Me oleme tõesti pruunid. Põhimõtteliselt tuli see kõik ühest
päevast päevitamisest. Hetkel me loomulikult nahkume juba, aga pole hullu. Siin
on hullult chill. Päev näeb välja umbes nii, et kl 06.30 läheb uni ära, siis
vähkred kella seitsmeni, siis oleme mõlemad üleval ja ei viitsi veel minna
sööma, aga kl 07.45 oleme kindlalt hommikusöögilauas. Hetkel on meil jamam
hotell ja siis me saame ikka vinguda, et siin pole midagi hommikust süüa ja
siis mina söön muna saiaga ja Kristjan umbes 6 pannkooki, pärast veel puuvilju.
Seejärel pikutame u 30 minutit, pikutaks rohkem, aga tuba tullakse koristama ja
neil on mingi imelik teema, et tahavad, et toad oleks kella kümneks korras.
Liigume randa, ujume tunni, ujume 2, lebotame veidi varjus. Üks päev hankis
Kristjan kuskilt rolleri, et ringi sõita, tahtsime näha elevantide campi, aga
tuli välja, et seda enam pole, arusaamatu, mida nad nende elevanidega küll
tegid. Samas on tänavatel sildid, et trip elevantide juurde 30000 kyatti, kui
küsida, siis nad rõõmsalt teatavad, et see eelmise aasta reklaam, miks nad seda
ära ei korista ja igal hommikul ikka jälle välja topivad, jääb arusaamatuks.
Meile öeldi, et külas on küll üks elevant, aga see elavat kuskil mäe otsas ja
sinna rolleriga ei saa, ei viitsinud mingi poolpäeva niisama ka ronida, et
järsku on elevant. Sõitsime siis niisama ringi ja ei näinud suurt midagi.
Ainult suuri põlde, mis olid kaetud presendiga ja seal kuivas peal kala, mis
loomulikult jubedalt haises. Nad teevad sellest kalakastet, mida nad igal
võimalusel kõikide toitude sisse topivad. Meile kalakaste ei meeldi. Halb on
see, et ma tean, et vietnamlased armastavad kalakastet veel rohkem.
No siis ujume veel tunni või kaks ja siis hakkabki juba
päike loojuma ja meil on kõhud tühjad. Siis lähme restosse, kus sööme mereande
ja muid asju. Oleme nüüd veel söönud tuunikala ja mingit punase peaga kala ja
veel mingied kalu ja värke. Kl 20 oleme nii väsinud, et vaevu jõuame voodisse.
Väga tahaks hommikul magada vähemalt kaheksani, aga uni läheb ära :)
Praeguseks oleme ära proovinud ka lobsteri. Me oleme see
aasta üldse palju mereande söönud, austreid, kammkarpe, beebikalmaare,
kalmaare, erinevaid krevette, krabisid, kalu, aga peab mainima, et siiski
suured krevetid on kõige parema maitsega. Õnneks on nad siin suht ok hinnaga.
26.nov sõitsime tagasi Yangoni, lend Bangkoki pidi olema 29,
aga me otsustasime, et see maa hakkab ennast ammendama ja muutsime oma piletid
27-daks. Hetkel olemegi lennujaamas ja ootame lendu. Loomulikult need umbes 100
passipilti, mis ma tegin enne reisi, et saaks piiridel viisasid teha on
pagasis, loodame, et Don Mueangi (Air Asia kolis odavamasse lennujaama ning me
ei saagi näha ilusat Suvarnabumi) lennujaamas saab pilte teha, muidu jääme
sinna elama nagu selles filmis.
Eile õhtul läksime ühte restosse Yangonis, kus me varem
olime juba käinud ja saanud head toitu. Üks tai koht, kus ainult kohalikud või
siis tailased, aga näojärgi mei neil vahet ei tee. Läksime julgeks, kuna olime
viimasel ajal saanud head toitu ja otsustasime eksperimenteerida seekord.
Tellisime igast imeliku toitu ja saime ka seda. No see oli natuke liiga imelik
meie maitsele. Lõpptulemusena oli meil laud täis toitu, mida pidime endast
eemale lükkama, sest see haises kalakastme järgi ja ise sõime siis Kristjan Tom
Yami, mis õnneks oli väga hea ja mina riisi sojakastmega, natuke ka
springrolle. Aga kõhu sai täis.
Myanmar on üks imelik riik, nad üritavad olla väga
korruptsioonivabad, aga vist ei kuku hästi välja. Näiteks on siin mingid
imelikud Goverment feed kui ühest piirkonnast teise liigud, need on dollarites,
mis teeb asja ju veel imelikumaks, et kui te kogu aeg väidate, et teie kyatt on
täiesti ok raha, aga siis valitsus otsustab, et turistilt oleks vaja ikka
tuttsirget dollarit kätte saada. Sageli tundub seda feed makstes nagu Monopoli
mängus, kus vahepeal astud selle koha peale, kus pead võtma canche kaardi ja
kõigile teistele raha maksma mitte millegi eest. Vastu küll antakse mingi
lipakas, aga seda keegi kuskil ei küsi. Väidetavalt on maalt lahkumise tasu ka
10 USD-d per naase, aga praegu pole seda keegi veel küsinud.
Kui nüüd teha mingeid kokkuvõtteid Myanmari kohta, siis
seda, et see koht on väga “eriline” (Special), nagu mõnikord öeldakse mõnede
laste kohta. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, aga sageli pole sellega
midagi peale hakata, sest mingit laveerimist ei toimu, on nii või ei ole üldse.
Kõik, mis on seotud turismiga on kallis. Mingite andmete kohaselt käis eelmisel
aastal Myanmaris 300000 lääne turisti, see aasta on see number 1,5milj, mis
täheb, et nad lihtsalt ei tule sellise inimestehulgaga toime. Ma ei soovitaks
kellelgi minna Myanmari ilma eelnevate hotelli ja lennupiletite broneeringuteta,
ma ei ole kindel, kuidas neid küll Eestist saama peaks, aga kui nt. pool aastat
ette planeerida, siis järsku on võimalik, aga kui ei saa, siis see on korralik
närvide mäng ja kohapeal aja raiskamine. Samuti pole ma päris nõus nende
inimestega, kes trip.ee-s kirjutavad, et Myanmaris tuleb olla kindlasti
vähemalt neli nädalat, et nii palju on vaadata. No kui sa oled suur
pagodainimene, siis küll, aga muidu hea planeerimisega on 20 päeva koos
nädalase rannapuhkusega ok, hea planeerimisega saab selle kokku tõmmata ka
kahele nädalale. Ngapali rand on loomulikult super, sinna tasub küll minna.
Ilusad hotellid, imeilus rand ja odavad mereannid, vähe rahvast. Mingi info
kohaselt nad laiendavad oma lennujaama, et saaks vastu võtta ka suuremaid
lennukeid ja oli näha, et vähemalt nelja suure hotellikompleksi ehitus on
käimas, mis ikkagi tähendab, et varsti on see järgmine tavaline kuurort, aga
järsku paar aastat on see veel selline äge agul suurte hotellidega.
P.s. paari tunni pärast hakkavad tööle ka meie telefonid,
kõik sms-id on oodatud.