Hello, did you miss me ehk kuidas blondid Mehhikos käisid

Eile nägime kahte meest, kes küsisid: Excuse me, are you Charlie’s angels? Sellest see eelmine pealkiri. Pikantne lugu, kas pole?

Skoor- 2-3, täpselt ei mäleta.

Tänane päev algas meie jaoks päris kehvalt. Kell helises 8.45. Pidi algama täiesti tavaline päev, aga meie olime juba tund aega ajast maha jäänud (nagu need, kes tulevad arstiteaduskonna esimesele kursusele ja siis teatatakse anatoomia esimeses praksis, et me oleme kohe alguses kaks nädalat graafikust maas). See keeras pehmelt öeldes tuksi kogu meie ülejäänud päeva.

Nimelt, ameeriklased keerasid kella suveajale ja mitte keegi polnud meile seda öelnud. Läksime hommikul õndsalt sööma ja suur oli meie imestus, kui söökla uks oli täiesti lukus. Administraator ütles, et sorry, no can do, aga täna jäite küll oma muffinist ilma.

Olime õnnetud, keerasime kellad õigeks ja mõtlesime, et heakene küll. Päevitame vähe (täna juba ilma kreemita, sest Liisi teab, et nahal on oma kaitsevõime vähemalt tund aega, et nii kaua võib küll ilma kreemita päevitada)  ja siis paneme San Diego poole ajama. Plaanis loomaaiapäev, loomaaed lahti õhtul kuueni, sõiduaega sinna 2-2,5 tundi. Kõik korralikult läbi mõeldud.

Check- out oli kell 12.00 ja ilm oli õudsalt ilus. Sõitmiseks. Aga kuna me sõitsime mööda rannikut ja vaade oli väga hea, siis me üldse ei kurtnud.

Enne loomaaeda parkisime kered head- paremat täis, et loomaaias aega ei kuluks. Käisime üllatus-üllatus! Mäkis, aga midagi pole teha – seal on head salatid. Võtsime tegelt kolme peale igaks petteks ka ühed friikad ja sõime neid ketšupiga, mille panime väikestesse sõrmkübarakujulistesse papptopsidesse. Siis tulid meile meelde paar lõbusat lugu oma vanematest: Evel oma isast- emast, kui need käisid mingil pidulikul vastuvõtul ja kimasid Jägermeistri pähe sisse kaks topsi sojakastet (lõid enne omavahel pidulikult kokku ja puha) ja Marial oma emast ja nähtavasti tema sõbrannast Käbist, kui nad läksid ka koos mingile pidulikule üritusele ja lilled olid kaasas ja siis nad mõtlesid, et enne põikavad läbi kõrtsist, et „sooja teha“. Tellisid seal kaks õlut ja toodi kaks õlut ja kaks klaasi vett. Ja siis Maria ema ja Käbi mõtlesid, et vabšee teenindus Eestis- tuuakse kohe vett ja puha. Jõid veed kiirelt ära ja siis küsisid, et kas nad lilledele ka vaasid saaksid. Noh ja teenindaja ütles, et ta juba tõi, aga te jõite need ju tühjaks. Lõime ketšupitopsid kokku ja naersime nii et pisarad silmas. Aga pill tuleb pika ilu peale.

Jõudsime loomaaeda, hakkasime pileteid ostma, kui müüa teatas, et praegu neil ikkagi suletakse loomaaed kell 5 (me jõudsime 3.15) ja tema arvates pole meil küll 37 taala eest mõtet sinna minna, sest me ei näe sellest üritusest isegi mitte 20%. Noh ja siis hakkas meil rahast juba päris kahju.

Olime selles kellakeeramises päris pettunud, sest vana kella järgi oleksime me loomaaeda jõudnud kell 2 päeval. Seega oli vaja välja mõelda mingi uus atraktsioon. Tagusime Urvesse sisse mõned Mehhiko aadressid, ta mõtles natuke aega ja siis teatas, et kõige lähem Mehhiko linn on 5 tunni kaugusel. Siis mõtles veelkord ja otsustas, et kõige lähem on ikkagi 50 km kaugusel. Mis me siis ei lähe sinna?! Muidugi läheme!

Piiri ületamine läks nagu niuhti. Eve ütles veel enne Mariale, kes oli roolis, et tegelt pole sinna vist mõtet autoga minna, et jätame auto piiri juurde ja lähme jalgsi, aga Maria tegi, nagu ta ei kuuleks. Nii me siis sõitsime naksti autoga üle piiri. Ja siis nägime seda autode hordi, mis kõik tahtsid Mehhikost tagasi USA poole tulla. Said tehtud mõned valed valikud, aga lihtsat tagasiteed enam polnud. Sõitsime seal Mehhikos siis ringi ja vaatasime, kuidas inimesed elavad. Eestis sellist vaatepilti ei näe. Kohutavad prügimäed, nende vahel mingisugused jubedad jurtad. Asfaltteid ei ole, tänavavalgustust ei ole. Mustus ja prügi igal pool. Me olime sattunud nagu mingisse halba filmi. Vähemalt oli seal üks hästi suur Mehhiko lipp, mis Evet natuke hirmutas, aga teised jättis suht külmaks.

