Hetkel külmetame ennast Vantaa lennujaamas poolsurnuks.
Aga lähme hommikusse tagasi. Ärkasime päiksepaistelises LA-s, kiire hommikusöök, millesse seekord oli lisandunud ka keedumunad. Külmad ja hoopis teise maitsega kui Eestis. Siis järjekordne kohvrite pakkimine ja iluprotseduurid ning päevitama. Õues u. 30 kraadi sooja. Päike võttis, me ei pannud täna ka päevituskreemi, et teid kadedaks teha oma värske jumega. Ja kui me olime paar tundi päevitanud, siis saabus Annilt sõnum, et British Airways on otsustanud veits streikida, mille tõttu on käntseldatud lennureisid ja nüüd te saate juba aru, miks see meid ärevaks tegi. Kiire info hankimine eesti juhtivatest infoallikatest ei andnud mingeid tulemusi. Lakooniline info BA kodulehel palus sisestada lennunumbri ja ma saime teada, et meie lend just nagu peaks minema normaalsel ajal. Rahunesime maha ja ei hakanud uusi pileteid ostma.
Lahkusime nukrusega basseini äärest, liikusime Burger Kingi, et võtta veel viimased burgerid, sest Eestis me neid enam süüa ei kavatse vähemalt lähema paari kuu jooksul.
Viisime tagasi oma hõbedase corolla ja jätsime Urvega hüvasti. Ta kirjutas ekraanil küll, et Valmis seiklema!, aga meie seiklused hakkasid otsa saama. Lennujaamas kaalusime viisakalt kohvreid, et ei tekiks jama ülekilodega, mis osutus õigeks otsuseks, sest ülekiolosid meil ikkagi oli. Maria pidi käsipagasist ainult u poole Liisi kohvrisse pakkima ja Eve pidi käsipagasist eemaldama paar kilo, mis nägi välja nii, et tõstes asju välja, läks käsipagas 1 kilo võrra kergemaks ja tavapagas nelja kilo võrra raskemaks, aga loomulikult sellised asjad saavad juhtuda ainult meiega. Kiire Check in, mis pidi meie pagasi viima otse Tallinnasse ja siis viimane võimalus olla suves.
Turvakontroll laabus seekord suuremate probleemideta, ostsime lennukast veel viimased kommid töökaaslastele. Tuju polnud suurem asi.
Kontinentidevaheline lend sujus hästi, jõime keskmisest rohkem veini, Maria ja Liisi võtsid sisse ka dormikumi, mis igatahes unele kaasa ei aidanud. Loomulikult saime kohad viimasesse ritta, kus ei saanud istmeid piisavalt alla lükata ja loomulikult istus meie ees ema kahe lapsega, kellest üks rõõmsalt täiesti tühja koha pealt oksendama kukkus. Elasime üle. Vaevu. Me ei ole selliste asjadega harjunud.
Londonis otsustasime oma elu põnevaks teha ja mitte otse edasisele lennule minna, vaid läksime ilma vaatama, et mis siin Euroopas üldse toimub. Oli suhteliselt jahe, nii u 15 kraadi, samas päike paistis ja üldiselt jättis hea mulje, aga me ei teadnud, mis jama meid ees ootab.
Lennukis tuli õige uni, meist keegi ei mäleta õhkutõusmist ega päästevestide selgapanemisõpetust. Aga siis u 10 minutit peale õhkutõusmist tuli maailma suurim õhuauk, mis meid äratas, kiljusime veic, mis tekitas kaasreisijates rõõmsaid emotsioone. Siis saime jälle tavapärast trombitoitu, seekord tulist spinatiplöga kanaga (eelmisel lennul olid rohelised oad ja brokkoli). Ja siis ta tuli, lumi, suurtes kogustes, hangedena, tige lumi, märtsi lõpp ikkagi.
Praeguse seisu kohaselt on Eestist saabuv lennuk delayd, aga meil on kindel plaan koju jõuda.
Selline ta siis oli. Blondide seiklused Ameerikamaal. Kui meie lend täna ära jääb, siis kirjutame veel, aga muidu ongi see lõpp.
Me täna ei päevitanud. Otseselt. Sest olime natuke korrigeerinud oma plaane, kuna tahtsime õhtul LA-s kindlapeale õue minna. Ärkasime varakult, pakkisime lõplikult asjad (me ju hakkame vanasse rutiini tagasi tulema) ja... läksime hommikul kell 9.00 kasiinosse mängima. Ärge absoluutselt arvake, et me seal ainsad olime. Otse vastupidi. Terve kasiino oli juba suminat ja suitsuhaisu täis. Hommikuti mõjub see kuidagi eriliselt eemaletõukavalt. Põhilised masinate taga sumistajad olid vanad paksud neegrinaised. Ma ei ole kindel, et mõned inimesed sealt üldse kunagi lahkuvad. Lakuvad muudkui jooki ja kimuvad suitsu. Hommikust õhtuni. Ja õhtust hommikuni. See kõik on seal lubatud. Me siis läksime ka, mis sa, hing, hommikul ikka paremat teha oskad. Ja mängud olid puha mängimata.
Valisime välja mõned värvilisemad põhiliselt kirssidega aparaadid, sest nendes mängudes ei ole ajudega mingit pistmist. Sellepärast need meile meeldisidki. Liisi jäi, ütleme nii, et kõrvaltvaatajaks, kuni Eve ja Maria hasartmängu komplitseeritud maailma astusid. Kõigepealt proovisime elu eest münte masinasse toppida, aga mis ei läinud, see ei läinud. Tõepoolest, müntide kõlinat nagu vanasti mitte kuskil kuulda ei olnud, münte enam mänguks ei kasutata. Ainult paberraha. Loomulikult olid meil üksikud täiesti ülearused 1-taalased, mille silmagi pilgutamata otsustasime maha mängida. See kõik kõlab praegu päris dramaatiliselt. Tegelt oli loomulikult lõbus. Marial võitis sport ja Eve võitis 1 dollari, mille ta hiljem kohe maha mängis. Lõppkokkuvõttes jäid kõik peale aparaatide miinustesse.
Tegime check-outi, maksime ära kõik oma võlad, mis me Las Vegasele oma kohaloluga olime tekitanud ja lahkusime hotellist, mis kõigele vaatamata jättis meile soodsa mulje.
Meie kannatuste rada pidi jätkuma täna Surmaorus (me oleme piibliga nüüdseks üle keskmise kursis!) ja lõppema Los Angelesis. Kõik oleks hästi alanud ja veel paremini lõppenud, kui me oleksime mäletanud, kuhu kohta me ometi eelmisel õhtul auto parkisime. Naised... Kõige pikantsem selle loo juures on asjaolu, et meie hõbedasel Corollal ei ole võtmetega kaasas pulti, mistõttu ta ei vilguta tulesid ega tee piuksu kui ta lukku panna või lukust lahti teha. Me teeme seda kõike võtmega. Juhi poolsest uksest. 21. sajand, my ass. Selle parkimisega on ikka viimastel päevadel mingi jama...
Anyways, leidsime auto lõpuks üles. Ma ei tea, kelle viga see on, kas meie või tehnika või kuumuse, aga Urve tõrgub. Juba mitmendat päeva. Nii et me peame peaaegu kõik ise teadma, kuhu läheme ja mida teeme. Meil muidugi ei ole mingit probleemi, aga Urvega oleks lihtsam. See tähendab, et ta näitab teed küll, aga rääkida väga palju ei viitsi. Ma’i tea, võib-olla tal pole lihtsalt midagi öelda, aga nüüd ta sellised sõbralikud soovitused nagu: keera paremale või hoia vasakule jätab ütlemata ja tänitab ainult etteheitva häälega: ümberarvestamine. Võimaluse korral tee tagasipööre. Kaotaja!
Õnneks saime me Surmaoru algusest endale paberkandjal maakaardi, millega edasi orienteeruda ja pidime maksma rahvusparki sisenemise tasu, mida meil polnud plaaniski teha, sest me oleme nädala jooksul käinud lõppkokkuvõttes kolmes rahvuspargis, toetanud seeläbi kõike kaunist Ameerika Ühendriikides ja ära teeninud vähemalt ühe tasuta külastuse. Tegelikult öeldi meile juba Joshua pargis, et nende pargi piletiga võite te nädala jooksul minna ka teistesse parkidesse. Grand Canyonis see loomulikult ei kehtinud.
Sõitsime autoga rahulikult Death Valleysse sisse ja see oli lihtsalt uskumatu, mida me nägime... Kõik need samad mäed, mida me olime juba mitu päeva järjest ringi sõites näinud. Lihtsalt liivasemad.
Ega see Death Valley iseenesest midagi eriti ei tähenda, s.t. seal pole kedagi eriti ära surnud. Ükskord mingid sõdurid olid seal kõndinud ja siis olid kogemata ära eksinud. Seda ei saa neile ka ette heita, sest maastik on äravahetamiseni sarnane igal pool, miilide viisi. Ja siis oli üks sõdur kukkunud hädaldama, et nüüd saab sellest meie surmaorg ja me jäämegi siia. Ja selle peale leidsid nad ikkagi õige tee üles ja jalutasid rahulikult koju. Ainult üks vist suri ära. Puhtalt sellepärast, et ta ei joonud nii palju vett, kui eeskirjad nõudsid, s.t. vähemalt galloni päevas.
Gallon päevas on kohustuslik kõigile külastajatele, aga meil oli sellest muidugi poogen. Selle-eest teised turistid võtsid iga 15- minutise jalutuskäigu ajal kaasa 3,5 liitrit vett ja vajusid selle kanistri raskuse all looka. Lihtsalt reeglid on sellised.
Selle oru põhi on üleni kaetud valge asjaga. Soolaga. Aga see meid ei üllatanud, sest soola olime me juba ju näinud. Seal on ka väidetavalt kõige madalam punkt Põhja- Ameerikas- Badwaters, millest avaneb imeilus vaade tervele orule. See pole aga suurem asi vaade, kui sul on absoluutselt igal pool pruunid mäed ja mitte ühtegi rohulible. Klassikuid tsiteerides, siis: minu arvates kõige ilusam riik ongi Lõuna- Eesti. Liisi arvas, et oi, kuidas Juhan Liivile oleks siin meeldinud.
Siis oli seal üks kirjade järgi väga lahe atraktsioon- Ghost Town, kuhu me, vaatamata sellele, et ta jäi veidi trajektoorilt välja, tahtsime kindlasti jõuda. Noh, see kummituselinn seisnes selles,et seal oli kolm mahajäetud maja ja silt: No shooting. Selge. Me polnud kindlad, et need majad olid maha jäetud. Meie arvame, et seal polnud mitte kunagi mitte kedagi elanudki. Et need varemed olid lihtsalt pulli mõttes ehitatud. Et meietaolised sõidaksid sinna ja mõtleskid, et uuh, scary!
Edasi vaatasime, kuidas sellest orust välja saaks. Urve oli endiselt pire, aga püüdis siiski rääkida. Sõnaga, kimasime LA poole. Meil oli mitu kohustust: leida ööbimine, reserveerida laud Ketchupis (see Ashton Kutcheri restoran) ja minna õhtul peole. Hea plaan. Olime täiesti graafikus üleüldiselt, kui Urve poleks jälle ja jälle tõrkunud. Ta oli väsinud, hakkas juba lolli juttu ajama. Täiesti sõna otseses mõttes. Pealegi pole nende põrgulike rahvusparkide juures absoluutselt mingit normaalset telefonilevi.
Täna otsustasime mitte-kui-midagi jätta saatuse hooleks ja reserveerisime laua. Hotelli leidmisega ei läinud nii libedalt. Tähendab, hotelli leidsime MEIE väga hästi, aga Urve ei leidnud. Muudkui seadistas enda satelliite ja arvutas ja siis jälle vastupidi. Õnneks on meie sõbrad Eestist siiski kohusetundlikult reede öösel kell 5 üleval ja aitavad teelt eksinud inimesi. Igas mõttes. Tervitame siinkohal Märti ja Paapu.
