Ngapali beach

Lennuk oli ok ja viineripirukat cocaga pakuti ka. Lennujaamas võtsime kohe pudeli veini ja ostsime kaasa ka paar, sest see oli imekombel odavam kui kuskil mujal. Kohale jõudes võttis meid vastu kuumus. Kuna olime viimased päevad veetnud mägedes, kus mõus sooja eesti suve kliima, siis siin ootas meid ikka lõunamaa. Õhk oli kuum ja mitte niiske. Hotellist oli meile vastu saadetud ka buss, mis oli selline vanaaegne vene (vist) buss, mis oli kenasti tiigipuuga restaureeritud, nii et Kristjan sattus sellisesse vasikavaimustusse ning tegi umbes ühe mälukaardi jagu pilte bussist. Kui buss sõitma hakkas, siis loomulikult saime aru, et ka näiteks amordid ja mootor on tõenäoliselt puust tehtud, sest me liikusime u 20km/h ja pidime ennast kogu jõuga kinni hoidma.

Hotell kena, veidi sai loomulikult vaieldud, et kas paar meetrit tee ääres olevaid põõsaid on ikka garden view, aga see selleks.

Saate aru, milline rand. Valge liiv, minimaalselt inimesi, sinine meri ja kui soe. Lihtsalt lähed vette ja vastu tuleb soe vesi. Mingi 32 kraadi vähemalt. Oled tund aega lainetes ja lähed veest välja mitte sellepärast, et hakkaks külm viad niisama väsid ära. 

Me oleme juba 3 nädalat reisil olnud ja alles nüüd me jõudsime merre ja see on super. Myanmarile võib kõik tema veidrused andeks anda kui tal on selline rand. Rannas on tõesti vähe rahvast. Vesi väga puhas ja soe. Mõnusad lained. Normaalsed hotellid, normaalse hinnaga. Ja loomulikult ülivärske seafood. Me oleme söönud praeguseks grillitud kuningkreette ja tiigerkrevette, krabilihakarrit ja kalmaarikarrit, kristjan on söönud erinevaid tom yam-i suppe.

Järgmisel päeval võtsime selle päevitamisasja suuremalt käsile. Kreemi panime minimaalselt kuna me plaanisime olla vaid varjus ja vees. Õhtu lõpuks oli tulemus käega katsutav – tuline. Me kõrbesime ikka korralikult ära. Kõik kohad. Valmistume suuremaks nahkumiseks.  Rannast ostsime mingi hiigelpomelo, mida mei lõpuks ei jõudnudki ära süüa.

Eile käisime päeva merel. Püüdsime mingite bambus asja ümber keritud tamiiliga kala. Kristjan sai koheselt 2 skorpionkala kätte, mida katsuda ei tohtinud, aga me ei saanud aru miks, tõenäoliselt on neil mingid astlad küljes. Kalad ise nägid välja sellised värvilised sinise ja kollasega. Peale seda sai Kristjan merehaiguse ja ei saanud enam vette vaadata. Mina loomulikult ei saanud ühtegi kala, aga vette sain küll vaadata, kuidas kalaparved minu sööda kallal asjatasid, üritasin küll konksutada, aga ei midagi. Kuna kalapüük polnud eriti tulemusrikas, siis hüppas üks tüüp (kolmest) vette ja püüdis harpuuniga mängleva kergusega par suuremat kala. Normaalne.

Siis viidi meid üksikule rannale, mida nad ise kutsusid piraadirannaks (jälle arusaamatu miks) ning esialgu me siis snorgeldasime paar tundi. Kuna mina polnud varem snorgeldanud, siis mul oli esialgi ikka selline korralik uppumistunne, mis pärast õnneks möödus ja nüüd ma olen ikka keskmisest suurem snorgeldaja.  Kandsime pikavarukaga särke vees, sest päike oli meie vaenlane. Lõunaks pakuti meiele varem püütud kala, mis maitses hea. Selline puhta maitsega valge grillitud kala. Lisaks sõime umbes 10 banaani. Üldse on siin väga head banaanid, sellised pöidlast veidi suuremad, aga hästi magusad.  Siis magasime veidi rannas puude varjus paljal liival ja siis suplesie jälle ei rohkem ega vähem kui 2 tundi. Need paadimehed vaatasid meid küll nagu mingeid imelikke, et lihtsalt hullavad 2 tundi meres, aga vahet pole. Tagasitulles oli tõusnud ka tuul ja saime tunda mõnusat loksumist.

Õhtul läksime sööma ühte ägedasse restosse, mis asib ranna lõunatipul, aga on tegelikult väikse saare peal, kuhu mõõnaga saaks võist ka jala, aga eile polnud mõõna. Rannast võtab paat peale ja viib sind paarikümne meetri kaugusele saarele. Resto oli äge. Päike hakkas just loouma ja kui juba pimedaks läks, siis oli silmapiir täis tulesid, mis olid paadid. Tuled on neil peal selleks, et meelitada ligi kalmaare ja nad siis kinni püüda. Söök oli vapustav, kindlasti kõige parem, mida me oleme siiani Myanmaris saanud. Mina sõin mereanni spagette, mis oli eriti hea ja tomatikaste ei tapnud mereandide maitset ära ja mereande oli seal palju sees, Kristjan sõi ära hiiglasliku kausi tom yami suppu krevettidega ja veel praetud kalmaari ribasid. Ning nede köök oli ka korralik, pärast vaatasime, mida ja kuidas nad seal meisteravad. Hind oli loomulikult kallim kui tänavarestoranides, aga kindlasti seda väärt. Viimasel õhtul lähme sinna lobsterit sööma. Tagasitulles oli see tuul õnneks veel tugevamaks läinud, mis tähendas, et selle puukoorega seal merel olla polnud just eriti tore, aga kuna see oli praktiliselt rannas, siis polnud tegu kardetava situatsioniga.

Vot nii me siin vireleme.