siis nagu õiged mehed peavärava kaudu. Oli näha, et nii mõnelgi valvuril oli suur küsimärk peakohal.
Seejärel jõudsime vanalinna piirile, kus asuvad kohalike õllekad. Seal pakutakse maailma odavaimat õlut. Mingi igas baaris vilitakse kohapeal hästi värsket õlut. Ma arvasin, et see on nagu meil selline elav õlu, aga oli täitsa tavalise õlle moodi ja maksis u 30eurosenti 400ml. Suht ok onjä.
Õhtul aga ootas meid lend Ho Chi MInh Citysse. Kuna pagasit me ei võtnud, siis pidime endale palju riideid selga panema, et kotid kergemaks saaks. Kristjanil olid seljas maika, T-särk, kampsun, selle peal veel pikkade varukatega särk ning jalas lühikesed püksid ja nende peal pikad teksad. Kottide raskuseks saime lubatud seitsme asemel 10 ja 8,5kg, aga keegi ei öeldnud midagi.
Ho Chi Minhis proovisime kangesti mitte saada taksoga petta kuna bussid enam ei liikunud. Kõndisime ümber lennujaamaparkla ja leidsime taksod, kes ei petnud meid.
Hotelli jõudes oli kell  u 00.00, otsustasime veel minna korra välja ja võtta väikse joogi. Istusime rahulikult mingis restos tänava peal kui järsku tuli kohale politsei ja siis algas suur kähmlus restorani töötajate ja politseinike vahel, mis kestis u 5 minutit ja lõppes ühe laua arestimisega politsei poolt. Asi selles, et nad peavad vist u pool 1 olema suletud, aga nad hoidsid ennast meie pärast lahti. Natuke kahju hakkas ka.
Aga praegu oleme juba Mui nes ja siin on 32 kraadi õues. 
   

December 06, 2012

Chiang mai elevandid


Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Rongisõit Chiang maisse kulges hästi, lubatud neljateist tunni asemel, saime tunda reisimõnusid kuusteist tundi. Rong oli ok, olime loomulikult esimeses klassis, kus toateenidaja tõi ette jooke ja reisisaatja, kelleks oli keskealine härra tuberkuloosimaskiga, tegi ära voodid. Me saime muideks täiesti puhtad valged linad ja kinnises kilekotis tekid. Asja ei teinud ilusamaks see, et peale voodite tegemist ilmus välja üks prussakas. Rohkem me prussakaid ei näinud, aga oli tunne, et neid on veel. Kui rong sõitma hakkas, siis jäime kohe ummikusse, tavalisse rongiummikusse, mis kestis u 1 tund. Peale seda hakkas rong hästi kiiresti sõitma, u 60km/h. Bangkokist väljumine võttis aega u 2,5 tundi ja me nägime erilisi aguleid, kus näiteks rong sõitis välisuksest mööda u 20cm kauguselt jne. Olime endale kaasa ostnud veidi nosimist ning saime käituda nagu klassiekskurssioonil, kus enne linnast väljumist olid võileivad söödud. Magamiseks on seda sõitu küll raske nimetada, sest rong muutkui peatus ja siis jälle hakkas liikuma ja siis kiirendas ja siis pidurdas ning loomulikult oli rongis konditsioneer, mis tahtis voodist välja puhuda.
Kui nüüd rääkida, mis koht see Chiang mai üldse on, et me sinna läksime, siis ega me ise ka eriti ei teadnus, aga tädi Piret, kes on väga tark ja teab kõike, ütles, et sinna tuleb kindlasti minna ja me uskusime teda. Et siis, asub Bangkokist 700km põhjas, on Põhja-Tai suuruselt teine linn ning asub Myanmari piiri ääres. Sinna saamiseks tuleb ületada tai kõrgeimad mäed. Ühtlasi on ta Tai kunagine pealinn, kui Taid kutsuti Lannaks ja on olnud ajalooliselt ning ka praegu Tais oluline haridus, usu ja kultuuri keskus.  Seal asuvad ka vanimad Tai templid. Linnal on kena väike vanalinn, mis on täis pikitud templeid, millest kõige vanim, on umbes aastast 1200 midagi. Sarnaneb Myanmari pagodadele, mis on ka loogiline asukoha tõttu. Umbes 1500 aasta paiku vallutasid birmalased praeguse Põhja-Tai ära ja olid üldse suhteliselt võimsad ning alles 18saj. Said tailased selle endale nii olulise koha tagasi. Linnas on mitmeid ülikoole, palju munkasid, kunstigaleriisid. Linna ümbruses on ka palju vaatamisväärset nagu kõrged kosed, vihmametsa džunglid riisipõllud.