Ühesõnaga, tegime sel päeval kokku peaagu neli Tallinn- Tartu otsa (see on meie puhul ja siinsetel teedel täiesti tavaline) ja peale seda kui Eve oli viimased kaks ja pool tundi sõitnud, Liisi kaarti lugenud ja Maria Urvega maadelnud, jõudsime me LA lennujaama lähedale hotelli. Maria läks ja võttis toa kahele (kolmanda inimese eest peab maksma lisatasu), misjärel nad Liisiga sisenesid nagu õiged mehed. Eve pidi juba tulema salaja, sest tema eest ei olnud makstud. Hiljem nägime, et igal pool hotellis on kaamerad üleval. Häh, vahet pole. Kui vaja, maksame juurde, aga kui saab ilma, milleks siis maksta!
Siin oli tasuta nett, panime teile mõned blogid üles. Samal ajal sättisime ennast korda, et linna peale minna, aga ka see ei möödunud meil tõrgeteta. Maria murdis kogu oma träni hotellipõrandale laiali laotades ühe küüne ja Eve avastas, et saatus mängis talle omast vingerpussi, kui kogu see pooleliitrine šampoon, mis ta oli sunnitud reisi alguses ostma, oli kenasti ennast lahti korkinud ja loksus nüüd natuke kohvri ja rohkem meigikoti põhjas. Hädaldasime kõik alguses selle tobeda olukorra pärast, aga hiljem tõmbasime kõik selle meigikoti kordamööda endale pähe ja saime pead puhtaks pestud. Igal halval asjal on ka omad head küljed.
Ketchupis meid juba oodati, asi oleks tunduvalt kiiremini edenenud, kui Eve oleks parklast õige tee tänavale leidnud. Noh, alati ei leia. Ja parkimisega, nagu te teate, on meil üldse suhteliselt kehvad lood.
Lõpuks paigutasid ühed maailma peaagu et kõige ilusamad tüdrukud meid istuma. Tellisime söögid ja õlled, sest me oleme kõik suured õllesõbrad, ootasime üks 45 minutit ja söök oligi laual. Ettekandjalt küsisime veel nõu, et kas tema teab, kuhu võiks edasi sumistama minna, ja ta soovitas, et siit mõni minut edasi (autoga; kõrgetel kontsadel 20min) Sunset Boulevardil on Skybar, kus on eriti ilus ja eriti äge ja seal käib eriti palju muuvistaare. Näiteks Leo jne. Me nautisime rahulikult oma magustoitu, sest plaan oli edasi minna Skybari, mis oleks meid ju nagu pikisilmi ootanud.
Noh edasi läks meil ikkagi tavaliselt. Läksime autoga Skybari (peale seda, kui olime auto parklast üles leidnud) ja seal Skybari ukse ees taheti meid sõna otseses mõttes autost välja rebida. Liisi oli roolis, rääkis mingi viisakama härrasmehega, kes ütles, et sorry, girls, selleks, et Skybari pääseda, peab teil olema tehtud enne 9pm reserveering. Kui seda pole, siis sisse ei saa. Ei, eraldi sissepääsutasu pole. Maksate ainult parkimise eest. Või 350 taala, kui tahate endale laua reserveerida. No loomulikult polnud meil mingit reserveeringut ja keegi polnud ju järjekordselt seda ka meile öelnud. Aga mees soovitas, et me võime alati minna My House’i või Game Haouse’i. Me olime selle my house’i suhtes skeptilised... Samal ajal, kui Liisi selle mehega vestles, proovisid teiselpool autot mingid valgetes dressides neegrid meie uksi avada. Selle peal läks Evel ja Marial närv väga püsti, sest üldse aru ei saanud, mis toimub. Ja need nekatsid kangutasid neid uksi ikka vihaga. Ja Eve ja Maria olid juba päris meeleheitel, olles neid erinevatesse kohtadesse saatnud (Maria tavatses neis olukordades öelda, tapa ennast ära, neeger). Pealegi olid tüdrukud kindlad, et nad kangutavad neid uksi selleks, et sisse pääseda ja meid paljaks varastada, kui selgus, et need mehed püüavad lihsalt meile uksi avada selleks, et ilusad valged daamid saaksid kenasti peole minna. Selle peale me polnud tulnudki... Mis siis kostad. Anyway, lõpuks me tegime uksed lukust lahti, nad said meid välja aidata ja tuua umbes kahe minuti pärast parklast auto tagasi tõdemusega, et me sinna Skybari ikkagi sisse ei saanud. No mõni teine kord siis.
Läksime autosse. Järgmine koht Santa Monica Boulevardil, nime täpselt ei mäleta, aga sinna soovitati meil Skybarist minna. Teine äge koht. Ja jälle nagu imeväel- tüdrukud, te pole guestlistis?! Oodake, varsti äkki lastakse sisse. Aga võib-olla ka mitte. Kuna seal oli liiga palju kõhnu ja väga korralikult meigitud naisterahvaid, siis meie tagasihoidlik Eesti meel sai võitu meie vastuolulisest kehast ja sundis meid tagasi koju minema, mitte LA perfektsete noortega võistlema.
Läksime võtsime bensukast ühed õlled, rääkisime omavahel lõbusaid lugusid ja otsustasime, et kui meil palju raha hakkab olema, siis tuleme siia tagasi. Senikaua aga jääme enda liistude juurde.
Täna hommikul esimese asjana jooksis Maria alla vaatama. Siis jooksis üles tagasi ja ütles, et minutitki kaotada pole, riided selga ja basseini äärde, muidu võetakse viimasedki kohad ära. Kell oli 9 hommikul.
Niimoodi me seal olime- söömata-joomata, võtsime aga asendid sisse ja, oi, kuidas hakkasime päevitama. Tõepoolest, me ei olnudki tegelikult ainsad, kes pikisilmi seda basseini avamist ootasid. Saime enam-vähem viimased kohad päikse käes.
Maria ja Liisi käisid vahepeal süüa ja teatripileteid toomas, Eve samal ajal muudkui päevitas. Ei saanud kohti käest lasta. Vahepeal basseini kastma ja jälle päikse kätte. Siin Las Vegases on asi lihtsalt selles, et ta asub nagu kausis, mägede vahel. Sellepärast on siin ikka erakordselt soe. Teile seal tuleb selline ilm mingi 4 kuu pärast? Või 5? :D
Peale seda, kui me olime intensiivsest päevitamisest ikka täielikud kapsad, siis otsustasime proovida veel ühte poodi Las Vegases, sest mõningaid üksikuid asju oli vaja veel soetada ja muuhulgas Maria plätu ära vahetada.
Maria plätu vahetamiseks oli meil välja mõeldud skeem. Kõigepealt läheb Eve ja proovib heaga (rääkida) ja kui see ei aita, siis läheb Maria halvaga (vahetab salaja lihtsalt ühe plätu teise paariga ära). Ise teavad, kui ei taha asju heaga ära ajada.
Ja siis nägi see vahetus välja selline: läksime ikka Mariaga koos poodi, sest seal oli nimelt kaks Guessi poodi (et kui ühes ei saa, siis teeme teises selle vahetuse). Seletasime, milles probleem ja siis kukkusid müüad vabandama. Me ei saanud algul aru, milles point on. Meil polnud ju loomulikult enam nende plätude ostutšekki ja tundus, et see saabki meile saatuslikuks. Tähelepanelikumalt kuulates selgus, et mingit tšekki neil küll vaja ei ole, aga nad tõepoolest vabandavad, et neil ei ole võimalik seda ühte plätut välja vahetada. Et kui me oleksime vähegi nõus, siis nad lihtsalt annavad meile uue paari ja selle eest me midagi maksma ei pea. Et noh, kui me vähegi oleksime nõus. No hea küll, me olime nõus.
Plätud käes, läksime kiirelt hotelli, sest meil oli õhtul üritus. Bellagios väidetavalt jube äge etendus, mida pakkus teater nimega Cirque du soleil- Päikseratas. Kuna ootamatult oli selles täiesti tuulevaikses Las Vegase kausis tekkinud mingi kummaline torm ja tuul, siis pidime minema autoga. Enne oli meil tõepoolest plaan kõike seda teha bussiga.
Bellagio on üks suuremaid ja glamuursemaid hotell- kasiinosid Las Vegases. Asus Urve sõnade ja meie teadmiste kohaselt u. 7 minuti kaugusel meie hotellist, kui minna autoga. Lahkusime hotellist kell 7pm, etendus pidi algama 7.30. Aga tuli välja, et sellisel kellaajal on Las Vegases korralik tipptund ja autosid nagu muda. Midagi polnud enam teha, pidi edasi sõitma. Kui kogu ummik välja arvata, siis Bellagio parkimismaja leidsime kiiresti üles, parkimiskohaga nii valutult ei läinud, kõik kohad olid kinni- ilmselt tuli lisaks hotellielanikele siia ka palju inimesi mujalt seda etendust vaatama, parkisid maja täiesti umbe, arvasime meie. Teeme autoga parkimismajas ühe tiiru teise järel, ühelgi korrusel ühtegi kohta ei teki. Ja siis inimesed, kes on autodest välja tulnud ja kakerdavad täpselt tee peal ees. Meil närv püsti, aega vähe ja need inimesed ees. Oodake! Me nägime seda perekonda juba kuskil? Eelmisel korrusel? Ei? Ja siis selgus kurb tõsiasi- me olime umbes seitse tiiru teinud ühel ja samal korrusel parkimismajas. JA ME EI SAANUD SELLEST ARU!!!
Kuna peale seda teadmist oli juba hästi kiire, siis parkisime ühele viirutatud kohale, kuhu oli kirjutatud No parking anytime, otse kaamera alla, mida me kohe üldse tähele ei pannud, ja läksime Bellagiosse sisse. Vaatama etendust nimega O. Ilma suuremate probleemideta leidsime enda kohad. Saal oli kohutavalt suur. Meie rida oli tagant viies. Aga nägime täitsa hästi. Ja seal oli, mida vaadata. Täitsa lõpp lugu. Nagu tsirkuse moodi trikid tulega ja veega ja mõlemaga ja naljakad asjad ja ägedad asjad. Need inimesed olid tantsijad ja akrobaadid ja sukeldujad ja ujujad ja näitlejad kõik ühes isikus. Ja lavapoisid- tuukrid. Ainult üks trikk jäi kripeldama- kus tehakse seda tavalist, et üks inimene kiigub teise käte otsas ja siis võtavad hoogu ja siis ta peab teise käte otsa hüppama. Ainult see ebaõnnestus, see hüppaja kukkus kogemata vette. Aga meid see üldse ei häirinud. Me vahtisime poolteist tundi suud ammuli seda vaatepiltki ja mõtlesime pärast, et mida nad selle Linnahalliga Tallinnas pidid tegema? Maha lammutama? Nii oleks vast meile kõigile parem.
Bellagio oli hästi ilus, lõhnas hästi, mitte kopituse haisu järgi nagu meie hotell. Ja seal oli palju ilusaid inimesi. Mitte nagu meie hotellis peale meie.
Kogemata sattusime peale etendust õue, kui sealsamas Bellagio ees hakkas purskkaevude (mitme k-ga see käib?) etendus. Andrea Bocelli laulis ja purskkaevud elasid samal ajal oma elu. Meie Liisiga möirgasime kaasa laulda, Marial oli piinlik. Niimoodi me kolmekesi seda etendust jälgisime.
