Kui lugeda eelmise sissekande eelviimast lõiku, kus Eve ütleb, et hotell suht ok, siis tänane (s.o. laupäev, 06.03.10 vist) toob sellele väikseid täpsustusi. Aga kõigepealt eilsest.
No jõudsime siis hotelli. Tuba oli külm nagu hundilaut, õues umbes 10 kraadi soojem- heater ei töötanud. Liisi muideks on hull külmavares. Siis me saime valida kolme uue toa vahel, mis nägid välja üks jubedam kui teine ja kahjuks sattusime vaatama ka hotelli tagumist külge. See osutus kohutavalt jubedaks. Selge sott- tuli jääda meie esimese toa juurde, mis oli kõige talutavam ja vaatega tänavale. Pole just teab-mis-vaatepilt, aga siiski. Peale selle oleme hetkel täiesti kindlad, et siin hotellis tegeleb kas bordell või siis lihtsalt käivad inimesed (loe mehed) paaritumas libudega.
Autoga lennujaamast hotelli sõites tekkis meil üks kahtlus, mis hiljem ka kinnitust leidis-me elame totaalses getos. Kui me algul respost küsisime, et kas see ümbruskond siin on turvaline õhtuti jalutamiseks, siis meile öeldi, et otseloomulikult, et ärge aint selles ja selles suunas eriti minge. Kuna nende mustade pilukate (siin kõik mingid imelikud pilukad) keel on suht arusaamatu, siis me ei pööranud sellele eriti tähelepanu ja täpselt aru ka ei saanud, et kus see „see ja see suund“ ikka tegelikult on. Tundus paljulubav. Aga kui hotellitöötaja tuli meie küttekeha kontrollima, seda enam, et see tulek oli meile ette teada, siis me avasime koputuse peale ukse. Sisse astusid töömees ja adminn, kes hakkasid meid etteheitvalt noomima, et me üldse ei küsinud, kes tuleb, et nii ikka ei tohi, et siin võib igasuguseid ümbruskonnas ringi liikuda. No mis mõttes????
Tegime väiksed (loe: hullult kanged) rummikoksid ja juba läksimegi välja. Hämaras ringi liikudes tundus see koht eriti kriipi ja just siis me saime aru, et me ei mäleta, mis suunas me ei tohiks minna ja nüüd te võite ära arvata, kas me läksime õiges või vales suunas. Ma usun, et te arvasite õigesti. No ütleme, et siin on kõik inimesed jumala jubedad, alustades mustadest vietnamlastest ja lõpetades mustade mustadega (nad on tõepoolest nii mustad, et kui nad endale kapuutsid pähe tõmbavad, siis tundub nagu oleks neil näo asemel must auk, nagu Liisi tabavalt ütles). Me oleme suht veendunud, et nii suurt blondide konsentratsiooni ei ole need tänavad veel näinud. Aga ega tegelt midagi hullu ka ei juhtunud, täna lihtsalt lähme hoopis teisele poole. See ongi mingi Ameerika ühisnimetaja, et 2 blokki raekojast eemal juba selline geto, et vähe pole.
Jõudsime mingisse hiinakasse, kus järjekordne suht umbkeelne pilukas üritas meid teenindada, aga siis tuli üks hästi keelt valdav pilukas ja hakkas meie tellimust võtma. Küsis kust me oleme ja ütles, mis ta siis ei tea, kus Eesti asub, kui ta ise käis eelmisel aastal Lätis, Eestis ja Soomes. Oli üllatunud, et me nii kaugelt üldse kohale oleme jõudnud. Me ise imestame ka vahete- vahel selle üle. Mees soovitas veel, et ei ole mõtet minna Napasse veinitehastesse vaid hoopis Sonomasse, et seal märksa parem- rohkem veini ja vähem inimesi. Ja siis nii muuseas ütles, et ta tegelt ka restos klient, mitte teenindaja, aga et ta tahtis vaid meiega juttu rääkida, sest me nii kenad näisime J. Siinkohal oleks vist paslik kirjutada see lause jumala ja tema loomaaia kohta, aga las ta jääb!
Kamba peale saime me koos teenindajate ja jutustajatega ikkagi selle tellimuse tehtud! Söök oli sitaks hea ja seda oli nii palju. Eriti vastik on sellele praegu mõelda kui kõht tühi on.
Siis tulime koju ja ma arvan, et enne seda kui mu pea patja puudutas, ma juba magasin. Ja ma magasin hästi. Ma nt. ei kuulnud seda kui keegi üritas meie tuppa tungida või kui kuskil kaugemas toas keegi norskas või muid selliseid asju, mida Eve kuulis. Aga vaatamata sellele, et ta neid asju kuulis, magas ka tema hästi. Ja Liisigi, kellel on eesmärgiks iga päev vähemalt 8 tundi magada, muidu ta on pire. Meie Mariaga oleme selles suhtes vähenõudlikud.
No comments:
Post a Comment