Skoor 6. Kaasaarvatud üks täitsa nii pilukas. Uskuge või mitte, aga nad on olemas. Või vähemalt TA on olemas.
Et veel natuke eelmiste päevade lünki täita, siis San Francisco teine nimi on Single city.
60% siinsetest elanikest on üksikud inimesed ja kui keegi minu käest küsib, siis 99% homoseksuaalsed. Selle ühe protsendi mittehomoseksuaalidest moodustavad ka tõenäoliselt turistid.
Ühesõnaga, siin ei ole koole, lasteaedu ega ka toidupoode eriti mitte. See-eest on siin vähemalt 3000 restorani, sest kuskilt peavad need väiksed pedekad ju süüa ka saama. Samas on siin näiteks erinevalt NY-st väga kenad kortermajad ja palju rohelist. Nojah, single city, sellepärast see vist meile nii hästi sobibki.
Anyway, kuna pühapäeval sai voodisse kukutud umbes kell 10 (!) tõusid blondiinid esmaspäeval kella 7 ajal, ehk enne kukke ja koitu, k a enne kella (KAKS tundi). Puhkus küll, aga siiski kasutame vahel äratuskella asjandust, et mitte päris kõike maha magada... uni on siin hea, voodid pole veesoonel ega midagi.
Täna hommikul otsustasime mitte enam katsetada ja proovida midagi „erilist“. Läksime Starbucksi. Teevad ikka mehed head kohvi. Ja neid mustikatega muffineid, mis on mõnusalt mahlased ja täis pikitud nii suhkru- kui rasvaasendajaid.
Kohv mõnusalt näpus, hakkasime sõitma... autoremonditöökotta Ditos Motors. Mardil oli sealt vaja ühte tavalist külma- kuuma õhu hobujõudude tugevdajat. Ootasime kannatlikult, kuni Robert Dito meiega õlisena rääkima tuli. Näitasime talle paberit, kuhu oli Mardi SELLE ASJA info kirja pandud. Ei läinud poolt päevagi, kui Dito tuli tagasi ja tõi meile selle hobujõudude asja kasti. Keskmise tolmuimeja suuruse. Ja siis hakkas ta meile näitama, mis seal sees on. No seal oli näiteks üks toru, siis veel üks toru, siis mingi filter ja mingi mütsi moodi asi. Mis siis ikka. Nende pluss oli see, et need olid väga kerged, aga mees kahtles, kas me nendega niisama lennukisse saame, et äkki peame deklareerima või midagi. Maria oli kindel, et saame (üks teine mees arvas ka, et saame, sest tema veab alatasa üle piiri kalastusasju, et mõni ime siis autojuppe üle piiri vedada on) ja nii me selle kasti koos torudega sealt kaasa võtsime. Peidame igaüks ühe jupi kohvrisse ära. Eks pärast ole näha, kas peab deklareerima või ei.
Võtsime suuna maailma „ajude“ pessa Silicon Valleys. Ja ei, siin siiski ei ole erilist pistmist silikoonpommidega :D, millele nimi võib ekslikult vihjata...
Täna sõitsime me Enrique saatel ja jälle sobis kuidagi hästi. Umbes 100 kilomeetri jagu sihitut tuuritamist ja siis saime me aru, et ega see Silicon Valley ei olegi mingi konkreetne koht, vaid kogu selle kupatuse ühisnimetaja. Palju rohelist ja väiksed madalad firmade linnakud. Esmapilgul suht mittemidagiütlev. Google’i ja Ericssoni leidsime igastahes üles, Apple ja HP jäävad mõneks teiseks korraks.
Kuna ta meid nii kutsuvalt ootas, siis käisime tiiru ka nohikute pesas. Stanfordis. Täiega suur. Palju erinevaid hooneid, tenniseväljakud, pesa- ja jalgpalliväljakud. Täpselt nagu heas USA kooli filmis. Ja palju prillidega inimesi.
Hüppasime Mariaga korraks läbi ka Stanfordi Ülikooli haiglast. Ma ütlen, Tartu ja PERH ei pea millegi pärast häbenema. Vähemalt mis puudutab haigla fuajeed :D.
