Blondid Bellagios

Täna hommikul esimese asjana jooksis Maria alla vaatama. Siis jooksis üles tagasi ja ütles, et minutitki kaotada pole, riided selga ja basseini äärde, muidu võetakse viimasedki kohad ära. Kell oli 9 hommikul.

Niimoodi me seal olime- söömata-joomata, võtsime aga asendid sisse ja, oi, kuidas hakkasime päevitama. Tõepoolest, me ei olnudki tegelikult ainsad, kes pikisilmi seda basseini avamist ootasid. Saime enam-vähem viimased kohad päikse käes.

Maria ja Liisi käisid vahepeal süüa ja teatripileteid toomas, Eve samal ajal muudkui päevitas. Ei saanud kohti käest lasta. Vahepeal basseini kastma ja jälle päikse kätte. Siin Las Vegases on asi lihtsalt selles, et ta asub nagu kausis, mägede vahel. Sellepärast on siin ikka erakordselt soe. Teile seal tuleb selline ilm mingi 4 kuu pärast? Või 5? :D

Peale seda, kui me olime intensiivsest päevitamisest ikka täielikud kapsad, siis otsustasime proovida veel ühte poodi Las Vegases, sest mõningaid üksikuid asju oli vaja veel soetada ja muuhulgas Maria plätu ära vahetada.

Maria plätu vahetamiseks oli meil välja mõeldud skeem. Kõigepealt läheb Eve ja proovib heaga (rääkida) ja kui see ei aita, siis läheb Maria halvaga (vahetab salaja lihtsalt ühe plätu teise paariga ära). Ise teavad, kui ei taha asju heaga ära ajada.

Ja siis nägi see vahetus välja selline: läksime ikka Mariaga koos poodi, sest seal oli nimelt kaks Guessi poodi (et kui ühes ei saa, siis teeme teises selle vahetuse). Seletasime, milles probleem ja siis kukkusid müüad vabandama. Me ei saanud algul aru, milles point on. Meil polnud ju loomulikult enam nende plätude ostutšekki ja tundus, et see saabki meile saatuslikuks. Tähelepanelikumalt kuulates selgus, et mingit tšekki neil küll vaja ei ole, aga nad tõepoolest vabandavad, et neil ei ole võimalik seda ühte plätut välja vahetada. Et kui me oleksime vähegi nõus, siis nad lihtsalt annavad meile uue paari ja selle eest me midagi maksma ei pea. Et noh, kui me vähegi oleksime nõus. No hea küll, me olime nõus.

Plätud käes, läksime kiirelt hotelli, sest meil oli õhtul üritus. Bellagios väidetavalt jube äge etendus, mida pakkus teater nimega Cirque du soleil- Päikseratas. Kuna ootamatult oli selles täiesti tuulevaikses Las Vegase kausis tekkinud mingi kummaline torm ja tuul, siis pidime minema autoga. Enne oli meil tõepoolest plaan kõike seda teha bussiga.

Bellagio on üks suuremaid ja glamuursemaid hotell- kasiinosid Las Vegases. Asus Urve sõnade ja meie teadmiste kohaselt u. 7 minuti kaugusel meie hotellist, kui minna autoga. Lahkusime hotellist kell 7pm, etendus pidi algama 7.30. Aga tuli välja, et sellisel kellaajal on Las Vegases korralik tipptund ja autosid nagu muda. Midagi polnud enam teha, pidi edasi sõitma. Kui kogu ummik välja arvata, siis Bellagio parkimismaja leidsime kiiresti üles, parkimiskohaga nii valutult ei läinud, kõik kohad olid kinni- ilmselt tuli lisaks hotellielanikele siia ka palju inimesi mujalt seda etendust vaatama, parkisid maja täiesti umbe, arvasime meie. Teeme autoga parkimismajas ühe tiiru teise järel, ühelgi korrusel ühtegi kohta ei teki. Ja siis inimesed, kes on autodest välja tulnud ja kakerdavad täpselt tee peal ees. Meil närv püsti, aega vähe ja need inimesed ees. Oodake! Me nägime seda perekonda juba kuskil? Eelmisel korrusel? Ei? Ja siis selgus kurb tõsiasi- me olime umbes seitse tiiru teinud ühel ja samal korrusel parkimismajas. JA ME EI SAANUD SELLEST ARU!!!

