Blondid Universalis...

Skoor- umbes 7. See lugemine on meil ikka täitsa tagaplaanile jäänud.

Laupäeeeeev.... peale hommikust saia ja kohustuslikku päevitust – seekord ka ca 2 h oli meil suur plaan külastada Universali filmistuudiot, mille kohta olime kuulnud, et peab kindlasti varuma terve päeva.. avatud on see õhtul 7ni, seega arvestasime et kui 12- 1 vahel minema kihutame saame seal ikka mõnusalt ringi vaadata. Kahjuks esinesid mõningased suhteliselt ületamatud tehnilised takistused arvutite ja internetiga (nimelt me ostsime piletid netist ära, aga loomulikult ei töötanud hotelli lobbis avalikus arvutis net!!!). Tähendab, kogu hotellis on muidu wifi, mida aga üldse ei ole lobbis, kus on arvuti ühendatud printeriga. Seal on nett traadiga, aga antud hetkel ei olnud isegi traadiga mitte. Hotelli töötajad ei olnud kahjuks väga adekvaatsed, nad tundsid meile muidugi kaasa, et net ei töötanud aga palju teha ei osanud. Lõpuks siiski tuli respo onule üks helgem hetk ja ta printis meie piletid oma arvutist välja.. Jipikaye.. asusime teele.

Umbes pool tunnikest seiklemist ja Urve juhatas meid kenasti Universalisse. Ei saa öelda, et seal oleks olnud vähe rahvast. Ikkagi nädalavahetus. Tagasihoidlikele eestlastele vahepeal natuke ahistav, aga no me ei lasknud ennast siiski häirida.. tegime väikese pannkoogi, et tugevust koguda ja siis sisenesime väravatest stuudiote alale.

Kõigepealt võtsime plaani minna stuudiote tuurile, et tekiks äkki uus pisikene võimalus näha mõnda muuvi staari.. nägime ka mingitelt siltidelt, et sellel päeval oli parasjagu toimumas Desperate Housewives võtted... peale pikka ussikujulist saba saime ilusti sellisse 4-vagunilise trammi sisse pakitud... Algus ei olnud paljutõotav... Üliagar/aktiivne giid säras ja sädistas, nii et seda nägu (siin on kõik inimesed nagu väikest viisi näitlejad), aga meie olime ikka natuke skeptilised, sest esimesed kümme minutit näidati ainult suuri laohooneid, mis siis tegelikult olid filmistuudiod. Ei ühtegi hingelist ega avatud ust, millest natukenegi sisse piiluda.Giid siis seletas, et jah tegelikult on ju laupäev ja eks tööpäevad on ka paljudel näitlejatel esmaspäev kuni reede..Aga siis hakkas asi ilmet võtma... jõudsime majade juurde, mis olid ehitatud kõik puhtalt plastikust või millestki taolisest, aga nägid ikka väga ehedad välja. Et eest nagu päris ja taga pole ühtegi akent ja sees pole ka mitte midagi. Võtteplatse oli erinevaid ja giid seletas pidevalt, mis filmides on milliseid taustu kasutatud... ja meie, ullikesed, arvasime, et Pariisis toimuv on tõesti filmitud Pariisis ja Muumia film näiteks Egiptuses. NO EI OLE.. see on kõik filmitud LA-s. Neil on palju selliseid universaalseid tänavapilte ja maju, mis lihtsalt kaunistatakse vastava linna siltidega, õiges keeles ja pilt olemas.. täidetakse see rahvaga, õigete liiklusvahenditega ja ongi film valmis. See ikka tundus uskumatu, sest kui me räägime neist majadest, siis me mõtleme nende  all ikka tervet linna elusuuruses majadega, mitte üksikuid väikseid plastkarpe. Siis viis tee meid autode juurde, mis olid mitmetest kuulsatest filmidest pärit. Näiteks Kinght Rideri Kit- täielik plekikolu, filmi- Kitiga tal küll erilist sarnasust polnud. Lisaks rääkis giid, kuidas Magnumi vingel Ferraril on Wolksvageni mootor, Eve vaatas seda autot erilise heldimusega ja tervitab siinkohal oma Passatit. Siis jõudsime kohta kus nägime showd, kuidas autodega tehakse lendamis ja crashimis stseene. Autod olid ilusti paigal, maa peal, siis hakkas nende tagant tossu tulema, lisaks muidugi karmid mootorihääled ja siis tõusid autod õhku. Jep, nende all olid sellised robotid mis võimaldasid autosid liigutada erinevates suundades. Päris lahe jälle. Siis tehti veel näide, kuidas suur hunnik vett ühest mäest suure kohingaga alla voolab, otse meie suunas.. ei olnud suurt usku, et me kuivaks jääme.. aga siiski siiski mingi kraav enne trammi püüdis vee ilusti kinni... vaatepilt oli siiski vinge. Ja siis seletati kuidas tehakse filmi- vihma, ookeani ja mere stseene - ega siis keegi neid reaalselt mere peal ei tee. Selleks on neil seal pisike armas järveke kuhu pannakse laeva maketid ja näiteks kummist Godzilla. Muidugi peab olema ettevaatlik ja jälgima, mida kohalikud pardid teevad, sest võtted on siiski kallid ja kui siis laevast 5 korda suurem part vaatevälja ujub, siis on sellega kaput ja tuleb uus võte teha... või skripti korrektuurid teha :o)

