Blondid veiniistanduses

Täna oli see päev, kui me kõik esimest korda siin mandril pead pesime. Ja tegelikult mitte ainult siin mandril, vaid üldse peale kodust ära minekut. Meil tegelikult oli ükskõik, sest inimeste arvates oleme me nagunii siin kõige ilusamad maailmas, aga pea hakkas lihtsalt sügelema. Pidi ära pesema.

Kui me olime ennast korralikult ära tuuninud ja netist välja otsinud maailma kõige parema pagaritöökoja aadressi, võis reis alata.

Sõnaga, suundusime Fisherman’s Warfi, mis on siin üks lahe linnaosa mere ääres, seal on palju seafoodi söögikohti. Ja pidi olema ka üks hästi hea pagariäri, mille pidi juba lõhna järgi kaugelt ära tundma, rääkimata sellest, kui head saiakesed seal on.

Suuremate probleemideta leidsime selle koha üles, küll aga aadressi, mitte lõhna järgi. See-selleks, kindlasti on seal sees väga head asjad. KINDLASTI. Astusime sinna maailma-kõige- paremasse pagariärisse sisse ja seal nad olidki: erineva suuruse ja kujuga hästi palju saiu. Nägid välja üks parem kui teine. Ja valik nii suur, et mitte midagi osta ei oska. Aga kuna plaan nägi ette, et me ostame sealt saiakesed ja kohvi ja paneme autoga ajama veiniistandusse, siis midagi ostma pidi.

Tükk aega põhjalikku valimist, siis ostud, kohv ja autosse! Kujutage ette: hästi lõhnav kohv sooja saiakesega, what could possibly get wrong?

Maria alustas söömist: sai jalopeno ja juustuga- soojast polnud haisugi. See sai oli kivikõva, juustu võis hea kujutlusõimega sinna peale mõelda ja jalopenod olid teinud oma töö- ilgelt terav. Sai! Ja terav?

Liisi- mingi imeliku nimegi sai, mis pealt nägi välja täitsa särtsakas ja seest oli sai, mis sai. Mitte midagi muud. Ja kivikõva.

Eve võttis saia rosinate ja shokolaadiga ja ta ei pidanud pettuma- kivikõva sai, täis kuivanud rosinaid ja üksikuid shokolaadinööpe. Õnneks oli Maria eelmine päev McDonaldsist mitu ketsupit ja sinepit varastanud, nii et me saime neid saiu ikkagi kuidagimoodi süüa. Ei olnud just suurem asi maitseelamus, aga mäkis teevad mehed ikka head ketsupit.

Kohv oli täitsa hea. Selles suhtes ei lasnud me tujul langeda.

Võtsime suuna üle Golden Gate Bridge’i, et minna sinna veiniistandusse, mida esimene päev see pilukas oli soovitanud.

Urvel oli täna palju parem päev. Eile õhtul hilja kui me mõnda söögikohta üritasime leida juhatas ta meid korduvalt sirtsu sohu, nii et tema oli meis pettunud ja meie jälle õnnetud, et me nii saamatud olime. Aga täna hommikul oli meil kõigil juba palju parem tuju. Need saiad muidugi välja arvatud.

Urvest nii palju, et tema on meie GPS, kes räägib Urve Tiiduse häälega. Seepärast me hüüamegi teda hellitavalt Urveks. Ta on meil ikkagi nagu neljas vandersell. Tema omapära seisneb lihtsalt selles, et kui me mõnest kohast valesti ära keerame (ja me ei tee seda meelega!), siis ta saab meie peale nagu pahaseks, hakkab etteheitval toonil rääkima ja vahete- vahel nagu kiusu pärast ütleb midagi valesti. Kui kõigil, kaasaarvatud Urvel, on hea tuju, siis me teineteisest kuigipalju mööda ei räägi ja sõit kulgeb suuremate apsudeta.

Täna oli see parem päev. Sõitsime mööda highwayd hästi kiiresti ja kuulasime samal ajal Aerosmithi.Õues oli jube ilus ilm, 26 kraadi sooja ja me räägime siin Celsiustest, mitte Farenheitidest, kui keegi tahtis irooniline olla. Jõudsime ühte kenasse asulasse, mis ei olnud küll absoluutselt see, kuhu me pidime jõudma (Urve?), aga tundus täitsa nii. Kuna me täpselt ei saanud aru, et kus siin linnas need veiniistandused siis asuvad, siis me läksime kohalikku winerysse, et küsida kuhu edasi minna. Lõppude lõpuks oli meile ju selge sõnaga öeldud, et toimub vaatidest veini maitsmine ja see kõik täiesti tasuta. Sul peab lihtsalt oma klaas kaasas olema.