Kuna peale seda teadmist oli juba hästi kiire, siis parkisime ühele viirutatud kohale, kuhu oli kirjutatud No parking anytime, otse kaamera alla, mida me kohe üldse tähele ei pannud, ja läksime Bellagiosse sisse. Vaatama etendust nimega O. Ilma suuremate probleemideta leidsime enda kohad. Saal oli kohutavalt suur. Meie rida oli tagant viies. Aga nägime täitsa hästi. Ja seal oli, mida vaadata. Täitsa lõpp lugu. Nagu tsirkuse moodi trikid tulega ja veega ja mõlemaga ja naljakad asjad ja ägedad asjad. Need inimesed olid tantsijad ja akrobaadid ja sukeldujad ja ujujad ja näitlejad kõik ühes isikus. Ja lavapoisid- tuukrid. Ainult üks trikk jäi kripeldama- kus tehakse seda tavalist, et üks inimene kiigub teise käte otsas ja siis võtavad hoogu ja siis ta peab teise käte otsa hüppama. Ainult see ebaõnnestus, see hüppaja kukkus kogemata vette. Aga meid see üldse ei häirinud. Me vahtisime poolteist tundi suud ammuli seda vaatepiltki ja mõtlesime pärast, et mida nad selle Linnahalliga Tallinnas pidid tegema? Maha lammutama? Nii oleks vast meile kõigile parem.

Bellagio oli hästi ilus, lõhnas hästi, mitte kopituse haisu järgi nagu meie hotell. Ja seal oli palju ilusaid inimesi. Mitte nagu meie hotellis peale meie.

Kogemata sattusime peale etendust õue, kui sealsamas Bellagio ees hakkas purskkaevude (mitme k-ga see käib?) etendus. Andrea Bocelli laulis ja purskkaevud elasid samal ajal oma elu. Meie Liisiga möirgasime kaasa laulda, Marial oli piinlik. Niimoodi me kolmekesi seda etendust jälgisime.

Peale etendust avastasime, et paljud nendest Las Vegas stripi (nii nimetatakse seda peatänavat, juhuks kui keegi midagi siivutut hakkas mõtlema) hotellidest- kasiinodest on omavahel koridoridega ühendatud. Bellagiost kõndisime Ballysesse, mis omakorda oli ühendatud Pariisiga, mis omakorda nägi välja nagu oleks sattunud päris-Pariisi tänavatele. Otsustasime, et siin on veel ägedam kui Universalis. Eiffeli tornid, möllud- värgid. Võtsime väikse eine, mis meie jaoks oli lausa märgilise tähendusega: me sõime esimest korda elus Ameerika Ühendriikides SUPPI. Head prantsuse sibulasuppi Maria ja Eve ja tomatisuppi Liisi. Nende suppidega läks selles mõttes jällegi pikantselt, et Eve sai viimase põhja vanast supist, mis oli muidu väga hea, aga nägi täiesti kohutav välja ja Maria sai esimese portsu uuest potist, mis nägi väga ahvatlev välja, aga süüa eriti ei sündinud. Maria teatas selle peale, et talle eriti ei meeldi, kui sibulad krõmpsuvad, aga lürpis kangelaslikult vedeliku ära.

Siis liikusime edasi Planet Hollywoodi, kus oli kohe eriliselt palju noori inimesi. Jällegi erinevalt meie hotellist. Siis New York New York, mille ees seisis Vabadussammas. Saime Mariaga sellest moorist ka siis lõpuks pildi tehtud- eelmine aasta jäi täitsa tegemata (tegime ju ainult ühe inimesega, kes oli vabadussamba kuju võtnud ja mingi koleda rohelise kaltsu peale visanud). Sinna hotelli olid ehitatud ka need tavalised ameerika mäed, mis olid kell 11 õhtul millegipärast suletud. Ameerika mäed jäid siis seekord kahjuks ära.

Lõpuks käisime ära veel püramiidis ja tahtsime hullult minna ööklubisse, aga noh, absoluutselt ei jõudnud. Pealegi me olime kõndimisest juba hulluks läinud. Homme ka veel päev. LA-s juba.