Skoor- kujutage pilti- 20! Palju ilusaid mehi...
Kaunis päikseline neljapäev algas meie jaoks eriliselt kaunilt.. nimelt me saime SÜÜA, jah, esimest korda USA-s oleku ajal oli meil kohe plaaniline hommikune söök... super! Pidime selleks küll ennast 9ks voodist välja ajama, aga sellest polnud midagi, saia nimel on üks keskmine eestlane paljukski valmis.
Toiduks sai valida erinevaid saiu ja muffineid ja sinna peale sai määrida näiteks moosi või võid või juustu... puuvilju oli ka.. ja kohv, mis polnud väga siiski kohv Eesti mõistes (v lahja!) ja tulimagusad mahlad.. aga kokkuvõttes siiski täitsa ok..
Ja siis oli meil ära tellitud linnatuur... eelnevalt oli kõik confirmitud ja buss pidi järele tulema 11:15. San Franciscos oli kõik läinud minutilise täpsusega ja ei osanud ju üldse halba aimata...seal me siis seisime päikese käes ja mida polnud, oli BUSS. Ootasime siis viisakad akadeemilised 15 min, peale mida me muutusime juba päris närviliseks, sest lõppkokkuvõttes on neil ikkagi meid rohkem vaja kui vastupidi ja me oleksime võinud juba vabalt autole hääled sisse panna ja kuskile poole põrutama hakata. Liisi tormas juba helistama, et väljendada suurt meelehärmi, et turistid ei saa piisavalt palju ringi seigelda... Aga telefonis öeldi, et buss on teel ja tegelikult ei läinudki siis enam rohkem kui paar minutit ja vahva suur onu (ei saanud üldse täpselt aru, oli ta must või valge) sõitis valge bussiga hotelli ette. „Aaaaand here we go!“ Seda lauset kuulsime päeva jooksul veel ca 54 korda...:o)
Esmalt sõitsime nagu ka San Fr-s kontorisse, et siis kindlaks teha, millise bussiga edasi sõita. Kontorisse sõitmiseks läks umbes pool tundi, või natuke rohkem, tegemist ei ole siiski väga kompaktse linnaga... juba lennukist vaadates oli aru saada, et see LA on üks igavene lahmakas, vahemaad on suured ja ei ole suurt keskust. On palju väikesi keskusi, mis kõik on omamoodi lahedad. Näiteks seesama Manhattan Beach, kus meie hotell on, on omamoodi üksus mere ääres (oma nime poolest ei olegi nagu üldse LA) ja asub tegelikult päris suurel maa-alal. Peale seda kui kontoris oli asjad aetud, saime sõitma hakata... (vahepeal meile tundus, et me nägime Kim Basingeri, aga see võis täiesti vabalt ka keegi hoopis teine olla). Erinevad rannad – Venice beach, Long Beach, Santa Monica, lauludest ja filmidest tuttavad Santa Monica Blvd, Mulholland Drive, Sunset Blvd jne jne... vahepeal lasti paarikümneks minutiks bussist välja, sai ringi jalutada.. aga meile tundus pidevalt, et mõnes kohas ei olnud nagu eriliselt palju teha, samas mõnes kohas oleks tunnikest rohkem vaja läinud. Turistide seltskond oli kirju – USA, Saksamaa, Austraalia ja ka Türgi turiste, päris kirju, aga noh, ikka huvitav uusi inimesi vaadata, eriti kui nende hulgas on üks ilus austraalia mees.
Giid/bussijuht rääkis seekord suhteliselt mõistliku kiirusega ja hoidis lausa mikrofoni käes, LA-s ei ole veel nii arenenud süsteemid, et giidil oleks mikrofon mida saaks pea külge kinnitada.. Aga see härra sai selle kõigega siiski hiilgavalt hakkama.. Oleks võinud ehk natuke rohkem rääkida, aga vahepeal pidi ta siiski ka ju sõitma.
Põhiline, mida tegelikult LA-s näidata saab, on erinevad majad, tänavad jne, kus on olnud mõne filmivõtted.. Ega meil ei lastud istuda ja lihtsalt suu lahti vaadata... onu tegi pidevalt teste, kui hästi me tunneme kõiki Hollywoodi näitlejaid ja teame filme.. Õnneks tulid mingil hetkel bussi peale ka põlised USA inimesed, kes eurooplased siis piinlikkusest päästsid.. tõesti ei tea ju kõike talk showsid ja filme aastast 1960.. me lihtsalt oleme teine põlvkond... ühe testi siiski läbisime edukalt – „Siin toimusid filmi Speed võtted, kus mängis Meg Ryan“ Natuke aega olid kõik vait, ja siis tuli igast nurgast, ei misasjaaa – ikka Sandra Bullock ju, selle peale oli onu rõõmus ja ytles, et oh tore – te ärkasite üles :o). Noh ja siis, et siin pilvelõhkujas tehti Die Hardi esimene osa ja siin Lethal Weapon ja siin hotellis Pretty Woman.
Ja siis kui kõik rannad oli ära vaadatud, võtsime suuna LA kesklinna poole. Kohe nähe, et seal elavad ilusad ja rikkad. Võiks vabalt olla ka moepealinn- palju ilusate ja kallite riiete poode järejstikku. Ja siis pood, kus Winona Rider vargusega vahele jäi ja siis park, kus George Michael jäi politseile vahele, kui raha eest ühe mehega krõpsu tahtis teha. Ja siis Townhall, kus nende kõigi ja Paris Hiltoni üle kohut mõisteti.
