Blondid lennukis

Nüüd kirjutame juba Virgin Atlanticu airbusi pardalt.

Skoor – ha ha 2,5 (pool kuna Mariale meeldis, aga teistele eriti mitte).

Lugu lihtne, punkt 1 oleksime napilt-napilt maha jäänud Helsinki-London lennukist. Mitte et meil oleks olnud kiire või midagi, vaid me lihtsalt uimerdasime, kuni meie kenad nimed soome aktsendiga üle lennujaama kõlasid. Juhul kui keegi veel ei teadnud, et me seal oleme. Saime veic süüa ja magada ja olimegi Londonis. Seal me nägime midagi sellist, mida teie pole juba pikka aega näinud – lund ei olnud. Green grass.

Lennujaama sisse jõudes, küsis üks ametnik meilt „American Airlines?“ ja meie vastasime nagu ühest suust „Virgin“. Mees ei jäänud meid uskuma J.

Läbisime esimese turvakontrolli, väike värskendus, telefonikõned a) Maria isale sünnipäeva puhul ja b) Eve vanematele pulma- aastapäeva puhul (tuli ikkagi meelde!) ja läksimegi oma gatesse, kus põhiline pull alles algas.

Nimelt selline hoolas kompanii nagu Virgin Atlantic teeb ikka oma väikse turvakontrolli ka, mis hõlmab endas rämedat läbiotsimist saja matsi nähes. Kotist ja kohvrist valatakse kogu sisu kõigi silme all lauale ja hakatakse üksipulgi läbi lappama. Esialgne küsimus, et kas te võtaksite minu (turvanaise) nähes ühe lonksu oma pudelist, tundus veic friik, aga samas kui su aluspüksid ja tampoonid mingite suvakate murjamite ees lagedale tõmmatakse, on kõik ju ok. Evelt võeti ära shampoon, palsam ja dushigeel, mille ta Tallinnas kenasti väikestesse läbipaistvatesse pudelitesse oli villinud. Probleem- pudelitel (mida müüakse spets reisikomplektina) ei olnud silte peal. See kõik muutis ta väga kurjaks, aga õnneks mitte nii kurjaks kui ühte teist meest. Samas võib arvata, et nad ei saanud lihtsalt meiekeelsest ropust sõimust aru, samas kui see mees rääkis (loe: ropendas) inglise keeles. Asi kulmineerus ägeda sõnasõjaga lennukis, mille tagajärjel tõsteti mees, kes muide polnud üldse eriti agressiivne (mida ei saa küll öelda Virgini turvade kohta), lihtsalt koos abikaasaga maha ja öeldi, et homseks, kui ta on rahunenud, võib ta jälle lennukisse proovida tulla. Aga, et eemaldada „agressiivse“ mehe ja tema abikaasa pagas, läks ei vähem ega rohkem kui 2 tundi põnevat lennukis passimist, mis teeb meie lennureisi 13- tunniseks. Nõme.

Üritame siin kuidagimoodi hakkama saada, sest juba peale 2-tunnist istumist tegelikult ikka tuharalihaseid enam ei tunne. Mariale tegime Clexani. Näis, kas temal on siis homme parem päev. Siis kohustuslik Clarinase, jalanõud jalast ja lennuk võib õhku tõusta.

Meie toolide rida on vaieldamatult kõige hõivatum kogu lennukis- mitte ühtegi vaba kohta, samas kui pardal pole üldse üle mõistuse palju rahvast.

Eve kõrval istub hindu Inglismaalt, kes ei tea USAst mitte kui midagi, rääkimata siis Eestist. Aga ta püüab sõna „Estonia“ väga püüdlikult järgi hääldada. Tavaline. Samas on ta üllatavalt hästi kursis õhutemperatuuriga San Franciscos ja Las Vegases. Tundub, et meid ootab s..t suusailm- SF-s 10 kraadi, Las Vegases veidi soojem. Aga meil on ju päevitusriided kaasa võetud! Ja Marial päiksekreem 15 faktoriga.

Ikka ja jälle teevad nad meiega seda nalja, et pakuvad söögiks rohelisi ube ja võileiva vahel spinatit. Ometi meie ju teame, et rohelised asjad tekitavad trombe. Sest neis on väga palju K-vitamiini. Ja trombid on ju ohtlikud.

Anyway, umbes viis filmi ja kolm söögikorda hiljem näeme me juba mägesid ja palme, ukse peal tervitab mõnus +13 (rannailm, kui sa oled pärit põhjapooluselt nagu meie!). Bussiga car-rentalisse ja käes ta meil ongi! Rõve elektrisinine vana Ford Focuse pann. Aga töötab ausalt.

Hotell, mis asub täitsa kesklinnas on suhteliselt askeetlik, aga me ei vingu, sest me oleme Tugevad Eesti Naised ja saame hakkama.

Kestva surve sündroomi tõttu tuharatel eelistame kõhuliasendit ja suure tõenäosusega on meil välja kujunenud ka toksiline megakoolon.