December 30, 2012

Mekongi delta


Jätkan siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.
Jõudsime Saigoni ja õues oli pime. Arvasime, et bussijaam, kuhu jõuame on täis samasuguseid turiste, aga ei olnud mitte. Ainult meie, kõrilõikajatest taksojuhid, kes tahtsid meil naha üle kõrvade tõmmata ja umbkeelne bussijuht, kes viskas meile kotid ja sõitis minema. No igatahes riskisime ja võtsime ühe takso, kes meid eriti ei nöörinudki ja jõudsime kenasti hotelli. Koduses turistipiirkonnas tegime väikse õhtusöögi, mida vürtsitas meie ja ka kõikide teiste seltskonda otsiv marokolane, kes kogu aeg toonitas, et no teie, kes te olete kohe hästi vaesed, ei peaks küll neile kerjavatele lastele ja lombkatele raha jagama, mitte et me seda oleksime teinud, aga tema jutu mõte oli, et tegelikult elavad ka kerjavad lapsed meiesugustest paremini. Mis iganes, omal olevat tal Londonis korter. Kuulasime siis vaikselt ta jutu ära ja kobisime magama. Plaanis oli kohe hommikul suurt aktiivsust üles näidata, aga seda me ei teinud ja hoopis magasime ja see oli ka hea. Pävapaiku saime omale bussipiletid Can Tho-sse, mis on üks põhilinn, kust saab reisida Mekongi deltale. Piletite ostmine oli ka suht kummaline, sest bussiputka kõrval asus kohe teine asutus tänaval, kust müüdi näiteks kutsikaid ja ka kukkesid, et kui tahad kukke, siis nad pakivad selle ilusti kilekotti ja sa saad koti riputada rolleri peale ja kenasti minema sõita. Aa, kas ma ikka ütlesin, et kuked olid elus?
Can Tho-s oli selline lugu, et bussifirma viib sind küll bussijaama, aga piletihinna sees (5 USD), on ka transfeer hotelli või siis koju või kuhu iganes. Aga point on selles, et nii kui buss jõuab bussijaama, pead hakkama ise kohe väikeste busside poole tormama ja kõva häälega karjuma, kuhu sa minna tahad ja seda meie ei teadnud. Seisime niisama lolli näoga ja sada röökivat taksojuhti meie ümber, kui küsisime, et kust siis need transfeerid lähevad, siis bussi reisisaatja nii häbelikult kokutas, et peate takso võtma, aga meie seda nii ei jätnud ja läksime oma õigusi bussijaama nõudma ja saimegi ühe transfeeri peale ja taksojuhid jäid pika ninaga. Aga tegelikult on asi nii, et need bussisaatjad ei teavita väljamaa inimesi, et nad saavad tasuta linna vaid tõenäoliselt saavad taksojuhilt väikse nutsu selle eest, et nad meid neile maha parseldavad.
Kuna kell oli jub nii kaugele, et mingist paadireisist see päev enam juttugi ei saanud olla, siis hakkasime tegelema oma järgmise probleemiga, et kust saada süüa. Olime lugenud, et siin linnas pakutakse eriti head parti ning seda läksimegi hankima kohalikesse söögikatesse, turistipiirkonda üldse ei läinud. No see koht, kuhu meid juhatati kubises kohalikest ja tõenäoliselt polnud turisti jalg sinna veel kunagi sattunud ning kõik naersid kui me kohale saabusime. Me siis naersime totakalt vastu. Menüü koosneski hot pot-ist, ise said valida, kas kana, kala, liha või pardiga. Loomulikult valisime pardi. Seejärel saabus lauda kandik maltsaga, paar pakki kiirnuudleid, keedetud riisinuudlid ja suur kastrul leemega, mille sees ulpisid tõenäoliselt pardi, aga siiski arusaamatud kehaosad. Välimuse järgi võis aimata, et lisatud olid ka maks ja neerud (ma arvan, et pardil on mingid neerude moodi asjad, igatahes histoloogiliselt meenutasid need hallid ollused mulle kõige rohkem neere). Asi käib siis nii, et lauale pannakse pisike kuival piiritusel põlev pliit ja ise hakkad oma suppi  keetma, pane mida tahad. Me panime maltsa ja veidi tofut ja see kõik maitses kokku täiesti kohutavalt. Kuna Kristjanil on võime süüa tühja kõhuga kõike, siis ma vaatasin oma kangelast, kuidas ta umbes kolmekümneviie kraadises kuumuses seda suppi ahmis. Higistas ja sõi. Mina esimesest lusikatäiest kaugemale ei jõudnud, sest tõenäoliselt oli see pardi rasv, mis mulle vastuvõetav ei olnud. Kui see etteaste oli läbi, siis leidsime turistipiirkonnast mulle ühe kana karri ja kõigil oli meel rõõmus.
