Skoor 5? Neist kaks punkti skandinaavia meestele.
Täna ärkasime kohe eriliselt varakult: tegime ju päiksevõtmise pärast plaanid ümber ja tahame minna Grand Canyonisse.
Pakkisime endaga kaasa kogu olemasoleva söögi ja joogi, sest kanjon pidi asuma ikka täiesti väljaspool inimasustust ja kuna me eile olime täitsa ehedalt kogenud, kuidas miilide viisi sul tee peal mitte kui midagi ei eksisteeri, siis olime natuke elevil ja valmistusime sõiduks väga korrektselt. Kaasa tuligi võtta kirjade järgi toitu terveks päevaks, vähemalt gallon vett (aga kindlasti mitte midagi muud kui vett joogiks), autol paak täis tankida ja siis palvetada, et midagi ei juhtuks, sest abi pole mitte kusagilt loota.
Hommikul kodust lahkudes sõimasime profülaktika mõttes uuesti respo töötajad läbi ja lubasime, juhul kui õhtuks bassein korras pole, kindlasti kaebuse kirjutada ja travelocitysse halva review üles panna. Ise teavad, kui nii aeglased on. Hommikul, kui basseini äärest mööda läksime, käis seal töö nagu laevaköögis (Liisi ütles selle peale, et laevaköökides on viimasel ajal ressursid väga piiratud ja töötajaid väga vähe). Umbes 50 matsi toimetasid väikeste mururibadega. Tundus, et asi hakkab ilmet võtma, aga etteruttavalt võib öelda, et kui me keskööl tagasi jõudsime, oli seis vaatamata nende ponnistustele muutumatu. See tähendab seda, et meie tegelikult ei saa aru, mis neid täpsemalt takistab meid sinna basseini äärde laskmast, meil oleks vaja ainult kolme tooli ja vsjoo. Ja kui toole pole- võime ka rätikutega minna. Poogen. Peaasi, et päevitada saaks. Et te meie murest täpsemalt aru saaks, siis: meil on siis Las Vegases 75 kraadi sooja, see teeb Eesti mõistes umbes 25-27 kraadi. See on ikka korralik temperatuur ja iga õige eestlane otsib koha, kus tasakene vedeleda.
Peale seda, kui olime saanud ennast hommiku alustuseks korralikult välja elada, võtsime suuna Suure Kanjoni lõunaküljele. See oli meie ainus valik, sest põhjakülg on märtsis alles turistidele suletud. 500 km sõitu sinna, 500 tagasi, tähendab.
Maria kupatasime rooli. Käisime läbi Taco Bellist, sest meile tundus, et söögi- ja joogivarud ei ole ikka piisavad, tegime mõned head naljad ja hakkasime liikuma in the middle of nowhere’i poole. Täpselt nii me seda ette kujutasime.
Tee kulges üle Hooveri tammi. Sinna üles ehtiavad mehed praegu uut hästi suurt silda, et saaks otse üle kaljude sõita, mitte ei peaks sinka- vinka ümber tammi tõmblema. Mis seal ikka, oli küll ühel pool kõvasti rohkem vett kui teisel pool. Kaljude peal oli siuke hele triip, mis näitas, kui kõrgelt seal vanasti vesi voolas. Aga elektrit on ju ka vaja.
Siis sadade kilomeetrite viisi sõitu. Teetööd. Kõik sõidavad natuke väiksema kiirusega, kui lubatud ja see viib Maria eriliselt endast välja. Proovime siit- sealt vanade eestlaste kombel läbi lipsata ja kokkuvõttes jõuamegi graafikust umbes 20 minutit varem kohale. Kanjoni juurde. Olles eelnevalt sõitnud nagu läbi Eesti- mõlemal pool teed okaspuumetsad ja puude all lumi. Võib, palun, mitte enam lund. Siia vähemalt..? Ja siis üks sinine madrats. Metsa all. Tüüpiline.
Maksime 25 taala, et looduspargi alale sisenenda, parkisime auto ja läksime bussidega tuuritama. Esimeses kohas, kust kanjonit nägime, jäi meil muidugi suu lahti. Suured triibulised graniitkaljud, absoluutselt nii kaugele, kui üldse midagi näha. Ja kui enam näha ei ole, siis võid tegelikult kindel olla, et seal lähevad kaljud edasi.