Siis sõitsime mööda majakesest, mis oli kohe väga tuttav filmist Psühho, ja et ei hakkaks igav, tuli sealt majast parasjagu välja mees, kes kandis süles mingit inimesekujulist asja.. tõenäoliselt siis laip vms. Siis asetas mees selle laibakese ilusti auto pagasnikusse ja siis ohhoo nägi meid .. ja siis ta võttis noa ja asus meie poole teele, et no mis te siin vaatate eks. Tramm hakkas liikuma ja giid hüüab tüübile, et kle ära siia tule, võta 3ndast vagunist blondiinid! MEIE siis :o)) see oli kõrghetk muidugi, jälle saime ära mainitud..Kui kedagi huvitab, kuidas me nii kindlad oleme, et ta meid mõtles, siis me olime ainsad blondid kogu trammis ja päris kindlasti ainsad 3-ndas vagunis ja muide suhteliselt ainsad ka kogu Universalis. Kõik läks kenasti, saime noamehe eest ära... 1 show hõlmas veel haid, kes vees ühe inimese ära sööb ja siis tuli seal mõnusalt punast vett pinnale. Peale seda sõitsime platsile, kus filmitakse suurt lennukatastroofi. Seal oli oma päris poolik Boeing, ilge lahmakas, ja muid rususid, täis pikitud tünnidega, millele on peale kirjutatud FUEL ja mis kohe- kohe plahvatama pidid, politseiauto, millel veel vilkurid töötavad jne. Seejärel sõitsime tunnelisse, kus pidi parasjagu filmitama metroojaama (uue filmi Subway võtted :D), sealt siis avanes suure kära saatel mingi sein ja hakkas meie pool liikuma suur veoauto, samuti oli ümberringi palju juhtmeid, mis särisesid ja selline tunne oli, et kohe saame kusagilt mõnusalt elektrit. Aga ikka läks kõik hästi...show oli vinge. Viimane atraktsioon oli kinnine tunnel, kus tekitati selline efekt, et nagu kogu tunnel keerleks ja me sajaks oma trammist kohe välja... toimis ka päris ilusti ja lõpetuseks ikka veel väike veesärtsakas jalgadele, koos sellega tehti sellist säbisevat-krõbisevat häält, nagu ämblikud roniksid igal pool meie ümber, sest me olime Muumia võtteplatsil.

Aa ja vahepeal sõitsime mööda ka Meeleheitel koduperenaiste tänava algusest, aga sealt saimegi vaid ühe maja pildi, sest turvad olid ees ja töö (loe: järgmise meeleheitel koduperenaiste osa võtted) käis.. ehk siis lähemalt näha ei saanud... Nii, ja vastus küsimusele mitut näitlejat me Universali Stuudiotuuril nägime – on... ümmargune 0.. aga noh võibolla on mõni nendest eksinud Las Vegase tänavatele.

