Bussisõit

Yangonist veel niipalju, et ükspäev käisime Rahvuslikus vääriskivimuuseumis ja ka Rahvusmuuseumis. Muuseumid on valitsuse hallata, mis tähendab, et sinna sisenemiseks on pilet 5-10 USD-s ja sa pead näitama neile passi, kus nad siis oma huvi järgi andmeid välja kirjutavad. Üldse küsitakse siin palju passi näha, nt. rahavahetuses ja mingit suvalist laevapietiti ostes jne.

Yangon ise on päris kole linn ja astmaatikutele vastunäidustatud. Nad kasutavad seal  autokütteks mingit odavat gaasi ja see on jube. Kui kellelgi tekib plaan minna Myanmari, siis ma ei soovitaks üle ühe päeva veeta Yangonis. Vaadata ainult see suur paya või oli see nüüd pagoda ja kõik.

Kuna lennupiletid Mandalaysse olid sajaga välja müüdud, siis pidime minema bussiga. Reisibüroos öeldi, et tegu on täiesti uute skandinaavia bussidega, Hundayd :). Kuna Vietnamis ma olin seda juba kuulnud, et tegu maailma parima bussiga ja kui kohale jõuad, siis ikka prussakad sees. Aga ega midagi teha ka polnud.

Siin on kombeks nii, et bussijaamad asuvad linna piiril, et ei peaks linnas manööverdama, mis on isegi mõistlik, teine küsimus on aga see, et kas bussijaam peabki tähendama suvalist põldu, millele on rajatud tuhanded hurtsikud, aga ju vist peab. Siiski kõige suurema üllatuse valmistas meile buss, mis oli tõesti tutikas ja eriti ilus. Ma pole varem nii korralikku bussi näinud. Istmed oilid 2+1, sellised suured nagu lennuki esimeses klassis, laiad, käisid praktiliselt voodiks, jagati tekke ja pakuti süüa nagu lennukis. Ülimõnus. Sai magada ja puha, ainult veidi raputas. Suur oli meie üllatus kui buss, mis pidi kohale jõudma kl 07 oli kohal 05.30. jälle mingi kuradi põld. Kohal tuhat taksisti, kes kõik võitevad su pärast. Pakuvad hinda, mis äiesti vastuvõetamatu. No sebis siis üks meid ära, sõit viis hotelli, kus oodati mister Christianit :). Hotell oli räme peldik, aga me ei viicinud midagi muud ka otsida kuna nagu nii kõik korralikud kohad on juba kinni. Prussakaid just ei olnud, aga ega palja jalaga eriti ei taha ringi ka käia.  Tuba asub täpselt respo peal ja kuna seinad on mingist plastiku sarnasest asjast, siis me teame täpsel, kes tuleb, kes mida küsib ja kes helistab. No vahet pole.

Mandalay on üks järjekordne suur linn, kus pole suurt midagi teha. Keset linna asub vana Myanmari pealinn u 2,5 ruutkilomeetril, aga sinna turiste eriti ei lasta ja kuna see ka suures osas paarkümmend aastat tagasi maha põles, siis need varemed meid eriti ei huvitanud. Käisime vaatamas hoopis ühte mäetipus olevat templit, kuhu kõik mõistlikud inimesed sõitsid mingi transpordiga, aga Kristjan otsustas mind treenida kuna ma olin söönud burgerit (ma lihtsalt tahtsin midagi hammustada). Loomulikult käivad sellised üritused paljajalu, kuna koht on nii püha. Sõna otseses mõttes oli sent surmale, no kujutage ette, 30 kraadi ja põhimõtteliselt püstloodis mägi. Päikeseloojang oli loomulikult kena, aga see tähendas omakorda, et allatulek oli taskulampide abil. Lubasin, et ei söö enam burgereid kui sellele jrgneb selline karistus.

Järgmise päeva vedelesime ühe hotelli, loomulikult mitte meie sara, basseini ääres. Varjus. Kristjan oli umbes 40 minutit päikse käes ja kõrbes mõnusalt ära.