Inle järv

Kui nüüd siis tulla selle bussireisi juurde, siis see ei tundugi enam nii jube. 8 tundi tugevat rappumist, kiirendusi ja järske pidurdusi ning pidevaid peatusi, et kohalikke ühest kohast teise transportida ja kohal me olimegi. Öösel kl 2, võin kohe ära öelda, et pidime jõudma kl 4. Pimedus, tühi tänav, mille keskel meid lihtsalt maha vistakse. Hotelli pole. Ei saa aru täpselt, kus oled ka. Haakisime ennast ühtedele ameeriklastele sappa, lootes, et neil on hotellis ruumi, no ei olnud. Hakkasime siis Lonely Planeti järgi hotelle läbi helistama ja saimegi koha Remember inn-i, 25 USD-d. kohale jõudes, ootas meid eiriti jube hotellituba, mis hallitas, oli niiske, polnud wc paberit ega rätikud, samas nagu nii poleks vabatahtlikult sinna dušši alla läinud. Asja vürtsitas loomulikult see, et akna all asus hotelli pesuköök ning pesunaised teatavasti ärkavad vara ja neil on palju, mida rääkida. Hotelli plussiks saab nimetada seda, et näiteks läbi esimese korruse sai sõita autoga, kui meil oleks olnud auto, siis oleks saanud selle jätta okse taha ja ma pean ütlema, et see ei olnud galerii tüüpi maja, tavaline neljakorde, mille all saab sõita autoga kui tahad.

Magasime selle öö ära ja keeldusime rohkem samas asutuses olemast, nad loomulikult naersid, et ega te ullikesed nagu nii ei leia midagi, sest kõik on täis bookitud, üritasime neile väita, et nad on nagu veic ülemakstud, aga ei mingit tolku. Hakkasime uut hotelli otsima ja ledsimegi, 50 dollarit öö ja tuba oli vaba kaheks ööks, mis tähendas, et me pidime veel kaheks ööks hotelli leidma, aga sellele mõtlen ma hommikul ütles Scarlett. Loomulikult oli ka see koht täiesti ülemakstud, aga vähemalt kuiv ja oli näha, et inimesed üritavad.

Koht, kus me siis viibisime kannab nime Nyanghswe, asub Inle järvest u. kuue km kaugusel ja oli vee paar aastat tagasi mingi mõttetu küla. Praeguseks on backpackerite meelispaik. Selline väike aedlinn, milles üks peatänav ja turg, palju söögikohti ja öömaju. Inimesed on sõbralikud. Autosi vähe.

Esimese päeva hängisime niisama, sõitsime ratastega ringi ja käisime ühes popis kohas söömas. Järgmiseks päevaks oli planeeritud järvereis. Paat meile kahele maksis 24 USD-d nig selle eest saime 9,5 tundi olla järvel. See oli tore päev. Järv asub mägede vahel u 1000m kõrgusel. Puhas vesi ja me nägime nii lahedaid asju. Ujuvad külad, kus sõna otseses mõttes pead paadiga minema kemmergusse ja ujuvad aiad. Nad kasvatavad palju tomatit ja siis sõidad peenarde vahel ja peenrad loksuvad. Lähed oma tomateid näiteks paadiga rohima. Ma olen alati arvanud, et tomatid tahavad pigem kuiva, aga ma pole eriline botaanik. Ja Kristjan käis ujumas ja kõik vaatasid teda nagu mingit jääinimest, tegelikult loomulikult oli vesi soe. Järgmine päev veetsime jälle ratastel ja masenduses olles, et pole kuskil ööbida ja siis jälle leidsime ühe koha ja kõik oli parem, ainult teadmatus, et kus me siis järgmise öö oleme, aga vahet pole.

Külastasime kohalikku veinikasvatust, mis polnud eriline suursaavutus, veinid polnud ka suurem asi ja nad maksid palju, u 10 USD pudel mingi suvalise hapu, isegi mitte kuiva veini eest.

Ühe hotelliga läksin ka loomulikult tülli ja ütlesin, et kas neid häbi pole mingi suvalise toa eest küsida 50 dollarit ja nemad väitsid, et no me maksame raha tagasi, sest me nagu nii leiame kedagi, mis kindlasti pole ka vale, aga sinna me ei jäänud. Ja valge naise ennustus oli see, et paari aasta pärast nad ei saa sellise saasta eest nii palju küsida, sest käimas on paljude hotellide ehitus.

Kuna järv meile meeldis, siis tellisime veel ühe pikema reisi sama paadimehega, kes oli nunnu, nimi oli tal Mjur-Mjur. Ta viis meid vaatama ühtede oma tuttavate riisipuskari ajamist ja siis me jõime nende kodus teed ja suitsetasime kohalikke sigareid. Neil oli uhke maja, tiigipuust. Sellised majad järve peal tokkidel kestavad u 70 aastat võrreldes bamnusest majadega, mille võib juba paari aasta pärast maha lükata. Neil on ülse järvel suhteliselt uhked majad, sellised kahekordsed, umbes 300 ruutmeetrised. Selles majas elavat kuue-liikmeline pere. Samas seal hängis veel näiteks massöör, kes tegi samal ajal pereisale kondiväänamist ja veel mingit rahvast. Väljas lõikas perepoeg kellelgi juukseid ja maja all elasid sead. Sead on neil mustad ja karvased. Kõrval majas siis puskariajamine. Tahtsime siis kaasa ka veidi osta, et no 200ml seda 45 kraadist asja, nad panid loomulikult liitri.

Siis käisime ka kohalikus sigarivabrikus ja paadiehitus kohas. Paate tehakse ka muideks tiigipuust ja kestavad nad nii u 45 aastat.  Ühtegi pagodat ei vaadanud ja kui tagasi jõudsime, siis leidsime endale kiirelt odava toa, ni 13 USD-d, ilma dušši  ja wc-ta, aga no üks öö ja ainult magamiseks.

Kaks viimast päeva oleme söönud pizzat ja pastat, mis on näiteks mu kõhu enam vähem korda teinud.

Praegu istume lennujaamas, mis on nii 1300 meetri kõrgusel ja ootame oma lendu Nagapali, mis on kuurort. Kallis backpackeritele ja tõenäoliselt veedame järgnevad 5 päeva koos saksa pensionäridega mereande süües. Hotell on meil ka edev. Nii, et oleme rahul.

Lennukit pole veel näinud.

P.s. siiani on see koht meile kõige rohkem meeldinud.