Kui trammist maha saime, tormasime kohe uusi atraktsioone otsima. Järgmisena leidsime Simpsonite- teemalise atraktsiooni või misiganes selle nimi peaks olema.. Seekord läks järjekord veel pikemalt ja me ei teadnud tegelikult üldse kuhu me läheme. Vaatasime atraktsiooni plaani, mis lubas ameerika mägesid ja kõrgelt kukkumist, aga ümberringi mitte kui midagi sellist näha polnud. Mis mõttes? Panime ikkagi igaks juhuks kenasti juuksed kinni (sest nii kästi) ja kõik asjad kottide sisse ja üldse valmistusime suureks ameerika mäeks... Lõpuks olime siis väikses toas, mille sees väike vagun-kaarik. Nagu kohane, kinnitati meid sinna korralikult, äärtesse tulid seinad ette, Maria veel nõustus ääres istuma, sest Eve ja Liisi natuke kartsid (pildi pealt tundusid need mäed ikka päris jubedad).. ja siis hakkas pull pihta. Läks pimedaks ja sõit algas. Tegemist oli virtuaalshowga!!! Alustuseks kihutasime sügavikku, mis võttis ikka seest väga õõnsaks... sest samal ajal loomulikult tegi see vaguni moodi asi igasugu hüppeid ja pöördeid ja asi oli ikka väga ehe. Kokku kestis kogu „sõit“ mitte üle 5 minuti ja saime ikka mõnusalt raputada. Välja tulles sädistasime nagu kooliealised.. väga ehe elamus. Siis meil hakkas muidugi eriti kiire, sest kõik oli nii äge, et me ei saanud küll midagi vahele jätta, oli vaja veel mujale ka jõuda.. Järgmisena läksime Terminaatori uue filmi 20 min-le 3D esitlusele.. aga see ei olnudki lihtsalt film, vaid oli taaskord suur show koos näitlejate ja efektide ja terminaatoritega kes meie pool tulistasid. Isegi toolid liikusid ja toss tahtis hinge matta. Maria sõnul oli muidugi näitlejatöö väga kehv, hullem kui Salme kultuurimajas, aga samas peab ütlema, et sellist kino siiski iga päev ei näe. 3D aitas muidugi ka kõvasti kaasa.

Järgmine oli Õuduste maja. Liisi ikka kartis.. väga... EI OLNUD PÕHJUST! 5- minutiline jalutuskäik läbi õuduste oli suht malbe võrreldes Tallina lunapargiga ehk siis väljusime naerdes ja üldse mitte hirmunult, erinevalt mingitest pilukatest meie ees, kes olid ikka väga kaameks tõmbunud.

Siis tormasime kiiruga vaatama Waterworldi teemalist veeshowd. Valjuhääldist loomulikult hoiatati, et tuleb kaamerad ja muud vett kartvad asjad ära panna, sest on oht saada kastetud. Kuna oli juba suhteliselt jahe ja me ei olnud liiga soojalt riides, siis see mõte meile väga ei meeldinud, aga jäime siiski paigale ja ootasime huviga. Tegemist oli suure showga, kus osalesid pärisnäitlejad, kes on tuttavad seriaalidest ja ka filmidest (aga kellest me nimepidi küll ühtegi ei teadnud) ja kes tegid päris lahedaid kaskadööritrikke.. tulistamised, plahvatused, hüpped pea ees ja mitte ees vette ja siis kaklused jne jne. Kaua ei kestnud, aga oli täitsa ok vaadata.Õhtu lõpetuseks jõudsime vaatama loomashowd, kus siis ka filmidest tuntud loomad oma oskusi demonstreerisid: koerad, ahv, kassid, papagoid.. see oli tõeliselt vahva. Muide igasuguste USA showde juures on väga tavaline asi nö rahva õhutamine – plaksutama ja karjuma ja alguses vaatad küll, et head napakad, mina küll ei hakka siin mingit ameerikalikku jama korraldama, ja enne kui sa aru saad,  juba karjud ja lärmad ja lehvitad lavale.. massipsühhoos vist :o) Anyway, need loomad jätsid meile ikka väga soodsa mulje.

Ja siis tegime veel piirkonnale tiiru peale, et mõned orkuti/facebooki pildid teha, kui oligi kell 7 ja pidime hakkama liikuma.

