Salt’n’chilli ehk kuidas blondid soolajärve ja Route 66 vallutasid

Skoor- mingi kuni 6.

Täna ärkasime jälle varakult, kell 8. Oleme ikka sattunud vabatahtlikkusse sõjakooli või nagu Ellerheina. Hotellis oli meil seekord continental breakfast, mis paraku ei koosnenud, jah, praemunast ja peekonist nagu me kõik eeldasime, vaid ühest jogurtist ja ikka muffinist.

Pakkisime järjekordselt asjad ja hakkasime toimetama. Et siis Joshua Tree National Park. Kuna me olime selle pargi külastamiseks planeerinud mitte rohkem kui 2 tundi, sest inimene peab ikka puhkama ja mängima ka, mitte ainult rahvusparkides tuiama, siis küsisime kohalikelt kohe nõu, kuidas kahe tunniga seal pargis ökonoomselt ära majandada ja nad märgistasid meile tee, mida mööda autoga liikuda (seal liigutaksegi autoga- kõigile, kes tahtsid olla iroonilised). Maria veel küsis, et kas neile seal usse ka on ja kohalik ütles, et milles küsimus, loomulikult on. Aga et ärge laske ennast neist häirida, nad lihtsalt tahavad enda keha kivide peal soojendada ja et suurem tõenäosus on seal kohata ikkagi sisalikku. Selle peale rääkis meile Liisi ühe lõbusa loo sellest, kuidas tema pinginaaber oli kunagi elanud koos mehega, kes oli Majaka tänava korteris usse ja skorpione pidanud ja et ükskord oli üks uss Liisi jalgade peal rahulikult maganud- tema küll usse ei karda. Oujee.

Ühesõnaga, Joshua Treed on sellised naljakad kaktuselised, milles hea kujutlusvõime korral võib näha saarnasust inimesega, kelle käed on taeva poole tõstetud. Joosua oli mingisugune tegelane piiblist, kes tõstis käed taeva poole. Palun väga. Ja selliseid puid oli seal kõik koht täis, nii kaugele, kui silm seletas. Ümberringi veel kiviklibu ja kaljud ja liiv. Täitsa kõrb kohe.

Pilet parki sisenemiseks maksis 15 taala auto peale ja esimene vaatluspunkt pidi olema Hidden Valley. Seal me muide tulime autost välja ka ja tegime jalutuskäigu peidetud orgu, mis iseenesest pidi tähendama kohta, kus vanasti karjused karjaga söömas käisid (või pigem siis ikka ainult kari söömas käis, karjusel seal küll midagi süüa polnud), sest see oli ümbruskonnas ainuke koht, kus kasvas mõni rohulible (meie ei näinud). Ja kuna see oli oaasitaoline asjandus in the middle of nowhere, siis peitsid seal ennast teinekord ka röövlid.

Pilt, mis meile sealt avanes oli järgmine: ümberringi ümaraks lihvitu graniitkaljud, maas liiv kiviklibuga. Ja siis palju erinevaid kaktuselisi. Nomaitea, milline loom peaks neid küll sööma. Siis sisalikud igal sammul, suured põrnikad ja siis, kujutage pilti, Tiku ja Taku. Väiksed koopaoravad. Nägid välja täpselt nagu Tiku ja Taku ja olid üle keskmise armsad. Tegime pilti. Aga mis mõttes see org nii väga kadunud oli, see jäi meile nagu natuke arusaamatuks.

Edasi Barker’s Dam, mis kujutas endast pisikest mõttetut puust tammi, mille olid omal ajal kauboid ehitanud, et seal enda loomi joota. Noh ja siis oligi seal keset kõrbe ja kaljusid väike järveke, kust kasvasid välja kuivanud puud ja kus me ka parima vaatluse korral ei suutnud leida ühtegi kala. Siin me muide tulime ka autost välja ja tegime mõõduka jalutuskäigu.

Edasi sõitsime Keys View kohta, kus sai nautida 5000 jala kõrguselt vaadet pruunidele mägedel, millest osade otsas oli, jah, tõepoolest, lumi. Hea kodune tunne. Kauguses kumas Palm Springs, aga kõige kustumatuma mulje jätsid meile siiski ägedad tikud-takud, kes saiapuru pärast võitlesid.

Peale seda vurasime me veel natuke pargis, mis tegelikult ikka päris Eesti mõistes park ei olnud, vaid oli rohkem nagu suur-suur kõrb, ringi. Pargist välja sõites kinnitasime kiirelt keha ja võtsime suuna Las Vegase poole tahtes võimaluse korral ikkagi läbi põigata ka 66.-ndalt teelt. Meie unistused said teoks, s.t. me olime ammu Mariaga tahtnud sõita USA  kitsastel tolmustel maanteedel, mille kõrval, nii kaugele kui silm ulatab, ei ole ühtegi hingelist ja mis tulevad- ei tea- kust ja lähevad ei- tea- kuhu. Noh nagu heades westernides, kus sõidavad monstertruckid või olid neil hobused?

Nii meiega läkski. Õnneks Urve ikka teadis, kust need teed tulevad ja kuhu täpselt lähevad. Liisi oli roolis. Ilm oli hästi ilus, 75 kraadi Farenheiti järgi ja miljoni- dollari vaade igas suunas. Eneselegi ootamatult nägime äkki mõlemal pool teed valget kattu. Jah, need olid soolajärved. Maria ütles, et TopGear oli just nende järvede peal teinud kiiruskatseid ja siis nad olid veel kommenteerinud, et see on koht, kuhu mitte keegi mitte kunagi küll ei jõua, sest tegelikult oli selle koha nimi tõepoolest Karup...e, ingliskeelne nimetus oli neil natuke teistsugune. Sõnaga, seal oli kristallselge vesi, mis oli tulisoolane ja põhi oli täiest valge ja kõva nagu kivistunud sool. Teisel pool teed polnud vett üldse, ainult soolalademed. Maria ja Eve käisid korra jalgupidi vees ka. Jalad olid pärast valged. Kindlasti oli see vesi väga tervislik.