Väike kehakinnitus Wendy juures ja hakkasimegi sättima kodu poole, sest oli ju ikkagi naistepäev ja planeeritud kinoõhtu ja mõnus dinner. Poolel teel koju, saime me aru, et oleme Eesti ilma ikkagi endaga kaasa toonud, sest kogu maa muutus valgeks. Nad tõepoolest lubasid eelmisel päeva ilmateates showereid, aga et need sellised välja näevad, me ei uskunud. Sadas rahet ja võib-olla midagi veel. Üks jalakäija pistis isegi enda KANA põue, et see märjaks ei saaks. No kui sul on kana. Siin on ju kõigil oma lemmikloomad. Homoseksuaalidele meeldivad loomad.
Autos lõbustasime ennast jutuga, et kui nätsul maitse otsa saab, siis mis sellega peale hakata. Maria oli veendunud allaneelaja. Meie Liisiga pigem kleebiks tooli alla või peopessa, kui neelaks. Hiljem avame sellekohase foorumi, siis saavad kõik arvamust avaldada.
Tegime kodus väikse beauty sleepi ja läksime Castro Theatre’isse. See on üks vanemaid kinoteatreid maailmas. Asub meile juba tuttavas gay- linnaosas. Et me sinna ka iga päev peame sattuma... Aga Castros tahtsime me ära käia, sest ta tundus väljast väga äge.
Ja ta oli äge ka seestpoolt. Meid ootas Alice imedemaal, 3D, Johnny Depp ja vanakooli kinosaal . Nägi välja nagu oleksime sattunud umbes Vene Draamateatrisse. Keset lava olid mehed pannud... oreli..., mida üks mees ka mängis. Erinevaid lugusid filmidest. Väga äge. Võtsime kohustuslikud eriti värsked popcornid rohke võiga ja suure diet coca. Nagu päris. Vahepeal vennastusime ühe siniste juustega gayst popcornimüüaga, kes ütles, et tal üks paljudest boyfriendidest oli pärit Eestist ja siin San Franciscos pidi tegelikult olema üks suur Eesti Gayde Kommuun. Netist meil selle kommuuni kohta mingit inffi leida ei õnnestunud.
Kinoelamus oli väga hea. Oleks millestki aru saanud, oleks veel parem olnud. Et kui sa vaatad/loed Alice’it eesti keeles, siis võivad jääda mõned üksikud kohad nagu natuke arusaamatuks. Ütleme nii, et inglise keeles jäid mõned lüngad. Meie viga muidugi. Aga Johnny silmad olid nii kenasti värvilised, et meil polnud üldse kurb, et lugu kohati segaseks jäi. Tuleb lihtsalt Tallinnas uuesti kinno minna. Pealgi pilet on meil odavam.
Edasi nägi meie plaan ette, et läheks segaks kodus õige mõned värskendavad kokteilid. Nii me tegimegi. Kaanisime ära pool liitrit Bacardi Apple’it spraidiga ja sai kohe palju parem. Kell üksteist õhtul hakkasime tegema oma tavalist- otsima avatud söögikohta. Kuna plaan nägi ette, et pidime täna minema Chinatowni naistepäeva tähistma, siis seadsime sammud sinnapoole (läbi enda kodugeto. Nad olid meiega väga viisakad, ütlesid ainult, et hello ladies või midagi taolist ja nii kogu aeg. Mustad inimesed on ikka väga viisakad), aga noh, see Chinatown oli kinni pandud. Miks olekski pidanud teispidi minema. Kuna me olime aga vapralt rühkinud 8 blokki itta ja 5 blokki mäest üles (ja siin on ikka mäed, ma ütlen), siis me ei kavatsenudki nii kergesti alla anda. Ja rühkisime veel umbes 5 blokki mäest üles ja leidsimegi mingi ilge rotika, ainsa avatud hiinaka, kus akvaariumis ujusid surnud kalad. Ma ei tea, või nad magasid? Ei, ikka kui kõht on ülespoole, siis on ju surnud?
Anyway, Liisi võttis pelmeenisupi ja meie Mariaga riisi ja kung po kana. Kamba peale pool karahvini punast veini. Kimasime need kõik veerandtunniga endale sisse ja kekslesime tagasi kodu poole. Proovisime seekord, et võtame hoopis teise suuna, et mis me ikka sinna getosse tikume. Ja noh, jõudsime- õigesti arvasite!- täpselt ikka kõige hullemas kohas meie tänavale. Kõik mustad ja pilukad olid nagu porikärbsed tänaval, kes magas, kes laulis, kes jõi. Aga nad ütlesid jälle, et hello ladies. Must inimene on ikka üks väga viisakas inimene :D.
Tõhus naistepäev.
Kas see õline limburger remondimees oli ka homo või? :)
ReplyDelete