Meil oli kuri plaan uuesti Walk of fame’ile minna ja Hard Rock Cafe-sse sööma. Sõnaga, oli vaja siiski leida mingeidki jälgi Bradist või George’ist. George’i jala-ja käejäljed täitsa leidsime, tegime pilti. Midagi peale ei jäänud. See oli ka kõik ja Hard Rock Cafega läks ka natuke metsa. Üks saatanliku silmavaatega mees teadis, et see avatakse alles 4. juulil. Evele aga kuuldus 4. juuli täpselt samamoodi nagu 10:40 ja kuna meil oli mitu tundi aega, siis pidime aega parajaks tegema. Teised ei julgenud väga arvamust avaldada, kuidas nemad sellest mehest aru said, ja tegelikult see 10.40. sobis ka ju palju paremini kui 4.juuli. Mõtlesime, et läheme siis hoopis hotellist läbi, paneme rohkem riideid selga ja noh, tekitame natukene edevama välimuse. Liisi tegi esimese katse Urvega sõbraks saada (loe: proovis GPSi aadressit sisestada- selle järgi sõitmine on juba hoopis lihtsam) ja näha oli, et see ei olegi nii lihtne, Urve ei võta kohe kõiki omaks... peale teist katset leidsime hotelli siiski üles..

Enne muide olime proovinud veel minna Ashton Kutcheri restorani Ketchup, aga seal ei olnud meil ju reserveeringut ja ooteaeg oleks olnud üle tunni. Seega me otsustasime, et kõht on selleks liiga tühi, et niisama oodata. Sõitsime hotelli, et ennast ilusaks teha ja edasi rokkima minna reserveerides eelnevalt laua.

Hotellis kasutasime neti avarusi, et üritada Ketchupisse reserveeringut teha või siis HRC-sse ja siis ilmneski anomaalia, et HRC avatakse tõepoolest juulis :o) ja kui palusime respost Ketchupisse helistada, et kaua süüa saab, siis teatati et 5 min pärast suletakse köök. Ja me olime vähemalt poole tunni kaugusel!!! No ei õnnestu ikka meil nende söögiasjandustega siis USA-s.... muidugi alati on lohutus, et on ju 24 h avatud Mac, aga respo lahke onu juhatas meid meie oma nö kuurordi keskusesse, kus on ööpäevaringselt avatud söögikohad ja ka mingine ööelu. Leidsimegi paar toredat pubi taolist kohta, ja saime ka süüa... hiigelsuured salatid. Meie unistus aga LA ööelu näha, koos päris hiltoni ja britni speersiga rokkida, jäigi unistuseks. Nimelt selgus peale mõningat kohalike käest uurimist, et LA-s ongi kõik peokohad alates 2st kinni, kuna selle ajani on lubatud alkoholi müüa. Ja peale seda ei või alksi müüa, sest siin sõidavad kõik peale pidu tongis peaga koju ja et natukenegi purjus peaga sõitmist ohjeldada, lõppevad peod hiljemalt kell 2. Seda ei saagi neile kuidagimoodi ette heita, sest kell 23.00 kakerdavad nad tõesti täielikus mällaris kodu poole. Seega, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, ei olegi LA-s ööelu kui sellist, on pigem siis õhtuelu. Meile jääb ikka veel lootus, et Las Vegas üllatab meid...

Veel peaks natuke teemaväliselt ära mainima USA madratsimajanduse.. taaskord midagi väga „huvitavat“. Nimelt on iga toidupoe kohta umbes 5 MADRATSIpoodi. Ja no neid on Igal Pool! Lisaks võib näha tänavatel lihtsalt lebavaid madratseid. Ei teagi kas need on inimestele, kes mööda kõndides tahavad hetkeks pikali heita, või siis kodututele? Või hoopis sõidab ringi spets madratsiauto, mis need vanad madratsid üles korjab (sest neid madratsitega sõitvaid autosid on siin palju). Vot ei tea.. kes teab öelge meile ka... Ja ei saa mainimata jätta, et reklaame madratsitest on ka keskmisest rohkem :o) Need inimesed kas armastavad väga magada, või väga mugavaid madratseid.. või siis mõlemat :o)