Õnneks on Urve varustatud Mehhiko kaardiga, see lohutas meid natuke. Ei julgenud ju piirist väga kaugele minna- äkki ei leia pärast üles. Ja autost ei julgenud ikka üldse välja minna, sest isegi kui meid poleks selle aja jooksul paljaks varastatud, siis auto oleks kindla peale minema viidud. Nii meile vähemalt tundus, sest need jubedad mehhiklased õgisid meid pilkudega ja ajasid meile hirmu korralikult nahka. Ja ikka see mustus ümberringi. Nagu mingi teine tsivilisatsioon.

Peale väikest tuuritamist otsustasime piiri juurde tagasi minna, sest sealt üleminek võttis silma järgi aega tunde. Istusime autos, kuulasime läbi kõik enda plaadid, sest normaalsed raadiokanalid ei levinud. Rääkisime lõbusaid lugusid ja võitlesime kaupmeestega, kes meile igasugu s...a proovisid autode vahel pähe määrida: alates keedetud maisist võitaolise majoneesi ja chillikastmega (mille me õhtu edenedes pidime ka ära proovima- on olnud ka mõttekamaid väljaminekuid, aga see ei peaks küll kedagi üllatama), sealt edasi minnes mingisugused jubedad kipsist tooli peal istuvad laste kujud, sätendavad neitsi Maarjad, ehted, Hello Kitti, särgid (mis, ma olen kindel, olid neile endil enne seljas ja siis pakkisid kokku ja proovisid maha parseldada), põdrasarved, sombreerod, punutud korvid (kes ei peaks ühte sellist tahtma!), roosad kitarred (võtsime ühe Märdile, et ta saaks normaalselt Saaremaa valssi harjutada), suured tekid, puuviljad, jäätised jne. Kogu kauplemine seisnes selles, et mehhiko mehed, täielikud päevavargad (ja ega nad ei erine selles osas naistest) proovisid kambakesi ühte asja autode vahel müüa, samal ajal kui naised käisid ja kerjasid. Lapsed kerjasid ka, aga nad üritasid vähemalt mingeid trikke teha: ronisid üksteise kukile ja kukkusid KAHE apelsiniga omaarust žongleerima. Seda oli vähemalt naljakas pealt vaadata. Üks laps tahtis lausa aknast meil sisse ronida, kui Maria talle raha ei andnud. Aga point on tegelt selles, et need inimesed elavadki päevast päeva seal autode vahel ja üritavad kuidagimoodi toime tulla. Muidugi, inimesi, kes üle piiri tahavad minna on ka kogu aeg miljoneid, aga paljud neist seal ka midagi ostavad...?  Nojah, aga neil mehhiklastel vähemalt on mingigi tegevus. Isegi tekiilat me neilt ei ostnud, sest me ei viitsi seda pärast vedada. Ülekilod tulevad kallimad, kui pärast üks pudel Tallinnast osta.

Ei läinud tegelikult kahte tundigi, kui me olime piiripunktile hästi lähedal ja mõtlesime pingsalt, et kas me enda USAst ostetud paari tomati ja pirni ning Eestist kaasa võetud rummiga saame tagasi sinna, kust me naljaviluks tulime või veedame öö kuskil kartsas koledate mehhiko naistega (muide, Alcatrazis räägiti meile,et kõiki inimesi on võimalik ühte puuri panna, välja arvatud musti, kes pidid ikka täielikud neandertaallased olema. Ja siis kohe veel teine lugu, et Mehhikos on kombeks, et kui mees vangi läheb, siis läheb terve tema perkeond sinna kaasa, sest nad ei oska nagunii ilma temata midagi peale hakata ja sureksid nälga...). Piirivalvuriga vestlus kujunes hoopis ütlemata meeldivaks, nii et lõpetuseks kutsus ta meid peaaegu peole.

Olime õudsalt elevil, kui USSA tagasi jõudsime. Käisime kohe algatuseks tualettruumis, sest tegelikult oli meil kõigil sinna vaja minna juba Mehhikosse minnes, aga kuna me ei julgenud autost lahkuda, sest me ikka väga kartsime, et nad varastavad samal ajal kui meie rahulikult toimetame auto ära, siis nüüd oli küll viimane aeg. Mine neid mehhiklasi tea.

Siis hakkas õnneks Robbie Williams meile laulma, et Hello, did you miss me ja me mõtlesime, et taevane vägi, küll me ikka hakkasime igatsema, jah.

Edasi- Urvele Palm Springs, t... püksi ja punuma! Väikeste mööndustega umbes 270 km. Tahtsime läbi põigata ka ühest paljudest Route66 muuseumidest, aga pimedas ei leidnud seda sara üles. Sõitsime Palm Springsi (mille juures asuvad veel sellised kohad nagu Tuhat Palmi ja Palmiorg ja natuke juba kaugemal linnake nimega 29 palmi :D – siinkohal tervitused Palmile!) poole ja 00.30 olime nagu niuhti kohal. Võtsime üheks ööks hotelli, et minna kiiresti magama, kuna järgmisel päeval pidid meid ootama Joshua koos oma kummaliste puudega, Route 66 ja last but not least - LAS VEGAS!

P.S. Meieni on jõudnud info, et USAs jõudsid just müügile soodsad I- phone’id. Kavatseme need endale soetada. Kuidas tundub?