Peale etendust avastasime, et paljud nendest Las Vegas stripi (nii nimetatakse seda peatänavat, juhuks kui keegi midagi siivutut hakkas mõtlema) hotellidest- kasiinodest on omavahel koridoridega ühendatud. Bellagiost kõndisime Ballysesse, mis omakorda oli ühendatud Pariisiga, mis omakorda nägi välja nagu oleks sattunud päris-Pariisi tänavatele. Otsustasime, et siin on veel ägedam kui Universalis. Eiffeli tornid, möllud- värgid. Võtsime väikse eine, mis meie jaoks oli lausa märgilise tähendusega: me sõime esimest korda elus Ameerika Ühendriikides SUPPI. Head prantsuse sibulasuppi Maria ja Eve ja tomatisuppi Liisi. Nende suppidega läks selles mõttes jällegi pikantselt, et Eve sai viimase põhja vanast supist, mis oli muidu väga hea, aga nägi täiesti kohutav välja ja Maria sai esimese portsu uuest potist, mis nägi väga ahvatlev välja, aga süüa eriti ei sündinud. Maria teatas selle peale, et talle eriti ei meeldi, kui sibulad krõmpsuvad, aga lürpis kangelaslikult vedeliku ära.
Siis liikusime edasi Planet Hollywoodi, kus oli kohe eriliselt palju noori inimesi. Jällegi erinevalt meie hotellist. Siis New York New York, mille ees seisis Vabadussammas. Saime Mariaga sellest moorist ka siis lõpuks pildi tehtud- eelmine aasta jäi täitsa tegemata (tegime ju ainult ühe inimesega, kes oli vabadussamba kuju võtnud ja mingi koleda rohelise kaltsu peale visanud). Sinna hotelli olid ehitatud ka need tavalised ameerika mäed, mis olid kell 11 õhtul millegipärast suletud. Ameerika mäed jäid siis seekord kahjuks ära.
Lõpuks käisime ära veel püramiidis ja tahtsime hullult minna ööklubisse, aga noh, absoluutselt ei jõudnud. Pealegi me olime kõndimisest juba hulluks läinud. Homme ka veel päev. LA-s juba.
Täna puhkasime me hommikul korralikult välja, sest tuli tõsine tööpäev. Las Vegas Premium Outlets.
Olime sunnitud ka ostma wifi, sest kõik need wifid, mida me olime enne proovinud varastada, enam meie korraldustele ei allunud. Ja kuna te meist juba päris tükk aega midagi ei teadnud, seega olite arvatavasti juba päris närviliseks muutunud, tundsime me kohustust see väljaminek ikkagi teha. Ühtlasi vaatasime telekast enda konto pealt järgi, palju meie lihtsalt olemine juba maksma on läinud. Toa ja ööbimise eest oleme juba maksnud, sellele on lisandunud kuurorti ja luksustasu, aga iga päev tuleb veel juurde energia (mai tea kelle energia, meie või Las Vegase) tasu, pluss tasu selle eest, et Liisi vajutas kogemata telekapuldil vale nuppu ja tellis meile ühe mõttetu filmi, mida me küll ei vaatanud.
Peale tavalist profülaktilist meeleavaldust basseini ääres kimasime poodi, sest asjad olid ikka puha ostmata.
Ja siinkohal võikski blogi lõpetada, sest ega ei ole huvitav kuulda sellest, kuidas me Eesti mõistes hirmkallid poed praktiliselt tühjaks ostsime. Ühtlasi otsustasime, et hakkame äri ajama. Siit odavalt asju ostma ja Eestis teile 10 korda kallimalt maha müüma. Isegi sellisel juhul oleksid need asjad odavamad, kui nad Eestis muidu on.
Süda oli päris rahul, eriti aga rahul sellepärast, et me nägime ta siiski ära. Teletähe. Selle wannabe kaksiku Mari või Kristi Ojasaare, kes täiesti loppis olekuga Guessis plätusid valis(neidsamu plätusid, mille Maria ostis ühe nr 6 ja teise nr 9). Me nagu korra kahtlesime, et kas see on ikka tema, aga Liisi ütles, et raudpolt on tema, lihtsalt meikimata. Nojah, see on see lugu, kui meiesuguste printsesside hammaste vahele satud :D... Vedas meil. Vähemalt nägime staari ära, sellepärast me ju siia tulimegi.
Peale shoppingut, mis algas kell 1pm ja lõppes 8.30pm, läksime me hotelli, et ennast kasida ja linna peale lällama minna. Kõik koht oli rohelisi inimesi täis- Pätriku päev ju ikkagi. Liisi täpselt ei teadnud, et mis päev see selline on ja siis me seletasime, et see on lihtsalt üks iirlaste käest tulnud ja üle maailma laiali levinud mõnepäevane joomasööst märtsikuus.
Panime kleidid selga ja kontskingad jalga, Maria pani uued kingad. Peale seda, kui me olime liikunud 100m ja Maria selle aja jooksul kaks korda kanda plaasterdanud, vahetas ta need ära, ettenägeliku inimesena oli ta vanad kingad käekotti sipsanud. Tubli tüdruk. Võtsime hotelli eest bussi, mis meid 3 taala eest ükskõik- kuhu sõidutas. Terve buss oli purjus rohelisi mehikesi täis. Tsentris läksime maha. Hull pidu käis. Otsustasime ka ühed kokteilid rebida. Baar oli nii puupüsti rahvast täis, et täiesti võimatu oli löögile pääseda. Lõpuks võttis Eve julguse kokku ja palus enda ees seisvat meest, et see kenadele tütarlastele ka kokteilid ära ostaks, et maru kaua peab seisma muidu. Me ei jõudnud lausetki lõpetada, kui tüüp oli enda õlled kätte saanud, tüdrukute kokteilid ammu unustanud ja tormas sõnagi lausumata minema. Meie jäime talle lolli näoga järgi passima. Et mismõttes sa lihtsalt nagu minema lähed. Peale seda oli meil närv päris püsti ja otsustasime nii haigete tüüpide juurest lahkuda.
Liikusime edasi mööda Las Vegas stripi, põikasime siia ja sinna kasiinodesse sisse. Kohutavalt palju inimesi, kes olid vallutanud kõik automaadid ja lauad. Kilin- kõlin, sumin, automaatide muusika. Äge. Aga see pokkerilaud on lähedalt vaadates ikka palju väiksem kui telekas näidatakse. Telekas on ikka kõik asjad palju ilusamad ja uhkemad.
Võtsime mingist suvalisest poest mõnusad magusad kihisevad joogid, vaatasime, et keegi meid ei jälitaks (korra jäi selline mulje) ja egas midagi, raske tööpäev selja taga, sättisime kodu poole. Tagasi tulles kedagi enam ei sõimanud, sest kingad kangesti hõõrusid. Pealegi bassein jättis juba täitsa soodsa mulje.
Täna ärkasime kohe eriliselt varakult: tegime ju päiksevõtmise pärast plaanid ümber ja tahame minna Grand Canyonisse.
Pakkisime endaga kaasa kogu olemasoleva söögi ja joogi, sest kanjon pidi asuma ikka täiesti väljaspool inimasustust ja kuna me eile olime täitsa ehedalt kogenud, kuidas miilide viisi sul tee peal mitte kui midagi ei eksisteeri, siis olime natuke elevil ja valmistusime sõiduks väga korrektselt. Kaasa tuligi võtta kirjade järgi toitu terveks päevaks, vähemalt gallon vett (aga kindlasti mitte midagi muud kui vett joogiks), autol paak täis tankida ja siis palvetada, et midagi ei juhtuks, sest abi pole mitte kusagilt loota.
Hommikul kodust lahkudes sõimasime profülaktika mõttes uuesti respo töötajad läbi ja lubasime, juhul kui õhtuks bassein korras pole, kindlasti kaebuse kirjutada ja travelocitysse halva review üles panna. Ise teavad, kui nii aeglased on. Hommikul, kui basseini äärest mööda läksime, käis seal töö nagu laevaköögis (Liisi ütles selle peale, et laevaköökides on viimasel ajal ressursid väga piiratud ja töötajaid väga vähe). Umbes 50 matsi toimetasid väikeste mururibadega. Tundus, et asi hakkab ilmet võtma, aga etteruttavalt võib öelda, et kui me keskööl tagasi jõudsime, oli seis vaatamata nende ponnistustele muutumatu. See tähendab seda, et meie tegelikult ei saa aru, mis neid täpsemalt takistab meid sinna basseini äärde laskmast, meil oleks vaja ainult kolme tooli ja vsjoo. Ja kui toole pole- võime ka rätikutega minna. Poogen. Peaasi, et päevitada saaks. Et te meie murest täpsemalt aru saaks, siis: meil on siis Las Vegases 75 kraadi sooja, see teeb Eesti mõistes umbes 25-27 kraadi. See on ikka korralik temperatuur ja iga õige eestlane otsib koha, kus tasakene vedeleda.
Peale seda, kui olime saanud ennast hommiku alustuseks korralikult välja elada, võtsime suuna Suure Kanjoni lõunaküljele. See oli meie ainus valik, sest põhjakülg on märtsis alles turistidele suletud. 500 km sõitu sinna, 500 tagasi, tähendab.
Maria kupatasime rooli. Käisime läbi Taco Bellist, sest meile tundus, et söögi- ja joogivarud ei ole ikka piisavad, tegime mõned head naljad ja hakkasime liikuma in the middle of nowhere’i poole. Täpselt nii me seda ette kujutasime.
Tee kulges üle Hooveri tammi. Sinna üles ehtiavad mehed praegu uut hästi suurt silda, et saaks otse üle kaljude sõita, mitte ei peaks sinka- vinka ümber tammi tõmblema. Mis seal ikka, oli küll ühel pool kõvasti rohkem vett kui teisel pool. Kaljude peal oli siuke hele triip, mis näitas, kui kõrgelt seal vanasti vesi voolas. Aga elektrit on ju ka vaja.
Siis sadade kilomeetrite viisi sõitu. Teetööd. Kõik sõidavad natuke väiksema kiirusega, kui lubatud ja see viib Maria eriliselt endast välja. Proovime siit- sealt vanade eestlaste kombel läbi lipsata ja kokkuvõttes jõuamegi graafikust umbes 20 minutit varem kohale. Kanjoni juurde. Olles eelnevalt sõitnud nagu läbi Eesti- mõlemal pool teed okaspuumetsad ja puude all lumi. Võib, palun, mitte enam lund. Siia vähemalt..? Ja siis üks sinine madrats. Metsa all. Tüüpiline.
Maksime 25 taala, et looduspargi alale sisenenda, parkisime auto ja läksime bussidega tuuritama. Esimeses kohas, kust kanjonit nägime, jäi meil muidugi suu lahti. Suured triibulised graniitkaljud, absoluutselt nii kaugele, kui üldse midagi näha. Ja kui enam näha ei ole, siis võid tegelikult kindel olla, et seal lähevad kaljud edasi.
Kogu kupatus tekkis mingi 2 miljardit aastat tagasi ja siis peale jääaega, kui tuli suurvesi ja tekkis Colorado jõgi, siis see hakkas omakorda endale seal teed uuristama. Naljakas oli see, et kogu kanjon on põmst ühekõrgune, keegi oleks lihtsalt vahepealt nagu tükid välja hammustanud. Ja ega seda jõge seal eriti näha pole, hea kujutlusvõime korral võib teda siin- seal muidugi aimata, aga siis peab ikka päris hea kujutlusvõime olema.
Ja noh, need lood, mis kirjutasid, et te, kullakesed, satute ikka jumala väljaspoole tsivilisatsiooni, no ma ütlen, need lood valetasid. Rahvast oli seal nagu muda, igal pool söögikohad ja nännipoed. Ja inimesed, kes koperdavad jalus ja ummistavad peldikuid ja trügivad bussi ja lasevad kõhutuule sulle näkku ja vahivad kohtlaselt. Ja sekka ikka neid ka, kes ütlevad, et tüdrukud, te olete nii ilusad, ja räägite nii ilusat keelt. Me naeratame selle peale viisakalt ja mõtleme samal ajal, et kahjuks ei saa samaga vastata. Ennasttäis eestlased.