Edasi Hollywoodi poole, et näha muuvi staaride kodusid. Ma isegi ei tea, mis ma lootsin, et Leonardo tuleb aknale ja lehvitab armulikult?? Seda millegipärast ei juhtunud.. see-eest nägime kümneid väravaid, kõrgeid !! ja palju rohelust... kõik staaride lossid (sest seda nad enamuses siiski on) on ümbritsetud kõrghaljastusega, seega need vaesed paparazzod, nad peavad ikka olema head ronijad ja Liisi ei saaks seda tööd teha, sest ta lihtsalt kardab kõrgust... nii et nüüd on meil fotokates kümned pildid mittemidagiütlevatest väravatest ja läbi puude paistvatest majaseintest ja teadmine, et me käisime Madonna ja Michael Jacksoni (kus ta ära suri, kus käisid politsei ja kiirabi) värava taga.... aga kes hiljem tuvastab, milline värav kuulus millisele filmistaarile, seda me praegusel hetkel veel ei tea... Ja by the way, Michael Jackson ja Elvis Presley olid üleaedsed- King of Pop ja King of Rock. Madonna naaber näiteks oli farmer- Hugh Hefner (tal on palju jäneseid :D), kelle naaber omakorda oli Aron Spelling. Ja Leo lähedal ehitati JLo maja harilikust saepuruplaadist.
Siis visati meid korraks välja Beverly Hillsi sildi juures.. see pilt sai ka tehtud... Edasi Ashton Kutcheri kohvik, Johnny Deppi klubi, mille ees River Phoenix maha suri, Rainbow kohvik, kus oli JFK ja Marilyni esimene deit, klubi, kus esimest korda mängis Guns’n ’roses jne. Käisime siis ikka mäe otsas ka ära- mööda Mulholland Drive’i sai ühe mõttetu künka otsa, kust ühelt poolt avanes vaade LA-le ja teiselt poolt Hollywoodi märgile (teate küll, seal mäe otsas). Peale seda, kui üks johmakas sealt H-tähe pealt alla hüppas ja teised neid tähti varastama ja pulli mõttes vahetama hakkasid, siis sinna lähedale enam inimesi ei lasta- ainult kaugelt võid pilti teha. Ostsime mõned postkaardid. Seal on nagu vähe paremini näha.
Ja siis võtsime suuna atraktsioonide poole nagu Walk of Fame, Chinese Theatre, Tom Cruisi kirik ehk siis Saientoloogide kirik, Kodaki teater, kus jagati eelmine nädal Oscareid, Disney kohvik, hulk igasuguseid vahakujude muuseume ja kuulsuste jala- ja käejäljed jne mille nime me hetkel ei tea...
Kuna blondiinid tormasid kiiruga otsima Brad Pitti või George Clooney tähti tänavasillutisel, siis läks aeg jube kiiresti ja sellest kohast jäi natuke poolik tunne, kui vähegi õnnestub, proovime sinna tagasi minna...
Tuur lõppes Universali filmistuudio juures. Seal saab vaadata, kuidas nad on vanasti teinud Jurassic Parki ja Waterworldi ja kuidas nad praegu filmivad meeleheitel koduperenaisi. Aga kuna seda atraktsiooni meie tuur ei hõlmanud, vaid võisime kogu pulli ainult distantsilt jälgida, siis peame me sinna stuudiotuurile kindlasti tagasi minema.
Koju jõudsime peaaegu et vastu ööd, aga kuna meil oli kindel plaan ikkagi täna midagi head maitsta, siis mõeldud- tehtud. Kuna Liisi polnud üldse proovinud, kuidas Ameerikas, kõigi võimaluste maal, üldse sõita on, siis segasime Mariaga endale väiksed, aga see-eest päris kanged koksid, sünkroniseerisime Liisi ja Urve tegevuse ning sõitsime tagasi Venice Beachile, kus me päeval olime korra juba käinud ja mis meile päris soodsa mulje oli jätnud. Seal olid isegi mikroskoopilised kanalid ja puha ja siis üks eriti lahe atraktsioon- päris Harry Potteri maja.
Leidsime ühe ägeda itaaliaka, mis oli natuke nagu argentiiniakas ja mehhikokas ka. Elav muusika, palju rahvast, imehea söök- olime ikka päris rahul. Loomulikult olime võitnud ka kogu maailma ja bändimeeste (kes olid argentiinlased) südamed, nii et kogu tähelepanu oli terve õhtusöögi jooksul meile naelutatud- midagi pole öelda, täitsa ebamugav. Õhtu lõpuks rebiti meid tantsima ka (seda küll peale bändimeeste korduvat paluvat- käskivat kõneviisi), sooritasime selliseid poognaid, et pärast küsiti, kas me oleme kindlad, et me Brasiiliast ei tule. Sellises linnas ja sellises seisundis ei ole sa päriselt enam milleski kindel...
Anyway, meid kutsuti hiljem nagu trofeesid kaasa erinevatele üritustele, aga meie oleme juurte poolest ikka Korralikud Eesti Naised ja Liisi sõidutas meid kenasti koju (läbi lennujaama muidugi, et Eve saaks need värvilised torud korra üle vaadata).
Olime päris väsinud, aga kindlasti täitsa õnnelikud. Ja seda ilma ühtegi muuvistaari nägemata.
Palju õnne, Ux!
No comments:
Post a Comment