Täna puhkasime me hommikul korralikult välja, sest tuli tõsine tööpäev. Las Vegas Premium Outlets.
Olime sunnitud ka ostma wifi, sest kõik need wifid, mida me olime enne proovinud varastada, enam meie korraldustele ei allunud. Ja kuna te meist juba päris tükk aega midagi ei teadnud, seega olite arvatavasti juba päris närviliseks muutunud, tundsime me kohustust see väljaminek ikkagi teha. Ühtlasi vaatasime telekast enda konto pealt järgi, palju meie lihtsalt olemine juba maksma on läinud. Toa ja ööbimise eest oleme juba maksnud, sellele on lisandunud kuurorti ja luksustasu, aga iga päev tuleb veel juurde energia (mai tea kelle energia, meie või Las Vegase) tasu, pluss tasu selle eest, et Liisi vajutas kogemata telekapuldil vale nuppu ja tellis meile ühe mõttetu filmi, mida me küll ei vaatanud.
Peale tavalist profülaktilist meeleavaldust basseini ääres kimasime poodi, sest asjad olid ikka puha ostmata.
Ja siinkohal võikski blogi lõpetada, sest ega ei ole huvitav kuulda sellest, kuidas me Eesti mõistes hirmkallid poed praktiliselt tühjaks ostsime. Ühtlasi otsustasime, et hakkame äri ajama. Siit odavalt asju ostma ja Eestis teile 10 korda kallimalt maha müüma. Isegi sellisel juhul oleksid need asjad odavamad, kui nad Eestis muidu on.
Süda oli päris rahul, eriti aga rahul sellepärast, et me nägime ta siiski ära. Teletähe. Selle wannabe kaksiku Mari või Kristi Ojasaare, kes täiesti loppis olekuga Guessis plätusid valis(neidsamu plätusid, mille Maria ostis ühe nr 6 ja teise nr 9). Me nagu korra kahtlesime, et kas see on ikka tema, aga Liisi ütles, et raudpolt on tema, lihtsalt meikimata. Nojah, see on see lugu, kui meiesuguste printsesside hammaste vahele satud :D... Vedas meil. Vähemalt nägime staari ära, sellepärast me ju siia tulimegi.
Peale shoppingut, mis algas kell 1pm ja lõppes 8.30pm, läksime me hotelli, et ennast kasida ja linna peale lällama minna. Kõik koht oli rohelisi inimesi täis- Pätriku päev ju ikkagi. Liisi täpselt ei teadnud, et mis päev see selline on ja siis me seletasime, et see on lihtsalt üks iirlaste käest tulnud ja üle maailma laiali levinud mõnepäevane joomasööst märtsikuus.
Panime kleidid selga ja kontskingad jalga, Maria pani uued kingad. Peale seda, kui me olime liikunud 100m ja Maria selle aja jooksul kaks korda kanda plaasterdanud, vahetas ta need ära, ettenägeliku inimesena oli ta vanad kingad käekotti sipsanud. Tubli tüdruk. Võtsime hotelli eest bussi, mis meid 3 taala eest ükskõik- kuhu sõidutas. Terve buss oli purjus rohelisi mehikesi täis. Tsentris läksime maha. Hull pidu käis. Otsustasime ka ühed kokteilid rebida. Baar oli nii puupüsti rahvast täis, et täiesti võimatu oli löögile pääseda. Lõpuks võttis Eve julguse kokku ja palus enda ees seisvat meest, et see kenadele tütarlastele ka kokteilid ära ostaks, et maru kaua peab seisma muidu. Me ei jõudnud lausetki lõpetada, kui tüüp oli enda õlled kätte saanud, tüdrukute kokteilid ammu unustanud ja tormas sõnagi lausumata minema. Meie jäime talle lolli näoga järgi passima. Et mismõttes sa lihtsalt nagu minema lähed. Peale seda oli meil närv päris püsti ja otsustasime nii haigete tüüpide juurest lahkuda.
Liikusime edasi mööda Las Vegas stripi, põikasime siia ja sinna kasiinodesse sisse. Kohutavalt palju inimesi, kes olid vallutanud kõik automaadid ja lauad. Kilin- kõlin, sumin, automaatide muusika. Äge. Aga see pokkerilaud on lähedalt vaadates ikka palju väiksem kui telekas näidatakse. Telekas on ikka kõik asjad palju ilusamad ja uhkemad.
Võtsime mingist suvalisest poest mõnusad magusad kihisevad joogid, vaatasime, et keegi meid ei jälitaks (korra jäi selline mulje) ja egas midagi, raske tööpäev selja taga, sättisime kodu poole. Tagasi tulles kedagi enam ei sõimanud, sest kingad kangesti hõõrusid. Pealegi bassein jättis juba täitsa soodsa mulje.
No comments:
Post a Comment