Tegime ühe kalju peal jalgu kõlgutades väikse eine, pildistasime, filmisime nagu ehtsad turistid. Aga tegelt oli nii, et see kanjon oli ikka ilgelt suur, aga igast jumala vaatepunktist äravahetamiseni sarnane. Sõnaga palju ühesuguseid pilte. Vahepeal nägime bussiaknast (bussid tuuritavad siin erinevate vaatenurkade vahel, et ameeriklased ei peaks liiga palju kõndima) umbes kümmet põtra, mille peale Maria teatas, et talle põdrad hästi meeldivad. Tagasiteel pidime ka kindlasti põdravalvet pidama ja kõik olekski hästi läinud, kui Eve ja Maria selle veerandtunnise bussisõidu jooksul poleks hambad laiali magama jäänud. Liisi üksi valvas ja nägi uuesti neid põtru, kes nägid natuke välja nagu muulad või hirved. Eve ja Maria olid pärast õnnetud, et sellisel kombel kõik põdrad maha magasid.
Kell 6 õhtul hakkasimegi tagasi sättima, sest meil oli 500km sõita. Liisi läks rooli, Eve, nagu ikka, kaarti lugema. Tahtsime tee peal süüa, sest Las Vegasesse jõudes oleks nagunii kõik kohad juba kinni. Leidsime mingi Ranch Cafe, mis tervitas lõbusalt Route 66 peal seiklejaid ja nägi välja kõige ehedam rotikas. Nagu jälle nendes filmides- nahkistmetega väiksed boksid, kus istuvad sellised paksud pikkade juuste, maikade ja nokkmütsidega haisvad rekkajuhid. Täpselt sellist pilti me ootasime ja täpselt sellise pildi me ka saime.
Mitte üks inimene ei viitsinud ennast liigutadagi, kui me uksest sisse astusime. Et istuge maha, küll siis teiega tegelema hakatakse. Kui viitsitakse. Noh, viitsiti. Prillide ja pikkade hallide juustega vanem naisterahvas võttis tellimuse, hoidsime hinge kinni, et siin täna vähemalt kartuliputru oleks. Ja meil vedas. Alustuseks salatid, nagu ikka, värsked ja väga hea maitsega. Ja siis kartulipuder liha või kanaga. Meil tuli peaaegu et nutt peale, nii hea oli. Kõike me loomulikult ära ei jõudnud süüa, aga pingutasime korralikult. Vahepeal vahtisime ringi ja lugesime seinte pealt silte: Kauboid! Pühkige oma saapad si...st enne puhtaks, kui sisse astute! Jne. Siis tuli šerif koos kahe politseinikuga sööma, mis meid ka muidugi eriliselt elevile ajas ja siis tulid ühed jumala valged inimesed, keele järgi vast Rootsist, kes olid, nagu meiegi, üllatunud sellisesse kohta jõudes, aga nähes, et meie seal rahulikult sööme, julgesid ka maha istuda ja süüa tellida. Hea, turvaline.
Edasi olime kokku leppinud, et rooli läheb Eve ja nii oligi. Veel 300 kilomeetrit ja olimegi kodus. Esimese korraga keerasime õigest kohast hotelli sisse ja puha. Me oleme ikka täitsa nutikad.
Õhtu oleks tahtnud lõpetada väikse noomitusega basseini aadressil, aga polnud kedagi, keda noomida.
Täna ärkasime jälle varakult, kell 8. Oleme ikka sattunud vabatahtlikkusse sõjakooli või nagu Ellerheina. Hotellis oli meil seekord continental breakfast, mis paraku ei koosnenud, jah, praemunast ja peekonist nagu me kõik eeldasime, vaid ühest jogurtist ja ikka muffinist.
Pakkisime järjekordselt asjad ja hakkasime toimetama. Et siis Joshua Tree National Park. Kuna me olime selle pargi külastamiseks planeerinud mitte rohkem kui 2 tundi, sest inimene peab ikka puhkama ja mängima ka, mitte ainult rahvusparkides tuiama, siis küsisime kohalikelt kohe nõu, kuidas kahe tunniga seal pargis ökonoomselt ära majandada ja nad märgistasid meile tee, mida mööda autoga liikuda (seal liigutaksegi autoga- kõigile, kes tahtsid olla iroonilised). Maria veel küsis, et kas neile seal usse ka on ja kohalik ütles, et milles küsimus, loomulikult on. Aga et ärge laske ennast neist häirida, nad lihtsalt tahavad enda keha kivide peal soojendada ja et suurem tõenäosus on seal kohata ikkagi sisalikku. Selle peale rääkis meile Liisi ühe lõbusa loo sellest, kuidas tema pinginaaber oli kunagi elanud koos mehega, kes oli Majaka tänava korteris usse ja skorpione pidanud ja et ükskord oli üks uss Liisi jalgade peal rahulikult maganud- tema küll usse ei karda. Oujee.
Ühesõnaga, Joshua Treed on sellised naljakad kaktuselised, milles hea kujutlusvõime korral võib näha saarnasust inimesega, kelle käed on taeva poole tõstetud. Joosua oli mingisugune tegelane piiblist, kes tõstis käed taeva poole. Palun väga. Ja selliseid puid oli seal kõik koht täis, nii kaugele, kui silm seletas. Ümberringi veel kiviklibu ja kaljud ja liiv. Täitsa kõrb kohe.
Pilet parki sisenemiseks maksis 15 taala auto peale ja esimene vaatluspunkt pidi olema Hidden Valley. Seal me muide tulime autost välja ka ja tegime jalutuskäigu peidetud orgu, mis iseenesest pidi tähendama kohta, kus vanasti karjused karjaga söömas käisid (või pigem siis ikka ainult kari söömas käis, karjusel seal küll midagi süüa polnud), sest see oli ümbruskonnas ainuke koht, kus kasvas mõni rohulible (meie ei näinud). Ja kuna see oli oaasitaoline asjandus in the middle of nowhere, siis peitsid seal ennast teinekord ka röövlid.
Pilt, mis meile sealt avanes oli järgmine: ümberringi ümaraks lihvitu graniitkaljud, maas liiv kiviklibuga. Ja siis palju erinevaid kaktuselisi. Nomaitea, milline loom peaks neid küll sööma. Siis sisalikud igal sammul, suured põrnikad ja siis, kujutage pilti, Tiku ja Taku. Väiksed koopaoravad. Nägid välja täpselt nagu Tiku ja Taku ja olid üle keskmise armsad. Tegime pilti. Aga mis mõttes see org nii väga kadunud oli, see jäi meile nagu natuke arusaamatuks.
Edasi Barker’s Dam, mis kujutas endast pisikest mõttetut puust tammi, mille olid omal ajal kauboid ehitanud, et seal enda loomi joota. Noh ja siis oligi seal keset kõrbe ja kaljusid väike järveke, kust kasvasid välja kuivanud puud ja kus me ka parima vaatluse korral ei suutnud leida ühtegi kala. Siin me muide tulime ka autost välja ja tegime mõõduka jalutuskäigu.
Edasi sõitsime Keys View kohta, kus sai nautida 5000 jala kõrguselt vaadet pruunidele mägedel, millest osade otsas oli, jah, tõepoolest, lumi. Hea kodune tunne. Kauguses kumas Palm Springs, aga kõige kustumatuma mulje jätsid meile siiski ägedad tikud-takud, kes saiapuru pärast võitlesid.
Peale seda vurasime me veel natuke pargis, mis tegelikult ikka päris Eesti mõistes park ei olnud, vaid oli rohkem nagu suur-suur kõrb, ringi. Pargist välja sõites kinnitasime kiirelt keha ja võtsime suuna Las Vegase poole tahtes võimaluse korral ikkagi läbi põigata ka 66.-ndalt teelt. Meie unistused said teoks, s.t. me olime ammu Mariaga tahtnud sõita USA kitsastel tolmustel maanteedel, mille kõrval, nii kaugele kui silm ulatab, ei ole ühtegi hingelist ja mis tulevad- ei tea- kust ja lähevad ei- tea- kuhu. Noh nagu heades westernides, kus sõidavad monstertruckid või olid neil hobused?
Nii meiega läkski. Õnneks Urve ikka teadis, kust need teed tulevad ja kuhu täpselt lähevad. Liisi oli roolis. Ilm oli hästi ilus, 75 kraadi Farenheiti järgi ja miljoni- dollari vaade igas suunas. Eneselegi ootamatult nägime äkki mõlemal pool teed valget kattu. Jah, need olid soolajärved. Maria ütles, et TopGear oli just nende järvede peal teinud kiiruskatseid ja siis nad olid veel kommenteerinud, et see on koht, kuhu mitte keegi mitte kunagi küll ei jõua, sest tegelikult oli selle koha nimi tõepoolest Karup...e, ingliskeelne nimetus oli neil natuke teistsugune. Sõnaga, seal oli kristallselge vesi, mis oli tulisoolane ja põhi oli täiest valge ja kõva nagu kivistunud sool. Teisel pool teed polnud vett üldse, ainult soolalademed. Maria ja Eve käisid korra jalgupidi vees ka. Jalad olid pärast valged. Kindlasti oli see vesi väga tervislik.
Sõitsime rahulikult edasi ja siis juhtuski selline lugu, et äkki vaatasime, et taevane arm, tee peale asfaldile ongi kirjutatud, palun väga, Route 66! Nii äge! Oligi kitsas kaherealine tee, millel mitte kedagi (loe: ikka mitte kedagi) peale meie ei sõitnud. Tee tuli kuskilt mägede vahelt ja kadus sinna vahele jälle ära. Mõlemal pool teed kirjad soft shoulder. Misasja? Aa, shoulder on neil teeperv. Mida iganes.
Route 66 ehitati eelmise sajandi alguses peale seda, kui Kesk- Ameerikas hakkasid pihta mingisugused tolmu- ja liivatormid ja inimesed tahtsid liikuda rannikule värske õhu kätte. Tee on üle tuhande kilomeetri pikk ja ühendab põhimõtteliselt ida- ja läänerannikut. Umbes kaheksakümnendatel see tee sõitmiseks ametlikult suleti, sest ega ükski ameeriklane ise sellise tee peal küll vabatahtlikult sõita ei taha- kitsas ja ilma ühegi McDonaldsita ju. Peale selle toimus seal jube palju õnnetusi, mis jällegi arendas väga palju edasi ameerika meditsiini, eriti mis puudutab organdoonorlust ja elundisiirdamist :D. Õnnetuste seisukohalt ja muu seisukohalt ka on põhiprobleem selles, et seal tõepoolest võib nädal aega mitte kedagi sõita. Et kui tahad tõelist närvikõdi saada, siis käi kindlasti seal teel ära. Meie närvikõdi piirdus selle Route 66 joonistuse nägemisega teel ja lootusega, et me õigel ajal tanklasse jõuame. Ja Liisi oli väga uhke, tema on nüüd Route 66-l sõitnud. Vot on naine!
Mõne tunni pärast jõudsime õnnelikult tsivilisatsiooni tagasi ja jätkasime sõitu Las Vegas poole juba mööda highwayd- ikka suhteliselt mugav, kui sa oled terve päeva ära sõitnud kitsal teel, mis on käänuline, käib kogu aeg üles- alla. Mitte et see meile ei meeldinud, väga meeldis, aga lõpuks oli ikkagi hea kõigisse mugavustesse tagasi jõuda.
Noh ja siis seal ta oligi. Mägede vahel. Ennast ilusti meie tulekuks valmis sättinud. Las Vegas. Täpselt selline nagu filmis, selles suhtes polegi midagi öelda. Jõudsime, nagu ikka, teisel katsel, hotelli juurde ja parkisime auto ära. Hotelli resposse pidime kõndima vähemalt miili (vaadake ise, palju see kilomeetrites teeb!) läbi tohutu kasiino. Raha kõlises ja suitsuhaisu oli kõik koht täis. Igal pool palju vanu, koledaid ja pakse inimesi. Sellega me just arvestanud ei olnud, aga mis siis ikka. Tegime check-ini. Elame Monaco Toweris. Ja noh, see hotell on pehmelt öeldes ikka hoopis erinev San Francisco omast. Et mitte öelda, et SF hotell oli ikka täielik peldik.
