Myanmar, natuke jube on ka

Nii, kust siis alustada. Aa, Kuala Lumpuri lennujaamas gate T10 sabas seistes, ilmnes, et Kristjan on kõigist, kes meie lenukisse olid minemas,  u 40cm pikem ja mina u 40kg raskem. Olime nagu mingid hiiglased. Kui olime juba kohale jõudnud ja tegime passikontrlli, siis seal tehti ka inimiestest foto sellise fikseeritud kaameraga ja Kristjan jäi peale  u. ninast alla pool osa.

Vahetasime lennujaamas veidi raha, sest kurss polnud eriti hea, aga kurssidest juba veidi hiljem. Seejärel üritas meid ära rääkida u 300 taksojuhti, aga meie olime targad ja ei valinud neid, sest me teadsime, et lennujaamast väljas on ju palju odavam. See, et meie valituks osutus takso, millesarnast pole ma kunagi näinud, ma veel ei teadnus. See on sõnuseletamatu. Kui matte poleks maas olnud, siis oleksime pidagud kaasa jooksma. No see oli ikka täielik sara. Ja kui te arvate, et taksojuht teadis meie hotellist midagi, siis  te loomulikult eksite, aga kohale me jõudsime. Tee hotelli oli vapustav. Liikulus on selline, et roolid on küll paremal pool, aga neil on ikka parempoolne liiklus. Kas te kujutate seda ette. Täielik nonsens, aga see pole veel kõik. Arvake, mis meil kell on. Haa, loomulikult oleme teist 4 ja pool tundi ees. Kas te olete kuulnud, et keegi keeraks kella veel poole tunni kaupa. No võimalik, et seda tehake, aga ausõna, mina polnud kuulnud.

Hotell ise on suht ok, teenidnud väga viisakas. Toad väga suured. Saime kahjuks toa, milles 2 väikest voodit, tänaseks vahetati see ära toa vastu, mis on vist veidi suurem kui terve meie korter. Kõige parem tuba hotellis.

Yangon ise on üks suur ja räpane linn. Pimedaks läheb juba kella kuuest, tänavavalgustust ei ole mitte mingisusgust ja üldiselt suletakse kõik kella üheksaks õhtul. Tänavad sellised tüüpilised, täis pisikesi toole ja laudu, kus kõik pidevalt mingit mudru näost sisse ajavad. Tänaval liigeldes kõik passivad neid kahte hiiglast, kes ringi liiguvad. Keegi otseselt kontkti looma ei tule. Loomulikult käib pidev müük. Müügil on kõik: kanad, chillid, röstitud rohutirtsud, imehead puuviljad jne. hinnad odavad. Käisime ka ühel hästi suurel turul, kohe hästi suurel, kus üldse näiteks ei haisenud, erinevalt tänavatest. Kristjan tahtis osta ka ühte kitarri, mis pidi eriti heast puust olema, aga puhtalt limiteeritud kotivaliku pärast jäi äri katki.

Söömisega on lood nii, et kuna me oleme valged ja suured, siis tähendab, et ka hästi tähtsad, mis omakorda tähendab, et meie lauda peab teenindama vähemalt 3 inimest, kes siis näiteks laualt toitu meie ette tõstavad, või pühivad püüdlikult lauda kui midagi maha kukub või siis võtavad ära kõik taskurätikud, mida me ka ohtralt kasutame. Samal ajal seisab üks teenindaja igaks juhuks kogu aeg laua kõrval, mis on kergelt segav, aga hakkame harjuma. Täna kui lõunat sõime, siis oli üheks teenidajaks u saja aastane mees ja tema ei seisnud püsi vaid istus koos meiega lauas. Ta ei räälkinud ise midagi kui me just ei küsinud, aga istus ja vaatas ja kui nägi, et nt teed veidi vähe, siis valas kohe juurde.

Ühtlasi üritasime täna bookida ka lennud järgmistesse kohtadesse Myanmaris ja saada ka mõned hotellibookingud, mis meil jällegi hästi ei läinud, sest ainuke mõistlik vastus oli, et noo meil on siin high season ja kõik on täis juba. Midagi ikka saiame ja ka loomulikult sajatunnised bussisõidud, aga minu nii-oodatud rannapuhkust seekord vist küll ei tule. No ootame vaatame, meil veel võimalus käia leenujamades pileteid küsimas.

Täna nägime ka ära Yangoni must see, ehk siis Shwedagon Payas. Hästi suur Buddha tempel, mis on kohe hästi suur ja kullatud ja ikka väga uhke. Kui viitsime, siis paneme pildid ka jurde. Üldse neil siin suur kulla fetish, kõigil palju kullast eteid ja neid müüakse ka igal pool. Mis veel on huvitav, et kerjamine on lubatud ainult munkadel või siis nende õpilastel, nad teevad päevas paar tuuri ja siis kerjavad turgudel, kui sa ei anna, siis Buddha kurjustab ja meie pole budistid ja meie peale Buddha ei kurjusta. 

Nüüd ka midagi mittenõrganärvilistele. Ema G ei pea näiteks lugema.

Myanmaris on rahavahetusega nii, et umbes veel aasta tagasi oli põhiline rahavahetus musta turu käes, nüüd vahetatakse enamasti, kas pankades või siis ka suuremates hotellides ja lennujaamas, kurss on igal pool üks. Turul pakuti meiele kursiks 1USD = 830 kyatti, pangas 843. Ja siis me seal seisime niisama ja mõtesime, et mida nüüd siis teha ja siis ilmus üks mees, et no mis teete ja kust olete ja kas ikka kuhugi mujale ka peale Yangoni lähete ja oi alles eile tulite ja kas saan teile mingi hotelli kuhugi mujale linna otsida ja meie siis vastu, et näe just tuleme reisibüroost ja kõik ikka olemas ja et kao nüüd nagu ikka ära. Temas siis, et kas raha ei taha vahetada, no mis kurss on? 850, oi nii hea, ikka tahame. No kas teil ikka head dollarid, meie vastu, et ikka väga head. No läksime siis kaasa ja kõnnime veic ja siis mingi veel üks mees ja takso, et no sõidame veits ja siis mingis kullapoes vahetame raha, et siin tänaval ikka halb. No istusime siis seal taksos kolme kõrilõikajaga, palav oli ja jube ja Kristjan ütles, et hüppame välja. Mina vastu, et noh vaatame, mis saab. Sõitsmie u 10 minutit, siis jäime kuhugi karup..sse seisma ja läksime mingisse sarasööklasse, kus oli pime ka. Mehed siis ütlesid, et noo kullapoodi praegu ei sanud, aga mis  te süüa või juua tahate, meie ei tahtnud midagi, tahtsime raha ja eluga päärseda. Veidi veel ootamist ja saabuski raha.  Seda oli ikka terve hunnik. Hakkasime siis lugema. Vaja oli vahetada 1000USD-d, mille vastu pidime saama 850000 kyatti. Raha oli 1000 rahatähtedes. No lugesime üle ja oli küll niipalju ja siis näitasime oma dollareid ja siis neil ikka selgus, et meie dollaritel olid valed seerianumbrid ja siis me veel näigime, kuidas juba meie poolt üle loetud rahas läks osa ikka ka särgipõue. Niis tõusume püsti ja satsime nad pikalt, saime takso ja põgenesime. Jube oli, aga nõõd kõk korras jälle.
Õhtul sõime väga head Tom Yum-i suppi ja maitsvat kana, teenindus muidugi kuninglik.