Mis kõige olulisem – ta on valitud Tripadvisori top 20 sihtkohahulka aastal 2012 ning on ainukene koht Tais, mis sinna edetabelisse on sattunud.
Kui on nõudlust siis on ka pakkumist – linnas on põhiliselt taksod, baarid/restoranid (põhiliselt itaalia sugemetega), massažisalongid ning õhtuti palju prostituute ja vanu valgeid mehi, kes neid kasutavad.  Üheks suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse ka igaõhtust ööturgu, mis on küll suur, aga müügiks ikka mingi jama, T-särgid, need pulgaga konnad, mis teevad krooksumishäält, võltskellad jne. Aga selline mõnus chill koht.
Esimesel päeval olime niisama, vaatasime pagodasid ja tuiasime ringi. Aga vot järgmiseks päevaks oli meil bookitud sõit elevantide laagrisse. Chiang mai ümbruses on mitu elevandilaagrit, kus elavad nn. päästetud elevandid. See tähendab, et heade kavatsustega inimesed ostavad tööelevante endale, et neid säästa ja uute elevantide ja olemasolevate ülalpidamiseks teevad turistidele selliseid pakette, millest ma hiljem räägin. Nad ütlesid, et halvad inimesed panevad elevandid tööle kuni kuueteistkümneks tunniks ööpäevas ja nende tingimused on väga rasked, mis tõenäoliselt on ka tõsi.
See laager, kuhu meie läksime asus Chiang maist 1,5h autosõidu kaugusel. Esialgu oli tee ok, aga pärastpoole oli ikka eriline mülgas, ühel pool kuristik, teisel pool saviplägane tee. Siis anti meile selga mingid erilised kaltsud, et me ennast ära ei määriks, no ütleme lihtsalt, et ned riided ei kaunistanud meid. Siis väike 10-minutiline turnimine vihmametsas ja kohal me olimegi.
Laagris elas u 12 elevanti ja u samapalju myanmarlast, kelle kohta ütles giid, et nad elavad siin niisama väikese raha eest, et palka ei maksa, aga antakse süüa ja veidi raha, et nad saaks selle koju saata. Väidetavalt ei saa nad linna minna, et neil pole töölubasid ja nad ei saa linnas tööd, aga ma arvan, et see on niisama odava tööjõu hirmutamiseks öeldud, et proovi ainult linna minna, kohe tuleb politsei ja võtab su kinni illegaalina olemise eest. Vaadates, kuidas Tai politseid ei häiri alaealiste prostitutsioon ja nähtavad kelmused tänavatel turistide arvel, siis ma arvan, et mingi 10 myanmarlase pärast, ei liigutaks keegi sõrmegi, aga jah, nii oli.