Arutasime just, et tegelikult bookides seda hotelli, maksis öö seal 27 taala. Aga nelja öö eest tuli summa kokku ikka lõpuks 256 taala. Lisanduvad igast kuurorti ja luksus-tasud. Ja mis iganes veel. Anyway, siin tuleb iga liigutuse eest pappi välja käia, mis on natuke harjumatu. Algul tundus meile, et isegi teleka vaatamine on tasuline, pärast siiski leidsime mingid tasuta kanalid ka. Wifi on ka tasuline, 10 taala päev. Ma varastasime selle peale kohe ühe unsecured wifi. Tuba oli ok, vaatega mittekuhugile.
Hõõrusime oma kabjad läikima ja tahtsime minna toitu otsima, kui Maria hakkas endale vastostetud kuldseid Guessi plätusid jalga panema. Tema imestus oli suur, sest tundus, nagu tal oleks üks jalg autosõidu ajal eriliselt turse läinud. Lähemal vaatlusel selgus, et number 9 on tõesti tagurpidi 6 ja üks plätu oli sootuks teisest paarist. Väiksevõitu.. Nende numbritega on meil selle reisi ajal mõned korrad päris kehvasti läinud. Nagu söögigagi. Vanad plätud jalga ja täna läksime Denny juurde. Tellisime mõnusad rasvased steigid ja kanad ja sõime silmadega ära naabrite toidu, aga ikka juhtus kuidagi niimoodi, et kui meie söök lauda jõudis, siis olid taldrikutele pandud paneeritud labakindad. Mis siis ikka, toit on toit, tuleb ära süüa. Alkoholi seal ka ei müüdud ja ometi olid meil, ilmselt selle road-tripi lummuses, juba terve päeva neelud õlle järele käinud.
Teel koju põikasime veel läbi respost ja sõimasime töötajaid, et nad siiani polnud suutnud basseini avada. Me peame ju kuskil päevitada ka saama! Aga neil alles murumatt maha panemata ja aed täitsa parandamata... :).
Tegime siis plaanid kiirelt ümber ja lähme homme Grand Canyonisse lootuses, et ülehomseks on bassein juba täitsa nii.
Eile nägime kahte meest, kes küsisid: Excuse me, are you Charlie’s angels? Sellest see eelmine pealkiri. Pikantne lugu, kas pole?
Skoor- 2-3, täpselt ei mäleta.
Tänane päev algas meie jaoks päris kehvalt. Kell helises 8.45. Pidi algama täiesti tavaline päev, aga meie olime juba tund aega ajast maha jäänud (nagu need, kes tulevad arstiteaduskonna esimesele kursusele ja siis teatatakse anatoomia esimeses praksis, et me oleme kohe alguses kaks nädalat graafikust maas). See keeras pehmelt öeldes tuksi kogu meie ülejäänud päeva.
Nimelt, ameeriklased keerasid kella suveajale ja mitte keegi polnud meile seda öelnud. Läksime hommikul õndsalt sööma ja suur oli meie imestus, kui söökla uks oli täiesti lukus. Administraator ütles, et sorry, no can do, aga täna jäite küll oma muffinist ilma.
Olime õnnetud, keerasime kellad õigeks ja mõtlesime, et heakene küll. Päevitame vähe (täna juba ilma kreemita, sest Liisi teab, et nahal on oma kaitsevõime vähemalt tund aega, et nii kaua võib küll ilma kreemita päevitada) ja siis paneme San Diego poole ajama. Plaanis loomaaiapäev, loomaaed lahti õhtul kuueni, sõiduaega sinna 2-2,5 tundi. Kõik korralikult läbi mõeldud.
Check- out oli kell 12.00 ja ilm oli õudsalt ilus. Sõitmiseks. Aga kuna me sõitsime mööda rannikut ja vaade oli väga hea, siis me üldse ei kurtnud.
Enne loomaaeda parkisime kered head- paremat täis, et loomaaias aega ei kuluks. Käisime üllatus-üllatus! Mäkis, aga midagi pole teha – seal on head salatid. Võtsime tegelt kolme peale igaks petteks ka ühed friikad ja sõime neid ketšupiga, mille panime väikestesse sõrmkübarakujulistesse papptopsidesse. Siis tulid meile meelde paar lõbusat lugu oma vanematest: Evel oma isast- emast, kui need käisid mingil pidulikul vastuvõtul ja kimasid Jägermeistri pähe sisse kaks topsi sojakastet (lõid enne omavahel pidulikult kokku ja puha) ja Marial oma emast ja nähtavasti tema sõbrannast Käbist, kui nad läksid ka koos mingile pidulikule üritusele ja lilled olid kaasas ja siis nad mõtlesid, et enne põikavad läbi kõrtsist, et „sooja teha“. Tellisid seal kaks õlut ja toodi kaks õlut ja kaks klaasi vett. Ja siis Maria ema ja Käbi mõtlesid, et vabšee teenindus Eestis- tuuakse kohe vett ja puha. Jõid veed kiirelt ära ja siis küsisid, et kas nad lilledele ka vaasid saaksid. Noh ja teenindaja ütles, et ta juba tõi, aga te jõite need ju tühjaks. Lõime ketšupitopsid kokku ja naersime nii et pisarad silmas. Aga pill tuleb pika ilu peale.
Jõudsime loomaaeda, hakkasime pileteid ostma, kui müüa teatas, et praegu neil ikkagi suletakse loomaaed kell 5 (me jõudsime 3.15) ja tema arvates pole meil küll 37 taala eest mõtet sinna minna, sest me ei näe sellest üritusest isegi mitte 20%. Noh ja siis hakkas meil rahast juba päris kahju.
Olime selles kellakeeramises päris pettunud, sest vana kella järgi oleksime me loomaaeda jõudnud kell 2 päeval. Seega oli vaja välja mõelda mingi uus atraktsioon. Tagusime Urvesse sisse mõned Mehhiko aadressid, ta mõtles natuke aega ja siis teatas, et kõige lähem Mehhiko linn on 5 tunni kaugusel. Siis mõtles veelkord ja otsustas, et kõige lähem on ikkagi 50 km kaugusel. Mis me siis ei lähe sinna?! Muidugi läheme!
Piiri ületamine läks nagu niuhti. Eve ütles veel enne Mariale, kes oli roolis, et tegelt pole sinna vist mõtet autoga minna, et jätame auto piiri juurde ja lähme jalgsi, aga Maria tegi, nagu ta ei kuuleks. Nii me siis sõitsime naksti autoga üle piiri. Ja siis nägime seda autode hordi, mis kõik tahtsid Mehhikost tagasi USA poole tulla. Said tehtud mõned valed valikud, aga lihtsat tagasiteed enam polnud. Sõitsime seal Mehhikos siis ringi ja vaatasime, kuidas inimesed elavad. Eestis sellist vaatepilti ei näe. Kohutavad prügimäed, nende vahel mingisugused jubedad jurtad. Asfaltteid ei ole, tänavavalgustust ei ole. Mustus ja prügi igal pool. Me olime sattunud nagu mingisse halba filmi. Vähemalt oli seal üks hästi suur Mehhiko lipp, mis Evet natuke hirmutas, aga teised jättis suht külmaks.
Õnneks on Urve varustatud Mehhiko kaardiga, see lohutas meid natuke. Ei julgenud ju piirist väga kaugele minna- äkki ei leia pärast üles. Ja autost ei julgenud ikka üldse välja minna, sest isegi kui meid poleks selle aja jooksul paljaks varastatud, siis auto oleks kindla peale minema viidud. Nii meile vähemalt tundus, sest need jubedad mehhiklased õgisid meid pilkudega ja ajasid meile hirmu korralikult nahka. Ja ikka see mustus ümberringi. Nagu mingi teine tsivilisatsioon.
Peale väikest tuuritamist otsustasime piiri juurde tagasi minna, sest sealt üleminek võttis silma järgi aega tunde. Istusime autos, kuulasime läbi kõik enda plaadid, sest normaalsed raadiokanalid ei levinud. Rääkisime lõbusaid lugusid ja võitlesime kaupmeestega, kes meile igasugu s...a proovisid autode vahel pähe määrida: alates keedetud maisist võitaolise majoneesi ja chillikastmega (mille me õhtu edenedes pidime ka ära proovima- on olnud ka mõttekamaid väljaminekuid, aga see ei peaks küll kedagi üllatama), sealt edasi minnes mingisugused jubedad kipsist tooli peal istuvad laste kujud, sätendavad neitsi Maarjad, ehted, Hello Kitti, särgid (mis, ma olen kindel, olid neile endil enne seljas ja siis pakkisid kokku ja proovisid maha parseldada), põdrasarved, sombreerod, punutud korvid (kes ei peaks ühte sellist tahtma!), roosad kitarred (võtsime ühe Märdile, et ta saaks normaalselt Saaremaa valssi harjutada), suured tekid, puuviljad, jäätised jne. Kogu kauplemine seisnes selles, et mehhiko mehed, täielikud päevavargad (ja ega nad ei erine selles osas naistest) proovisid kambakesi ühte asja autode vahel müüa, samal ajal kui naised käisid ja kerjasid. Lapsed kerjasid ka, aga nad üritasid vähemalt mingeid trikke teha: ronisid üksteise kukile ja kukkusid KAHE apelsiniga omaarust žongleerima. Seda oli vähemalt naljakas pealt vaadata. Üks laps tahtis lausa aknast meil sisse ronida, kui Maria talle raha ei andnud. Aga point on tegelt selles, et need inimesed elavadki päevast päeva seal autode vahel ja üritavad kuidagimoodi toime tulla. Muidugi, inimesi, kes üle piiri tahavad minna on ka kogu aeg miljoneid, aga paljud neist seal ka midagi ostavad...? Nojah, aga neil mehhiklastel vähemalt on mingigi tegevus. Isegi tekiilat me neilt ei ostnud, sest me ei viitsi seda pärast vedada. Ülekilod tulevad kallimad, kui pärast üks pudel Tallinnast osta.
Ei läinud tegelikult kahte tundigi, kui me olime piiripunktile hästi lähedal ja mõtlesime pingsalt, et kas me enda USAst ostetud paari tomati ja pirni ning Eestist kaasa võetud rummiga saame tagasi sinna, kust me naljaviluks tulime või veedame öö kuskil kartsas koledate mehhiko naistega (muide, Alcatrazis räägiti meile,et kõiki inimesi on võimalik ühte puuri panna, välja arvatud musti, kes pidid ikka täielikud neandertaallased olema. Ja siis kohe veel teine lugu, et Mehhikos on kombeks, et kui mees vangi läheb, siis läheb terve tema perkeond sinna kaasa, sest nad ei oska nagunii ilma temata midagi peale hakata ja sureksid nälga...). Piirivalvuriga vestlus kujunes hoopis ütlemata meeldivaks, nii et lõpetuseks kutsus ta meid peaaegu peole.
Olime õudsalt elevil, kui USSA tagasi jõudsime. Käisime kohe algatuseks tualettruumis, sest tegelikult oli meil kõigil sinna vaja minna juba Mehhikosse minnes, aga kuna me ei julgenud autost lahkuda, sest me ikka väga kartsime, et nad varastavad samal ajal kui meie rahulikult toimetame auto ära, siis nüüd oli küll viimane aeg. Mine neid mehhiklasi tea.
Siis hakkas õnneks Robbie Williams meile laulma, et Hello, did you miss me ja me mõtlesime, et taevane vägi, küll me ikka hakkasime igatsema, jah.