Aga hommikul kl 05.30 võttis meid peale takso, et viia meid paadireisile. Miks kell viis, aga loomulikult sellepärast, et mingil kummalisel kombel on maainimesed saanud aru, et turud peavad just keset ööd toimuma. No nagu tavaliselt oli meie paat kõige aeglasem ja korduvalt pidime paadi kinni pidama, et seda tiivikut taga kilekottidest vabastada, kilekotid lendasid loomulikult kohe jälle vette tagasi, sest vaevalt, et sa sama kilekoti otsa jälle satud. Saate aru, see Mekongi delta on lihtsalt nii sitane, et rõve hakkab. Kogu jama lendab üle parda ja kui meie kenasti oma sodi kokku korjasime ja ühte kotti koondasime, siis meie lahkudes käis see kott hoobilt üle parda.
Kõigpealt vaatasime ühte turgu, kus põhiliselt kaubeldi puu- ja juurviljaga, eriti tihe ost-müük ei käinud, aga samas meile ka mingit tungi ei olnud, ikka rohkem omavahel ja eks nad saavad ka aru, et tõenäoliselt turist ikka kartulit ei osta. Seejärel teine turg, kaubad samad, aga turust u 50 meetrit eemal oli selline vaatepilt, et keset jõge hulpis suur surnud siga, jalad ülespidi ja täitsa plahvatamise äärel, vot see oli huvitav. Vaatasime veel riisinuudli vabrikut ja siis kui me midagi ei ostnud, siis käskis paadimees meile ringi jalutada ja seal nägime ussinahka ja kohe hästi hirmus oli. Ühtlasi kohtasime ka Johanit LAV-st, kes meiega hiljem Phu Quoci saarel ühines. Paadireisi tutvustuses oli veel kirjas, et külastame kookoskommide vabrikut ja vist veel midagi, aga seda ei toimunud ning kuna paadisurin hakkas kõrvadele, siis olime rahul, et u kl 13 sadamasse jälle jõudsime. Peale selle olime me neid komme varem ka söönud, sest kui mu vanemad meile neid tõid, siis nad kohe umbes terve aasta seisid teleka kõrval ja isegi alakad ei saanud neist jagu. Samas ei olnud reisitutvustuses kohe üldse kirjas, et me peame söögikohas paadimehele õlle ja toidu välja tegema, mis meile ei läinud üldse kalliks maksma, aga Johani paadimees oli ikka menüüst kõige kallima toidu valinud :).
Aga sellega ei olnud mitte meie päev lõppenud, sest kl 15 korjasid meid hotellist peale rollud, et viia meid kodumajutusse. Loomulikult pidime me proovima kodumajutust kohas, kus oli maailma kõige rohkem neid minisääski. Meid viidi mingisse külla, kus keegi mees oli omale ehitanud nö. kodumajutushütid ja me ei saanudki päris kodus ööbida, aga noh. Putka, mis siis meile anti oli tehtud bambuse lehtedest ja katus vist ka ja akende ees olid ainult luugid, ei mingit klaasi ning ühtlasi paistis see maja läbi. Linu ei olnud, mingi nailonkate oli voodi peal ning moskiitovõrgu saime ka.
Nagu ikka lubati palju asi, esiteks tuuri külas, mis tähendas seda, et kui olime juba üle tunni aja kokkulepitud kohas ja ajal tuuri oodanud ja siis helistasime tuurimehele, siis ta jooksis kuskilt hütist välja ja vabandas, et oli magama jäänud. Seejärel kõndisime veidi ja vaatasime, kuidas tehakse magamisalusena kasutatavaid matte ja siis me võisimegi juba ise edasi jalutada.
Toimuma pidi ka õhtusöök koos kokandusklassiga, mis siis kulges nii, et kui me juba väga näljaste nägudega lauas istusime, siis saime ise omale springrolle keerata, aga kuna me ei olnud nii vilunud, siis kärsitu naine keeras neid hästi kiiresti meie eest ja küpsetas ära ka. Samas pakuti ka igasugu teisi toite, mis olid väga head.
Selles asutuses oli u 8 hütti ja loomulikult olid 2 neist haaratud eestlaste poolt, nimelt  täiesti ebareaalne, et seal oli ka üks eesti pere. Ja siis mina sain eriti kohatu olla kui kuulsin, et nad reisivad lastega 2 nädalat ning hüüatasin, et ongi nii lühike puhkus siis või. Me oleme nii harjunud, et inimesed, keda me kohtame reisivad tavaliselt palju kauem kui meie ja meie 10 nädalat on selline lühike puhkus. Ühe kommentaari sain loomulikult veel lisada, et kui nende poeg, kes käis esimeses klassis kuulas midagi telefonist, siis ma hüüatasin, et oi Onu Remuse jutud, aga nad parandasid mind, et tegu on hoopis Ivan Orava memuaaridega ning poeg kinnitas, et need on väga naljakad. Selline väike geenius tundus, aga tütar tundus ka väga tark olevat.
Õhtul pakuti ikka riisiviina ka ja seda eriti kummalisel moel, kilekotist ja korgiks oli söömispulk, kunagi demonstreerin teile.
Esimene äratus oli selline, et mulle tundus, et olen tõenäoliselt ufolaeva pardal, tohutu mürin. Hästi aru ei saanud, kas katusel või kus, aga nagu igal pool. No see oli paat, mis akna alt läbi sõitis ja kuna meie hüti isolatsioon oli olematu, siis unesegaselt tekkisid segased tunded.   

No comments:

Post a comment