Ja siis kurvastaski selle winery müüa (kes võis olla ka natuke tongis ja alokohoolse polüneuropaatiaga) meid öeldes, et sellele maitsmisele oleks juba ammu pidanud registreerima ja kes seda enne näinud on, et sinna istandustesse niimoodi etteteatamata minnakse. Me olime äraütlemata kurvad, aga küsisime igaks juhuks siiski, et juhul kui me lihtsalt niisama tahaksime neid istandusi kaugelt vaadata, et kuhupoole siis minema peab. Ja ta seletas. Õnneks nägime wineryst väljudes ühte sõbralikku meest, kes hüüdis, et meil on ilusad juuksed (!) ja siis me küsisime tema käest ka (tal oli klaas käes), et kas me tõepoolest ei tohi etteregistreerimata istandustesse minna ja et kus need pagana istandused üldse asuvad. Ta naeris meie üle pikalt ja põhjalikult ja ütles, et see winery müüa valetas meile ja istandustesse võivad minna kõik igal ajal ja et sõitke siit kaks blokki edasi ja kohe istandused algavadki. Thank god, et me ikka julgeme inimestega suhelda, mitte nagu mehed, kes tunnevad piinlikkust, kui peavad kelleltki teed küsima :D!

Sõitsime edasi ja siis hakkas tulema- meeletult suured väljad kuivanud viinamarju. Mis mõttes? Ja siis õhupallid, mille järgi me pididme suunduma, et kui on õhupallid, siis sealt antakse. Ja täpselt nii oligi. Keerasime ühte suvalisse kohta sisse ja astusime farmi näoga, et täpselt-siia-me-tahtsimegi-tulla.

Meid võeti hästi vastu. Vabandasime veel viisakalt, et registreerimisega hilja peale jäime, aga oleme ikka võrdlemisi suured veinisõbrad ja tahaksime hullult uusi tooteid maitsta. Ei ole probleemi, astuge edasi! Kus te pärit olete, tüdrukud? Puhkusel? Lumi? Woooow! Ja saime palju veini maitsta. Kuna Mariale meeldib autoga sõita ja juua kohe üldse ei meeldi (eriti veini), siis tema oli roolis. Meie Liisiga hakkasime timmima. Ilm oli ilus ja vein maitses hästi, kuigi igast sordist sai maitsta sõrmkübara täie. Siin jutud räägitud ja klaasid kaasa ostetud, et järgmises istanduses juba nagu asjaline olla, sõitsime edasi.

Järgmine istandus oli ikka juba kõrgem klass. Kohe tuli meid istanduse peremees tervitama, kaasas kaks koera. Ja koerad meile meeldivad. Ja meie meeldisime neile. Ja jälle ei migit probleemi- tulge edasi tüdrukud, proovige veini, kust te pärit olete, lumi, 30 kraadi külma, ei, te ei peagi olema kuhugi registreeritud.

Ja edasi läks päris naljakaks, sest Maria oli ju roolis. Sõnaga, kõigile valati klaasi veini (oluliselt rohkem kui eelmises kohas). Maria kastis keelt, meie Liisiga jõime. Aga kuna mina jõin natuke kiiremini kui Liisi, siis pidin ära jooma ka Maria veini. Maria käes tühi klaas. Tuleb ettekandja- valab Marial ja Liisil (kes vahepeal esimese klaasiga ühele poole sai) klaasid uuesti järgmise veinisordiga täis. Eve on viisakas, ta joob tagasihoidlikult, vaatavad teised inimesed. Ja jälle sama lugu: Eve joob selle Maria vana veini ära, võtab Maria uue klaasi. Marial jälle klaas tühi, Liisi on vahepeal ka veiniga ühele poole saanud. Jälle ettekandja, kes vaatab, et küll need kaks tüdrukut joovad kiiresti ja see väike blond ei jõua ikka üldse sammu pidada. Ja nii umbes kuus korda järjest.

Istandusest lahkume ülevoolavas meeleolus, peremehega nalja visates ja neid koeri peaaegu et kaasa võttes. Tervitame siinkohal Mellut ja Niuxi ja Tommyt ja Bosset.

Kuna oleme seal ootamatult mitu tundi istunud, siis aitab tänaseks veinist ja hakkame kodu poole tagasi sõita. Sinna on oma 100 km.

Poole tee peal põikasime läbi ka Ameerika toidupoest, näitasime Liisile, milliseid puu-ja juurvilju siin müüakse ja nautisime Mariaga isegi seda vaatepilti. Hommikuks kaasa traditsioonilised tomat, hapukoor ja sibul. Siis veel Mäkist läbi, et sealt kaasa varastada mõned soolad ja tagasi San Franciscosse.

Kuna me kohe oma koledasse, aga tänaseks juba päris armsasse koju (muide, kas me kirjutasime, et see gaasiahi, mis põleb elava tulega siin seina peal, tehti korda ja et nüüd meil on toas täitsa soe) kohe ei tahtnud minna, siis läksime läbi sealtsamast Fishermanist, kust me hommikul sõitu alustasime, ja sõime kamba peale ühed karbid küüslaugu ja valge veini kastmes ja õhtu lõpetuseks Tiramisu.

Elu on seiklus!