Edasi- Urvele Palm Springs, t... püksi ja punuma! Väikeste mööndustega umbes 270 km. Tahtsime läbi põigata ka ühest paljudest Route66 muuseumidest, aga pimedas ei leidnud seda sara üles. Sõitsime Palm Springsi (mille juures asuvad veel sellised kohad nagu Tuhat Palmi ja Palmiorg ja natuke juba kaugemal linnake nimega 29 palmi :D – siinkohal tervitused Palmile!) poole ja 00.30 olime nagu niuhti kohal. Võtsime üheks ööks hotelli, et minna kiiresti magama, kuna järgmisel päeval pidid meid ootama Joshua koos oma kummaliste puudega, Route 66 ja last but not least - LAS VEGAS!
P.S. Meieni on jõudnud info, et USAs jõudsid just müügile soodsad I- phone’id. Kavatseme need endale soetada. Kuidas tundub?
Skoor- umbes 7. See lugemine on meil ikka täitsa tagaplaanile jäänud.
Laupäeeeeev.... peale hommikust saia ja kohustuslikku päevitust – seekord ka ca 2 h oli meil suur plaan külastada Universali filmistuudiot, mille kohta olime kuulnud, et peab kindlasti varuma terve päeva.. avatud on see õhtul 7ni, seega arvestasime et kui 12- 1 vahel minema kihutame saame seal ikka mõnusalt ringi vaadata. Kahjuks esinesid mõningased suhteliselt ületamatud tehnilised takistused arvutite ja internetiga (nimelt me ostsime piletid netist ära, aga loomulikult ei töötanud hotelli lobbis avalikus arvutis net!!!). Tähendab, kogu hotellis on muidu wifi, mida aga üldse ei ole lobbis, kus on arvuti ühendatud printeriga. Seal on nett traadiga, aga antud hetkel ei olnud isegi traadiga mitte. Hotelli töötajad ei olnud kahjuks väga adekvaatsed, nad tundsid meile muidugi kaasa, et net ei töötanud aga palju teha ei osanud. Lõpuks siiski tuli respo onule üks helgem hetk ja ta printis meie piletid oma arvutist välja.. Jipikaye.. asusime teele.
Umbes pool tunnikest seiklemist ja Urve juhatas meid kenasti Universalisse. Ei saa öelda, et seal oleks olnud vähe rahvast. Ikkagi nädalavahetus. Tagasihoidlikele eestlastele vahepeal natuke ahistav, aga no me ei lasknud ennast siiski häirida.. tegime väikese pannkoogi, et tugevust koguda ja siis sisenesime väravatest stuudiote alale.
Kõigepealt võtsime plaani minna stuudiote tuurile, et tekiks äkki uus pisikene võimalus näha mõnda muuvi staari.. nägime ka mingitelt siltidelt, et sellel päeval oli parasjagu toimumas Desperate Housewives võtted... peale pikka ussikujulist saba saime ilusti sellisse 4-vagunilise trammi sisse pakitud... Algus ei olnud paljutõotav... Üliagar/aktiivne giid säras ja sädistas, nii et seda nägu (siin on kõik inimesed nagu väikest viisi näitlejad), aga meie olime ikka natuke skeptilised, sest esimesed kümme minutit näidati ainult suuri laohooneid, mis siis tegelikult olid filmistuudiod. Ei ühtegi hingelist ega avatud ust, millest natukenegi sisse piiluda.Giid siis seletas, et jah tegelikult on ju laupäev ja eks tööpäevad on ka paljudel näitlejatel esmaspäev kuni reede..Aga siis hakkas asi ilmet võtma... jõudsime majade juurde, mis olid ehitatud kõik puhtalt plastikust või millestki taolisest, aga nägid ikka väga ehedad välja. Et eest nagu päris ja taga pole ühtegi akent ja sees pole ka mitte midagi. Võtteplatse oli erinevaid ja giid seletas pidevalt, mis filmides on milliseid taustu kasutatud... ja meie, ullikesed, arvasime, et Pariisis toimuv on tõesti filmitud Pariisis ja Muumia film näiteks Egiptuses. NO EI OLE.. see on kõik filmitud LA-s. Neil on palju selliseid universaalseid tänavapilte ja maju, mis lihtsalt kaunistatakse vastava linna siltidega, õiges keeles ja pilt olemas.. täidetakse see rahvaga, õigete liiklusvahenditega ja ongi film valmis. See ikka tundus uskumatu, sest kui me räägime neist majadest, siis me mõtleme nende all ikka tervet linna elusuuruses majadega, mitte üksikuid väikseid plastkarpe. Siis viis tee meid autode juurde, mis olid mitmetest kuulsatest filmidest pärit. Näiteks Kinght Rideri Kit- täielik plekikolu, filmi- Kitiga tal küll erilist sarnasust polnud. Lisaks rääkis giid, kuidas Magnumi vingel Ferraril on Wolksvageni mootor, Eve vaatas seda autot erilise heldimusega ja tervitab siinkohal oma Passatit. Siis jõudsime kohta kus nägime showd, kuidas autodega tehakse lendamis ja crashimis stseene. Autod olid ilusti paigal, maa peal, siis hakkas nende tagant tossu tulema, lisaks muidugi karmid mootorihääled ja siis tõusid autod õhku. Jep, nende all olid sellised robotid mis võimaldasid autosid liigutada erinevates suundades. Päris lahe jälle. Siis tehti veel näide, kuidas suur hunnik vett ühest mäest suure kohingaga alla voolab, otse meie suunas.. ei olnud suurt usku, et me kuivaks jääme.. aga siiski siiski mingi kraav enne trammi püüdis vee ilusti kinni... vaatepilt oli siiski vinge. Ja siis seletati kuidas tehakse filmi- vihma, ookeani ja mere stseene - ega siis keegi neid reaalselt mere peal ei tee. Selleks on neil seal pisike armas järveke kuhu pannakse laeva maketid ja näiteks kummist Godzilla. Muidugi peab olema ettevaatlik ja jälgima, mida kohalikud pardid teevad, sest võtted on siiski kallid ja kui siis laevast 5 korda suurem part vaatevälja ujub, siis on sellega kaput ja tuleb uus võte teha... või skripti korrektuurid teha :o)
Siis sõitsime mööda majakesest, mis oli kohe väga tuttav filmist Psühho, ja et ei hakkaks igav, tuli sealt majast parasjagu välja mees, kes kandis süles mingit inimesekujulist asja.. tõenäoliselt siis laip vms. Siis asetas mees selle laibakese ilusti auto pagasnikusse ja siis ohhoo nägi meid .. ja siis ta võttis noa ja asus meie poole teele, et no mis te siin vaatate eks. Tramm hakkas liikuma ja giid hüüab tüübile, et kle ära siia tule, võta 3ndast vagunist blondiinid! MEIE siis :o)) see oli kõrghetk muidugi, jälle saime ära mainitud..Kui kedagi huvitab, kuidas me nii kindlad oleme, et ta meid mõtles, siis me olime ainsad blondid kogu trammis ja päris kindlasti ainsad 3-ndas vagunis ja muide suhteliselt ainsad ka kogu Universalis. Kõik läks kenasti, saime noamehe eest ära... 1 show hõlmas veel haid, kes vees ühe inimese ära sööb ja siis tuli seal mõnusalt punast vett pinnale. Peale seda sõitsime platsile, kus filmitakse suurt lennukatastroofi. Seal oli oma päris poolik Boeing, ilge lahmakas, ja muid rususid, täis pikitud tünnidega, millele on peale kirjutatud FUEL ja mis kohe- kohe plahvatama pidid, politseiauto, millel veel vilkurid töötavad jne. Seejärel sõitsime tunnelisse, kus pidi parasjagu filmitama metroojaama (uue filmi Subway võtted :D), sealt siis avanes suure kära saatel mingi sein ja hakkas meie pool liikuma suur veoauto, samuti oli ümberringi palju juhtmeid, mis särisesid ja selline tunne oli, et kohe saame kusagilt mõnusalt elektrit. Aga ikka läks kõik hästi...show oli vinge. Viimane atraktsioon oli kinnine tunnel, kus tekitati selline efekt, et nagu kogu tunnel keerleks ja me sajaks oma trammist kohe välja... toimis ka päris ilusti ja lõpetuseks ikka veel väike veesärtsakas jalgadele, koos sellega tehti sellist säbisevat-krõbisevat häält, nagu ämblikud roniksid igal pool meie ümber, sest me olime Muumia võtteplatsil.
Aa ja vahepeal sõitsime mööda ka Meeleheitel koduperenaiste tänava algusest, aga sealt saimegi vaid ühe maja pildi, sest turvad olid ees ja töö (loe: järgmise meeleheitel koduperenaiste osa võtted) käis.. ehk siis lähemalt näha ei saanud... Nii, ja vastus küsimusele mitut näitlejat me Universali Stuudiotuuril nägime – on... ümmargune 0.. aga noh võibolla on mõni nendest eksinud Las Vegase tänavatele.
Kui trammist maha saime, tormasime kohe uusi atraktsioone otsima. Järgmisena leidsime Simpsonite- teemalise atraktsiooni või misiganes selle nimi peaks olema.. Seekord läks järjekord veel pikemalt ja me ei teadnud tegelikult üldse kuhu me läheme. Vaatasime atraktsiooni plaani, mis lubas ameerika mägesid ja kõrgelt kukkumist, aga ümberringi mitte kui midagi sellist näha polnud. Mis mõttes? Panime ikkagi igaks juhuks kenasti juuksed kinni (sest nii kästi) ja kõik asjad kottide sisse ja üldse valmistusime suureks ameerika mäeks... Lõpuks olime siis väikses toas, mille sees väike vagun-kaarik. Nagu kohane, kinnitati meid sinna korralikult, äärtesse tulid seinad ette, Maria veel nõustus ääres istuma, sest Eve ja Liisi natuke kartsid (pildi pealt tundusid need mäed ikka päris jubedad).. ja siis hakkas pull pihta. Läks pimedaks ja sõit algas. Tegemist oli virtuaalshowga!!! Alustuseks kihutasime sügavikku, mis võttis ikka seest väga õõnsaks... sest samal ajal loomulikult tegi see vaguni moodi asi igasugu hüppeid ja pöördeid ja asi oli ikka väga ehe. Kokku kestis kogu „sõit“ mitte üle 5 minuti ja saime ikka mõnusalt raputada. Välja tulles sädistasime nagu kooliealised.. väga ehe elamus. Siis meil hakkas muidugi eriti kiire, sest kõik oli nii äge, et me ei saanud küll midagi vahele jätta, oli vaja veel mujale ka jõuda.. Järgmisena läksime Terminaatori uue filmi 20 min-le 3D esitlusele.. aga see ei olnudki lihtsalt film, vaid oli taaskord suur show koos näitlejate ja efektide ja terminaatoritega kes meie pool tulistasid. Isegi toolid liikusid ja toss tahtis hinge matta. Maria sõnul oli muidugi näitlejatöö väga kehv, hullem kui Salme kultuurimajas, aga samas peab ütlema, et sellist kino siiski iga päev ei näe. 3D aitas muidugi ka kõvasti kaasa.
Järgmine oli Õuduste maja. Liisi ikka kartis.. väga... EI OLNUD PÕHJUST! 5- minutiline jalutuskäik läbi õuduste oli suht malbe võrreldes Tallina lunapargiga ehk siis väljusime naerdes ja üldse mitte hirmunult, erinevalt mingitest pilukatest meie ees, kes olid ikka väga kaameks tõmbunud.
