Sõit ja esmased muljed

See, et miks üldse ja miks just praegu jne. on raske vasata - oli lihtsalt õige hetk. Miks just sellised maad nagu Singapur, Myanmar, Vietnam ja Kambodža – miks ka mitte. Ei tulnud sellel hetkel kui planeerima hakkasime midagi paremat pähe. Valikus olid ka veel Austraalia ja Uus-Meremaa, aga meie finants pole just kiita.

Ühesõnaga, 01.nov. hakkas Paju teel kl 16.30 paiku kostma isa G. sisinat, vaikset ropendamist, siis juba veidi kõvemat ropendamist, nimelt just sellel kellaajal kui isa G. oli otsustanud, et me peame kodust lahkuma pesi Kristjan akvaariumit, plaanis oli veel võtta väike dušš ja lõplikult pakkida kott. Kui kell oli 16.45 ja Kristjan oli valmis saanud oma asjatoimetustega ning sõit võis alata ja algaski lennujaama poole, siis Kristjanile meenus, et telefon jäi maha. Võime ainult nentida, et Jumal tänatud, et tegu oli Kristjaniga, sest kui mina oleks midagi sellist korda saatnud, siis isa G. oleks mu lihtsalt lolli näoga vallamaja juurde passima jätnud ja ise minema sõitnud.

Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi, lennujaamas pisaraid ei valatud, turvakontrollis midagi ära ei võetud, lennukile jõudsime ka.

Esimene peatus Frankfurt. Suuremate prbleemidata v.a., et see lennujaam on lihtsalt tohutult suur, leidsime oma värava. Lennureis oli suht nõme, tüütu, vastik jne.   Pakuti erinevaid jooke, sai ka ise juurde küsitud.

Singapuris võttis meid vastu see õige aasiamaade niiske õhk, kell oli 17.00 ja sooja 30,2 kraadi. Meile sobis.

Edasine ekskursioon läks hotelli poole, mõned otsad metrooga ja juba olimegi vaata, et õiges kohas. Küsisime ühe noormehe käest täpsemad instruktsioonid ning nagu hiljem selgus saime neist ikka täiesti erinevalt aru. Ja kui mu mees teatas, et kuidas ma nüüd ikka teda üldse ei usalda ja tahan minna mingis vales suunas, siis esialgu kõmpisime mööda Krisjani poolt valitud teed. Peale u 10 minutilist liikumist küsisime teisest arvamust ja avake ära, kellel õigus oli? Loomulikult minul. Ei hakanud seda talle eriti niapeale viskama J. Ja üks kohalik juhatas meid täiesti õigesse kohta, mis oli minu valitud suunas. Leppisime kokku, et üks päev juhatab meist üks teed ja teine päev teine. Ja homme on minu päev.

Hotell on meil täitsa kena.  Piirkonnaks Little India, ei pea vist rohkem  seletama. Tuba nii pisike, et täpselt mahtusime koos kottidega tuppa. Aga puhas ja võiks isegi öelda, et modernne.

Sõime tänaval – suht roikas koht, aga palju rahvast oli. Söök oli hea, ei tea, kas homme ka nii arvame. Menüüks olid seekord spring rollsid – ülihead, siis mingid nuudlid muna ja krevettidega, kes arvas, et need sarnased sellele, mida meil nt. Mandarinis pakutakse, siis see kohe eksis, sest lauale ilmus vedelas lahtiklopitud munas nuudlid ja ka mõned krevetid. Esialgu tundus jälk. Aga kui natuke toitu segasime, siis muna  veidi hangus. Maitse ise oli loomulikult hea. Siis sõime veel mingeid häid pelmeene ja suppi, mis oli terav, Kristjan higistas veel rohkem. Samas palju huvitavam lugu oli jookidega – mina valisin Coca (muideks seal alkoholi üldse ei pakutud), Kristjan eksperimenteeris ja see loomulikult maksis see talle kätte. Menüüst oli ta valinud mingi eriti loodusliku vetikajoogi, aga lauale toodi küünelakieemaldaja suhkruga – jälk. Kristjan jõi kõik ära ja praegu loodab et see oli häsi tervislik, no ma ei usu.

Kui nüüd Singapurist lähemalt rääkida, siis see väga kena koht esmapilgul vähemalt. Puhas. Kõik räägivad inglise keelt. Keegi ei tüüta. Samas on siin ka päris kõrged komblusnormis – tänavatel ei suitsetata v.a. kindlad kohad, alkohol ja sigaretid väga kallid. Avalik miilustamine on pigem tabu k.a. käest kinnihoidmine ja avalikus kohas musitamine. Keegi just midagi ütema ei tule, aga keegi ei patsuta õlele ka, et näe kui tubli.

Vot nii on lood.

p.s blogi nimi pole muudetud kuna ma ei saa sellega praegu hakkama, homme teeb Kristjan ära :)