Kõigepealt õppisime seitset käsklust, mida elevantidele on õpetatud, mõned jäid isegi meelde, aga kui esimest korda elevandi selga pandi, siis ma küll piiksugi suust välja ei saanud. Te ei kujuta ette kui suured need elevandid on ja nende selga ronimine on ikka tükk tegemist eriti minusuguse lühikese inimese jaoks. Kristjan loomulikult hüppas väikse hoojooksuga elevandi selga. Ja neil elevantidel polnud mingeid istekohti ega sadulaid, lihtsalt mingi nöör ümber kaela, millest said kinni hoida. Hiljem sõitsime juba kahekaupa elevandiga ringi ja ütleme nii, et kui mina olin eespool isutmas, siis ma pidin ennast täiega elevandi peast kinni hoidma, et mitte maha kukkuda, samal ajal kui Kristjanile oli aintud mingi nöör, millest kinni hoida ja ta lustlikult pilte klõpsutas. Ning see tee polnud ju mingi niisama tee, ülesmäge, allamäge, jõed ja kivimürakad, millest elevant pidi üle astuma. Siis oli väike lõuna ning tagasi elevandi selga. Suundusime kose juurde elevante pesema. Kosk ise oli tagasihoidlik, aga vees saime olla küll. Elevandid loomulikult sellest aru ei saanud, et ka meie seal vees sulberdame ja neid peseme ning ilma häbenematta tegid nii häda number 1 kui ka 2. Saime teha ka igasuguseid pilte, kus elevant musi teeb ja põlvel istuda jne. Siis veel tagasi elevandiseljas laagrisse, selleks ajaks olime ikka kõvad ratsutajad ja ei kartnud enam eriti. kui tagasi jõudsime, olime nii mustad, kaetud punase saviga, millega elevantidel meeldib ennast katta ja kõige muuga ka, et kui olime hotellis dušši sll käinud ja ennast kuivatasime, siis rätik läks ikka pruuniks.
Muideks elevantide nahk on hullult kare ja neil on peal mingid jõle teravad ja kõvad karvad.
Kuigi me olime väga väsinud, läksime õhtul suurele turule, mis toimub iga pühapäev peatänaval ja seal müüakse natuke huvitavamat kraami kui ööturul. Templite hoovides on toiduturg. Tegime mõningaid oste ja sõime pudipadi tänavalt.
Järgmisel päeval oli meil plaanis kokanduskool, mis pidi esialgu kestma terve päeva, aga juhtus nii, et nad unustasid meid hommikul ära ja me saime hoopis oma toimetusi teha, milleks oli jalgade vahatamine ja tai massaž. Tavaliselt on selle massažiga nii, et kui on kogukehamassaž, siis see toimub teisel korrsel ja jalamassaž esimesel korrusel või üldse väljas, aga seekord oli nii, et ühele mehele tehti jalamassazi ja siis seal kõrval olid riidega eraldatud boksid, kus tehaks tai massaži. Massaž algas ja kõik oli tore kuniks me kuulsime, kuidas jalamassaži mees hakkas neiudega rääkima, et kui vana ja kas sa oled hiljuti lapse saanud ja kui vana laps on ja kas sulle meeldiks koos shoppama minna ja kas ikka mingit teistsugust massaži ka saaks. No ühesõnaga mingi eriline Norra pervo, kes oma sõnul oli 49 aastat vana, tal oli 5 last naisega, kes on 65, aga nad on lahutatud ja ta töötavat Norra valitsuses. Ühesõnaga sellele pervole meeldivad naised, kes on äsja sünnitanud, väk. Räme pervert.
Aga peale seda hakkas meil ikka kohe kiire, sest me läksime õhtusele kokanduskursusele, mis oli väga lahe. Kõigepealt käisime koos turul, kus meile näidati mis on mis ja siis algas kursus. Koolitaja oli erilises vaimustuses, et me oleme Eestist ja ta pole veel kedagi näinud, kes on Eesist. Meid oli kokku 10, kaks paari mesinädalatel UK-st ja Kanadast, üks paar USA-st ja 1 paar Singapurist. Hullult lahe seltskond oli ja väga palju nalja sai. Tegime väga häid toite, 4 käiku. Chilli lisamisega oli nii, et kui mina panin üh toidu sisse u 4, siis Kristjan pani u 25. Aga polnudki liiga terav. Väga äge oli ja õlut läks palju kuna vesi lihtsalt ei aidanud tulekahjut suus kustutada.
Aga sellega polnud veel meie piinad lõppenud. Kokanduskoolist liikusime edasi lennujaama ja sealt lennuga Bangkoki, kus me olime öö lennujaamas, et tunda päris backpackeri elu ja et hoida veidi raha kokku. U 5 tundi saime tooidl vahelduva eduga ka magada ning edasi ka lennul Hanoisse 2 tundi. Oli jälle lend, kus jäime magama enne õhkutõusmist ja äratajaks olid vastu asfalti põrkuvad lennukirattad.
Nüüd siis oleme Hanois ja siis on külm, u 20 kraadi ning kohe on tunne, et kurk hakkab haigeks jääma.