Siis tormasime kiiruga vaatama Waterworldi teemalist veeshowd. Valjuhääldist loomulikult hoiatati, et tuleb kaamerad ja muud vett kartvad asjad ära panna, sest on oht saada kastetud. Kuna oli juba suhteliselt jahe ja me ei olnud liiga soojalt riides, siis see mõte meile väga ei meeldinud, aga jäime siiski paigale ja ootasime huviga. Tegemist oli suure showga, kus osalesid pärisnäitlejad, kes on tuttavad seriaalidest ja ka filmidest (aga kellest me nimepidi küll ühtegi ei teadnud) ja kes tegid päris lahedaid kaskadööritrikke.. tulistamised, plahvatused, hüpped pea ees ja mitte ees vette ja siis kaklused jne jne. Kaua ei kestnud, aga oli täitsa ok vaadata.Õhtu lõpetuseks jõudsime vaatama loomashowd, kus siis ka filmidest tuntud loomad oma oskusi demonstreerisid: koerad, ahv, kassid, papagoid.. see oli tõeliselt vahva. Muide igasuguste USA showde juures on väga tavaline asi nö rahva õhutamine – plaksutama ja karjuma ja alguses vaatad küll, et head napakad, mina küll ei hakka siin mingit ameerikalikku jama korraldama, ja enne kui sa aru saad, juba karjud ja lärmad ja lehvitad lavale.. massipsühhoos vist :o) Anyway, need loomad jätsid meile ikka väga soodsa mulje.
Ja siis tegime veel piirkonnale tiiru peale, et mõned orkuti/facebooki pildid teha, kui oligi kell 7 ja pidime hakkama liikuma.
Meil oli kuri plaan uuesti Walk of fame’ile minna ja Hard Rock Cafe-sse sööma. Sõnaga, oli vaja siiski leida mingeidki jälgi Bradist või George’ist. George’i jala-ja käejäljed täitsa leidsime, tegime pilti. Midagi peale ei jäänud. See oli ka kõik ja Hard Rock Cafega läks ka natuke metsa. Üks saatanliku silmavaatega mees teadis, et see avatakse alles 4. juulil. Evele aga kuuldus 4. juuli täpselt samamoodi nagu 10:40 ja kuna meil oli mitu tundi aega, siis pidime aega parajaks tegema. Teised ei julgenud väga arvamust avaldada, kuidas nemad sellest mehest aru said, ja tegelikult see 10.40. sobis ka ju palju paremini kui 4.juuli. Mõtlesime, et läheme siis hoopis hotellist läbi, paneme rohkem riideid selga ja noh, tekitame natukene edevama välimuse. Liisi tegi esimese katse Urvega sõbraks saada (loe: proovis GPSi aadressit sisestada- selle järgi sõitmine on juba hoopis lihtsam) ja näha oli, et see ei olegi nii lihtne, Urve ei võta kohe kõiki omaks... peale teist katset leidsime hotelli siiski üles..
Enne muide olime proovinud veel minna Ashton Kutcheri restorani Ketchup, aga seal ei olnud meil ju reserveeringut ja ooteaeg oleks olnud üle tunni. Seega me otsustasime, et kõht on selleks liiga tühi, et niisama oodata. Sõitsime hotelli, et ennast ilusaks teha ja edasi rokkima minna reserveerides eelnevalt laua.
Hotellis kasutasime neti avarusi, et üritada Ketchupisse reserveeringut teha või siis HRC-sse ja siis ilmneski anomaalia, et HRC avatakse tõepoolest juulis :o) ja kui palusime respost Ketchupisse helistada, et kaua süüa saab, siis teatati et 5 min pärast suletakse köök. Ja me olime vähemalt poole tunni kaugusel!!! No ei õnnestu ikka meil nende söögiasjandustega siis USA-s.... muidugi alati on lohutus, et on ju 24 h avatud Mac, aga respo lahke onu juhatas meid meie oma nö kuurordi keskusesse, kus on ööpäevaringselt avatud söögikohad ja ka mingine ööelu. Leidsimegi paar toredat pubi taolist kohta, ja saime ka süüa... hiigelsuured salatid. Meie unistus aga LA ööelu näha, koos päris hiltoni ja britni speersiga rokkida, jäigi unistuseks. Nimelt selgus peale mõningat kohalike käest uurimist, et LA-s ongi kõik peokohad alates 2st kinni, kuna selle ajani on lubatud alkoholi müüa. Ja peale seda ei või alksi müüa, sest siin sõidavad kõik peale pidu tongis peaga koju ja et natukenegi purjus peaga sõitmist ohjeldada, lõppevad peod hiljemalt kell 2. Seda ei saagi neile kuidagimoodi ette heita, sest kell 23.00 kakerdavad nad tõesti täielikus mällaris kodu poole. Seega, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, ei olegi LA-s ööelu kui sellist, on pigem siis õhtuelu. Meile jääb ikka veel lootus, et Las Vegas üllatab meid...
Veel peaks natuke teemaväliselt ära mainima USA madratsimajanduse.. taaskord midagi väga „huvitavat“. Nimelt on iga toidupoe kohta umbes 5 MADRATSIpoodi. Ja no neid on Igal Pool! Lisaks võib näha tänavatel lihtsalt lebavaid madratseid. Ei teagi kas need on inimestele, kes mööda kõndides tahavad hetkeks pikali heita, või siis kodututele? Või hoopis sõidab ringi spets madratsiauto, mis need vanad madratsid üles korjab (sest neid madratsitega sõitvaid autosid on siin palju). Vot ei tea.. kes teab öelge meile ka... Ja ei saa mainimata jätta, et reklaame madratsitest on ka keskmisest rohkem :o) Need inimesed kas armastavad väga magada, või väga mugavaid madratseid.. või siis mõlemat :o)
Skoor oli nii kehv, et sellest pole isegi mõtet kirjutama hakata, aga ega meil ei olnud aega sellega tegeleda ka.
Hommik tervitas meid ikka päris korraliku päiksega ja kui sa tuled põhjapooluselt nagu meie, ei saa ühtegi kiirt raisku lasta.
Kõigepealt väike eine, mis koosnes- üllatus!- saiast ja muffinitest ja siis kiiresti basseini äärde. Kell on tegelikult 9.00 hommikul, aga nagu ma juba enne kirjutasin- ei saa raisku lasta. Mõnulesime ikka täie raha eest- määrisime faktor 15-ga siit ja sealt ja siis lamamistoolidesse. Vahepeal, kui eriti kuumaks läks, siis libistasime ennast basseini. Ega meil siin muidu üle mõistuse soe ei ole- näiteks rannas ei saa ikka üldse olle, sest seal on külm, aga hotelli varjus basseini ääres on täitsa nii.
Võtsime päiksevanne mõned tunnid, kui nahk juba veits kipitama hakkas, läksime tuppa sättima, et minna... poodi!
Enne käisime dushi all ja siis mul tuli meelde, et pidime kindlasti kirjutama sellest, kuidas Ameerikas dushid töötavad- see ei ole mingi lihtne asi. SF-s oli nii, et keerasid kangist ja tõmbasid kraani tilast, et vee dushi saaksid (selle kohta näidati meile esimene päev isegi punaselt joonistatud skeemi). Siin on nii, et tõmbad kangi, et vesi jooksma hakkaks, siis keerad kraanist vee parajaks, siis vajutad nuppu, siis reguleerid juga ja voila! saadki dushi alla hüpata! Ei tea, kuidas need inimesed siin sellega hakkama saavad, aga noh- laisad pesevad, virgad kratsivad. Sama asi on siin ka liiklusmärkidega- lisaks märkidele on siin kõikide märkide all teadetetahvlid, et mida selle märgiga tahetakse öelda. Näiteks kui sul on ikka kirbits ees, siis sinna alla on ühe tahvli peale kirjutatud Don’t go ja nagu sellest oleks veel vähe, siis teise tahvli peale Wrong way! Ja siis ei ole siin võrdsetel ristmikel parema käe reeglit, vaid sõidab see, kes kõige esimesena ristmikule jõudis ja siis järgmine jne. Kogu see mõttetegevus võtab võrdlemisi palju aega ja muudab liikumise päris kaootiliseks.
Panimegi siis poe ühe järjekordse outleti poole ajama- Citadel outlets seekord. 5 tundi kärmet sebimist- hilfiger, calvin klein, guess, converse, puma, siis mõned särtsakamad kohalikud tooted ja – tehtud!
Tagasiteel üritasime leida mõnda toidupoodi, sest plaanisime täna süüa kodus. Pealegi oli meil täitsa joomata sealt toredast veiniistandusest ostetud vein. Aga kui SF-s oli vähe toidupoode, siis siin pole neid praktiliselt üldse. Suure surma ja üldse mitte Urve abiga leidsime lõpuks ühe toidupoe. Tavaline- mõned värsked tomatid, ploomid, pirnid, juust, melon, sibulapealsed, tomatimahl (et kõht korralikult läbi käiks), coca light ja jälle – tehtud!
Enne kojuminekut põikasime läbi ka oma naaber“külast“, Long Beachilt. Ilus merevaade, üksikud pilvelõhkujad, suur tuledega kaunistatud vaateratas- ah ega seal polnudki midagi muud eriti teha :D.
Kodus tegime ühe mõnusa tomatimaitsega tomatisalati, juust, vein ja tuttu.
Kaunis päikseline neljapäev algas meie jaoks eriliselt kaunilt.. nimelt me saime SÜÜA, jah, esimest korda USA-s oleku ajal oli meil kohe plaaniline hommikune söök... super! Pidime selleks küll ennast 9ks voodist välja ajama, aga sellest polnud midagi, saia nimel on üks keskmine eestlane paljukski valmis.
Toiduks sai valida erinevaid saiu ja muffineid ja sinna peale sai määrida näiteks moosi või võid või juustu... puuvilju oli ka.. ja kohv, mis polnud väga siiski kohv Eesti mõistes (v lahja!) ja tulimagusad mahlad.. aga kokkuvõttes siiski täitsa ok..
Ja siis oli meil ära tellitud linnatuur... eelnevalt oli kõik confirmitud ja buss pidi järele tulema 11:15. San Franciscos oli kõik läinud minutilise täpsusega ja ei osanud ju üldse halba aimata...seal me siis seisime päikese käes ja mida polnud, oli BUSS. Ootasime siis viisakad akadeemilised 15 min, peale mida me muutusime juba päris närviliseks, sest lõppkokkuvõttes on neil ikkagi meid rohkem vaja kui vastupidi ja me oleksime võinud juba vabalt autole hääled sisse panna ja kuskile poole põrutama hakata. Liisi tormas juba helistama, et väljendada suurt meelehärmi, et turistid ei saa piisavalt palju ringi seigelda... Aga telefonis öeldi, et buss on teel ja tegelikult ei läinudki siis enam rohkem kui paar minutit ja vahva suur onu (ei saanud üldse täpselt aru, oli ta must või valge) sõitis valge bussiga hotelli ette. „Aaaaand here we go!“ Seda lauset kuulsime päeva jooksul veel ca 54 korda...:o)
Esmalt sõitsime nagu ka San Fr-s kontorisse, et siis kindlaks teha, millise bussiga edasi sõita. Kontorisse sõitmiseks läks umbes pool tundi, või natuke rohkem, tegemist ei ole siiski väga kompaktse linnaga... juba lennukist vaadates oli aru saada, et see LA on üks igavene lahmakas, vahemaad on suured ja ei ole suurt keskust. On palju väikesi keskusi, mis kõik on omamoodi lahedad. Näiteks seesama Manhattan Beach, kus meie hotell on, on omamoodi üksus mere ääres (oma nime poolest ei olegi nagu üldse LA) ja asub tegelikult päris suurel maa-alal. Peale seda kui kontoris oli asjad aetud, saime sõitma hakata... (vahepeal meile tundus, et me nägime Kim Basingeri, aga see võis täiesti vabalt ka keegi hoopis teine olla). Erinevad rannad – Venice beach, Long Beach, Santa Monica, lauludest ja filmidest tuttavad Santa Monica Blvd, Mulholland Drive, Sunset Blvd jne jne... vahepeal lasti paarikümneks minutiks bussist välja, sai ringi jalutada.. aga meile tundus pidevalt, et mõnes kohas ei olnud nagu eriliselt palju teha, samas mõnes kohas oleks tunnikest rohkem vaja läinud. Turistide seltskond oli kirju – USA, Saksamaa, Austraalia ja ka Türgi turiste, päris kirju, aga noh, ikka huvitav uusi inimesi vaadata, eriti kui nende hulgas on üks ilus austraalia mees.