Kogu kupatus tekkis mingi 2 miljardit aastat tagasi ja siis peale jääaega, kui tuli suurvesi ja tekkis Colorado jõgi, siis see hakkas omakorda endale seal teed uuristama. Naljakas oli see, et kogu kanjon on põmst ühekõrgune, keegi oleks lihtsalt vahepealt nagu tükid välja hammustanud. Ja ega seda jõge seal eriti näha pole, hea kujutlusvõime korral võib teda siin- seal muidugi aimata, aga siis peab ikka päris hea kujutlusvõime olema.
Ja noh, need lood, mis kirjutasid, et te, kullakesed, satute ikka jumala väljaspoole tsivilisatsiooni, no ma ütlen, need lood valetasid. Rahvast oli seal nagu muda, igal pool söögikohad ja nännipoed. Ja inimesed, kes koperdavad jalus ja ummistavad peldikuid ja trügivad bussi ja lasevad kõhutuule sulle näkku ja vahivad kohtlaselt. Ja sekka ikka neid ka, kes ütlevad, et tüdrukud, te olete nii ilusad, ja räägite nii ilusat keelt. Me naeratame selle peale viisakalt ja mõtleme samal ajal, et kahjuks ei saa samaga vastata. Ennasttäis eestlased.
Tegime ühe kalju peal jalgu kõlgutades väikse eine, pildistasime, filmisime nagu ehtsad turistid. Aga tegelt oli nii, et see kanjon oli ikka ilgelt suur, aga igast jumala vaatepunktist äravahetamiseni sarnane. Sõnaga palju ühesuguseid pilte. Vahepeal nägime bussiaknast (bussid tuuritavad siin erinevate vaatenurkade vahel, et ameeriklased ei peaks liiga palju kõndima) umbes kümmet põtra, mille peale Maria teatas, et talle põdrad hästi meeldivad. Tagasiteel pidime ka kindlasti põdravalvet pidama ja kõik olekski hästi läinud, kui Eve ja Maria selle veerandtunnise bussisõidu jooksul poleks hambad laiali magama jäänud. Liisi üksi valvas ja nägi uuesti neid põtru, kes nägid natuke välja nagu muulad või hirved. Eve ja Maria olid pärast õnnetud, et sellisel kombel kõik põdrad maha magasid.
Kell 6 õhtul hakkasimegi tagasi sättima, sest meil oli 500km sõita. Liisi läks rooli, Eve, nagu ikka, kaarti lugema. Tahtsime tee peal süüa, sest Las Vegasesse jõudes oleks nagunii kõik kohad juba kinni. Leidsime mingi Ranch Cafe, mis tervitas lõbusalt Route 66 peal seiklejaid ja nägi välja kõige ehedam rotikas. Nagu jälle nendes filmides- nahkistmetega väiksed boksid, kus istuvad sellised paksud pikkade juuste, maikade ja nokkmütsidega haisvad rekkajuhid. Täpselt sellist pilti me ootasime ja täpselt sellise pildi me ka saime.
Mitte üks inimene ei viitsinud ennast liigutadagi, kui me uksest sisse astusime. Et istuge maha, küll siis teiega tegelema hakatakse. Kui viitsitakse. Noh, viitsiti. Prillide ja pikkade hallide juustega vanem naisterahvas võttis tellimuse, hoidsime hinge kinni, et siin täna vähemalt kartuliputru oleks. Ja meil vedas. Alustuseks salatid, nagu ikka, värsked ja väga hea maitsega. Ja siis kartulipuder liha või kanaga. Meil tuli peaaegu et nutt peale, nii hea oli. Kõike me loomulikult ära ei jõudnud süüa, aga pingutasime korralikult. Vahepeal vahtisime ringi ja lugesime seinte pealt silte: Kauboid! Pühkige oma saapad si...st enne puhtaks, kui sisse astute! Jne. Siis tuli šerif koos kahe politseinikuga sööma, mis meid ka muidugi eriliselt elevile ajas ja siis tulid ühed jumala valged inimesed, keele järgi vast Rootsist, kes olid, nagu meiegi, üllatunud sellisesse kohta jõudes, aga nähes, et meie seal rahulikult sööme, julgesid ka maha istuda ja süüa tellida. Hea, turvaline.
Edasi olime kokku leppinud, et rooli läheb Eve ja nii oligi. Veel 300 kilomeetrit ja olimegi kodus. Esimese korraga keerasime õigest kohast hotelli sisse ja puha. Me oleme ikka täitsa nutikad.
Õhtu oleks tahtnud lõpetada väikse noomitusega basseini aadressil, aga polnud kedagi, keda noomida.
No comments:
Post a Comment