Sõitsime rahulikult edasi ja siis juhtuski selline lugu, et äkki vaatasime, et taevane arm, tee peale asfaldile ongi kirjutatud, palun väga, Route 66! Nii äge! Oligi kitsas kaherealine tee, millel mitte kedagi (loe: ikka mitte kedagi) peale meie ei sõitnud. Tee tuli kuskilt mägede vahelt ja kadus sinna vahele jälle ära. Mõlemal pool teed kirjad soft shoulder. Misasja? Aa, shoulder on neil teeperv. Mida iganes.

Route 66 ehitati eelmise sajandi alguses peale seda, kui Kesk- Ameerikas hakkasid pihta mingisugused tolmu- ja liivatormid ja inimesed tahtsid liikuda rannikule värske õhu kätte. Tee on üle tuhande kilomeetri pikk ja ühendab põhimõtteliselt ida- ja läänerannikut. Umbes kaheksakümnendatel see tee sõitmiseks ametlikult suleti, sest ega ükski ameeriklane ise sellise tee peal küll vabatahtlikult sõita ei taha- kitsas ja ilma ühegi McDonaldsita ju. Peale selle toimus seal jube palju õnnetusi, mis jällegi arendas väga palju edasi ameerika meditsiini, eriti mis puudutab organdoonorlust ja elundisiirdamist :D. Õnnetuste seisukohalt ja muu seisukohalt ka on põhiprobleem selles, et seal tõepoolest võib nädal aega mitte kedagi sõita. Et kui tahad tõelist närvikõdi saada, siis käi kindlasti seal teel ära. Meie närvikõdi piirdus selle Route 66 joonistuse nägemisega teel ja lootusega, et me õigel ajal tanklasse jõuame. Ja Liisi oli väga uhke, tema on nüüd Route 66-l sõitnud. Vot on naine!

Mõne tunni pärast jõudsime õnnelikult tsivilisatsiooni tagasi ja jätkasime sõitu Las Vegas poole juba mööda highwayd- ikka suhteliselt mugav, kui sa oled terve päeva ära sõitnud kitsal teel, mis on käänuline, käib kogu aeg üles- alla. Mitte et see meile ei meeldinud, väga meeldis, aga lõpuks oli ikkagi hea kõigisse mugavustesse tagasi jõuda.

Noh ja siis seal ta oligi. Mägede vahel. Ennast ilusti meie tulekuks valmis sättinud. Las Vegas. Täpselt selline nagu filmis, selles suhtes polegi midagi öelda. Jõudsime, nagu ikka, teisel katsel, hotelli juurde ja parkisime auto ära. Hotelli resposse pidime kõndima vähemalt miili (vaadake ise, palju see kilomeetrites teeb!) läbi tohutu kasiino. Raha kõlises ja suitsuhaisu oli kõik koht täis. Igal pool palju vanu, koledaid ja pakse inimesi. Sellega me just arvestanud ei olnud, aga mis siis ikka. Tegime check-ini. Elame Monaco Toweris. Ja noh, see hotell on pehmelt öeldes ikka hoopis erinev San Francisco omast. Et mitte öelda, et SF hotell oli ikka täielik peldik.

Arutasime just, et tegelikult bookides seda hotelli, maksis öö seal 27 taala. Aga nelja öö eest tuli summa kokku ikka lõpuks 256 taala. Lisanduvad igast kuurorti ja luksus-tasud. Ja mis iganes veel. Anyway, siin tuleb iga liigutuse eest pappi välja käia, mis on natuke harjumatu. Algul tundus meile, et isegi teleka vaatamine on tasuline, pärast siiski leidsime mingid tasuta kanalid ka. Wifi on ka tasuline, 10 taala päev. Ma varastasime selle peale kohe ühe unsecured wifi. Tuba oli ok, vaatega mittekuhugile.

Hõõrusime oma kabjad läikima ja tahtsime minna toitu otsima, kui Maria hakkas endale vastostetud kuldseid Guessi plätusid jalga panema. Tema imestus oli suur, sest tundus, nagu tal oleks üks jalg autosõidu ajal eriliselt turse läinud. Lähemal vaatlusel selgus, et number 9 on tõesti tagurpidi 6 ja üks plätu oli sootuks teisest paarist. Väiksevõitu.. Nende numbritega on meil selle reisi ajal mõned korrad päris kehvasti läinud. Nagu söögigagi. Vanad plätud jalga ja täna läksime Denny juurde. Tellisime mõnusad rasvased steigid ja kanad ja sõime silmadega ära naabrite toidu, aga ikka juhtus kuidagi niimoodi, et kui meie söök lauda jõudis, siis olid taldrikutele pandud paneeritud labakindad. Mis siis ikka, toit on toit, tuleb ära süüa. Alkoholi seal ka ei müüdud ja ometi olid meil, ilmselt selle road-tripi lummuses, juba terve päeva neelud õlle järele käinud.

Teel koju põikasime veel läbi respost ja sõimasime töötajaid, et nad siiani polnud suutnud basseini avada. Me peame ju kuskil päevitada ka saama! Aga neil alles murumatt maha panemata ja aed täitsa parandamata... :).

Tegime siis plaanid kiirelt ümber ja lähme homme Grand Canyonisse lootuses, et ülehomseks on bassein juba täitsa nii.

Voodilinad olid täna kuidagi eriliselt pehmed...