Giid/bussijuht rääkis seekord suhteliselt mõistliku kiirusega ja hoidis lausa mikrofoni käes, LA-s ei ole veel nii arenenud süsteemid, et giidil oleks mikrofon mida saaks pea külge kinnitada.. Aga see härra sai selle kõigega siiski hiilgavalt hakkama.. Oleks võinud ehk natuke rohkem rääkida, aga vahepeal pidi ta siiski ka ju sõitma.
Põhiline, mida tegelikult LA-s näidata saab, on erinevad majad, tänavad jne, kus on olnud mõne filmivõtted.. Ega meil ei lastud istuda ja lihtsalt suu lahti vaadata... onu tegi pidevalt teste, kui hästi me tunneme kõiki Hollywoodi näitlejaid ja teame filme.. Õnneks tulid mingil hetkel bussi peale ka põlised USA inimesed, kes eurooplased siis piinlikkusest päästsid.. tõesti ei tea ju kõike talk showsid ja filme aastast 1960.. me lihtsalt oleme teine põlvkond... ühe testi siiski läbisime edukalt – „Siin toimusid filmi Speed võtted, kus mängis Meg Ryan“ Natuke aega olid kõik vait, ja siis tuli igast nurgast, ei misasjaaa – ikka Sandra Bullock ju, selle peale oli onu rõõmus ja ytles, et oh tore – te ärkasite üles :o). Noh ja siis, et siin pilvelõhkujas tehti Die Hardi esimene osa ja siin Lethal Weapon ja siin hotellis Pretty Woman.
Ja siis kui kõik rannad oli ära vaadatud, võtsime suuna LA kesklinna poole. Kohe nähe, et seal elavad ilusad ja rikkad. Võiks vabalt olla ka moepealinn- palju ilusate ja kallite riiete poode järejstikku. Ja siis pood, kus Winona Rider vargusega vahele jäi ja siis park, kus George Michael jäi politseile vahele, kui raha eest ühe mehega krõpsu tahtis teha. Ja siis Townhall, kus nende kõigi ja Paris Hiltoni üle kohut mõisteti.
Edasi Hollywoodi poole, et näha muuvi staaride kodusid. Ma isegi ei tea, mis ma lootsin, et Leonardo tuleb aknale ja lehvitab armulikult?? Seda millegipärast ei juhtunud.. see-eest nägime kümneid väravaid, kõrgeid !! ja palju rohelust... kõik staaride lossid (sest seda nad enamuses siiski on) on ümbritsetud kõrghaljastusega, seega need vaesed paparazzod, nad peavad ikka olema head ronijad ja Liisi ei saaks seda tööd teha, sest ta lihtsalt kardab kõrgust... nii et nüüd on meil fotokates kümned pildid mittemidagiütlevatest väravatest ja läbi puude paistvatest majaseintest ja teadmine, et me käisime Madonna ja Michael Jacksoni (kus ta ära suri, kus käisid politsei ja kiirabi) värava taga.... aga kes hiljem tuvastab, milline värav kuulus millisele filmistaarile, seda me praegusel hetkel veel ei tea... Ja by the way, Michael Jackson ja Elvis Presley olid üleaedsed- King of Pop ja King of Rock. Madonna naaber näiteks oli farmer- Hugh Hefner (tal on palju jäneseid :D), kelle naaber omakorda oli Aron Spelling. Ja Leo lähedal ehitati JLo maja harilikust saepuruplaadist.
Siis visati meid korraks välja Beverly Hillsi sildi juures.. see pilt sai ka tehtud... Edasi Ashton Kutcheri kohvik, Johnny Deppi klubi, mille ees River Phoenix maha suri, Rainbow kohvik, kus oli JFK ja Marilyni esimene deit, klubi, kus esimest korda mängis Guns’n ’roses jne. Käisime siis ikka mäe otsas ka ära- mööda Mulholland Drive’i sai ühe mõttetu künka otsa, kust ühelt poolt avanes vaade LA-le ja teiselt poolt Hollywoodi märgile (teate küll, seal mäe otsas). Peale seda, kui üks johmakas sealt H-tähe pealt alla hüppas ja teised neid tähti varastama ja pulli mõttes vahetama hakkasid, siis sinna lähedale enam inimesi ei lasta- ainult kaugelt võid pilti teha. Ostsime mõned postkaardid. Seal on nagu vähe paremini näha.
Ja siis võtsime suuna atraktsioonide poole nagu Walk of Fame, Chinese Theatre, Tom Cruisi kirik ehk siis Saientoloogide kirik, Kodaki teater, kus jagati eelmine nädal Oscareid, Disney kohvik, hulk igasuguseid vahakujude muuseume ja kuulsuste jala- ja käejäljed jne mille nime me hetkel ei tea...
Kuna blondiinid tormasid kiiruga otsima Brad Pitti või George Clooney tähti tänavasillutisel, siis läks aeg jube kiiresti ja sellest kohast jäi natuke poolik tunne, kui vähegi õnnestub, proovime sinna tagasi minna...
Tuur lõppes Universali filmistuudio juures. Seal saab vaadata, kuidas nad on vanasti teinud Jurassic Parki ja Waterworldi ja kuidas nad praegu filmivad meeleheitel koduperenaisi. Aga kuna seda atraktsiooni meie tuur ei hõlmanud, vaid võisime kogu pulli ainult distantsilt jälgida, siis peame me sinna stuudiotuurile kindlasti tagasi minema.
Koju jõudsime peaaegu et vastu ööd, aga kuna meil oli kindel plaan ikkagi täna midagi head maitsta, siis mõeldud- tehtud. Kuna Liisi polnud üldse proovinud, kuidas Ameerikas, kõigi võimaluste maal, üldse sõita on, siis segasime Mariaga endale väiksed, aga see-eest päris kanged koksid, sünkroniseerisime Liisi ja Urve tegevuse ning sõitsime tagasi Venice Beachile, kus me päeval olime korra juba käinud ja mis meile päris soodsa mulje oli jätnud. Seal olid isegi mikroskoopilised kanalid ja puha ja siis üks eriti lahe atraktsioon- päris Harry Potteri maja.
Leidsime ühe ägeda itaaliaka, mis oli natuke nagu argentiiniakas ja mehhikokas ka. Elav muusika, palju rahvast, imehea söök- olime ikka päris rahul. Loomulikult olime võitnud ka kogu maailma ja bändimeeste (kes olid argentiinlased) südamed, nii et kogu tähelepanu oli terve õhtusöögi jooksul meile naelutatud- midagi pole öelda, täitsa ebamugav. Õhtu lõpuks rebiti meid tantsima ka (seda küll peale bändimeeste korduvat paluvat- käskivat kõneviisi), sooritasime selliseid poognaid, et pärast küsiti, kas me oleme kindlad, et me Brasiiliast ei tule. Sellises linnas ja sellises seisundis ei ole sa päriselt enam milleski kindel...
Anyway, meid kutsuti hiljem nagu trofeesid kaasa erinevatele üritustele, aga meie oleme juurte poolest ikka Korralikud Eesti Naised ja Liisi sõidutas meid kenasti koju (läbi lennujaama muidugi, et Eve saaks need värvilised torud korra üle vaadata).
Olime päris väsinud, aga kindlasti täitsa õnnelikud. Ja seda ilma ühtegi muuvistaari nägemata.
Skoor- täpselt ei mäleta, aga igastahes tõotab siin LA-s tulla palju ilusaid mehi. Isegi autojuhid on täitsa nii. Kaugelt vaadates. Brad muidugi vedas meid alt, läks Angelinaga Itaaliasse. Otsustagu juba ära, kellega ja kus ta on.
Üritame siin kirjutamise kõrvalt ka oma reisiga tasapisi edasi liikuda, sestap pakkisime hommikul asjad (peale seda, kui öösel keegi jälle MEIE uksest korduvalt siseneda üritas- ma olen ikkagi kindel, et keegi ei tee seda sihilikult, vaid ajab lihtsalt uksed sassi. Ikka juhtub.), jäime, nagu ikka, natuke graafikust maha ja hakkasime sõitma lennujaama poole.
Teel sinna tahtsime auto täis tankida, sest naiselik loogika ütleb, et kui lasta neil mehhiklastel endal see rendiauto ära tankida, siis see maksab kindlasti rohkem, kui siis kui me ise mingi rotika bensiinijaama leiame. Urvega kõik nagu klappis ja leidsimegi bensuka poolel teel lennujaama. Siin on ju küte oktaanarvuga 87 nagu meil vanal heal nõukogudeajal. Võtsime paagitäie kõige odavamat bensiini ja kohvid- Mariale ja Liisile sattus piparkoogimaitseline. Me ei taibanud, miks peaks keegi üleüldse sellist manti jooma. Võtsime Urve järgi edasi suuna lennujaama poole ja leidsime ennast mõne minuti pärast jällegi sellestsamast bensiinijaamast. Urvel ei ole täna kõige parem päev, saime aru. Aga kuna me selleks ajaks tundisme SF-i nagu oma viite sõrme (eriti hästi muidugi mõningaid linnaosasid), siis läksime edasi iseseisvalt.
Andsime lennujaamas oma elektrisinise iluduse ära, kohvrid kaasa ja check-in’i. Lugesime veel järjekorras, et, mis mõttes, iga esimene tsekitud kohver maksab 25 taala, vihastasime American airlines’i peale ja sabatasime edasi. Tegime check-in’i, andsime kohvrid ära ja keegi tahtnud raha. American airlines on ikka hea. Turvakontrollis otsiti lisaks eelnevale seekord peopesadest ka lõhkeaineid. Ühe korra salvrätikuga peopesast ülekäimiseks oli neil palgatud kolm inimest. Ökonoomne, nagu enamik asju siin.
Poolteist tundi lennukit, mitte midagi süüa ja olime nagu naksti LA-s. Inimesed on siin palju ilusamad kui SF-s, mõned koledad turistid välja arvatud. Rentisime auto, milleks seekord on hõbedane Toyota Corolla, Maria ütles, et astub paremini edasi kui eelmine. Eve luges jälle kaarti, Liisi ümises tagapingil rõõmsat viisijuppi. Andsime Urvele kenasti juhtnöörid enda hotelli leidmiseks ja .. sattusime täiesti valesse kohta. See koht meeldis meile tegelikult väga, aga mingi hotelliga seal küll pistmist ei olnud. Tegime juhtnööridesse korrektuurid ja – piinlik tunnistada - jälle eksisime meie (mina). Uus aadress, täpselt vastassuund, täpselt sama teed mööda tagasi ja kohal me olimegi. Walking- distance merest, saun, bassein, mullivann, hommikusöök, 6! rätikut, wifi, korralik radikas, ilus naabrus. Jah, meil algas uus elu. Ainult tuul on kõva.
Ja noh, kuna meil oli nii ilus uus kodu, siis me kohe algatuseks proovisime siin natuke puhata ja proovida, kuidas selili üldse olla on. Hea oli. Kuni õhtul üheksani, kui me hakkasime jälle tegema oma tavalist- otsima süüa. Kuna Eve tahtis ikkagi hirmsasti öist linna näha, siis Maria sõidutas ta vastutulelikult lennujaama- vaadaku! Lennujaam oli ainus koht siin linnas, mida me juba vähemalt kaks korda näinud olime. Õnneks olid seal vähemalt ilusad torud, mis värvi muutsid. Tore kohe vaadata.
Otsisime sushit ( sushi kohti oli siin palju) ja koju tulles oligi meil kaks tortillat ja quesadilla näpus. Toidu leidmine on siin imelihtne.
Õhtuks olime sellest tegusast päevast kohutavalt väsinud. Võtsime rahulikult, läksime magama. Alkoholi ei tarvitanud tilkagi.
