Skoor – peab kurbusega tõdema, et ainult 4, aga ega mehi eriti poest ei leia ka :D
„Täna ärkasin vara, pool 11 on vara minu jaoks“, nagu laulis H. Sal-Saller, sama juhtus ka meiega. Mitte vabal tahtel, vaid üks mehhiklane või pilukas tahtis tulla meie tuba koristama ja sundis meid seega üles tõusma. Siis läks kõik juba paremaks, sest tänu heale netiühendusele kuulasime järgmised tund aega sitarremängu, mida pakkus meile Märt Kentmanni tänavalt. Eve palus edasi öelda, et sa seda Saaremaa valssi veel nats harjutaks, üks koht läks kogu aeg valesti. Ta just praegu tegi Sind järgi, kahju, et me häälsalvestit lisada ei oska. Kui Sa samas vaimus jätkad, siis Liisi võib su kunagi oma bändi võtta. Sitkust ja jõudu, Märt!
Seejärel suundusime teele – Vacaville Factory Outlets´i. Tee läks kui lennates, kohal veerand 2. Urvega oli ka täna kõik korras, mitte ühtegi teineteisest möödarääkimist. Leppisime kokku, et teeme esimese kokkusaamise kl 3. Meie Evega olime selleks hetkeks käinud ainult Calvin Kleini poes. Pidime ennast tagant kiirustama, et saaks üldse mingi ülevaate. Saime. Kell 5 lahkusime outletist ja mis seal salata, umbes 90% poodidest täiesti külastamata. Vähemalt on meil nüüd kõigil uued päikseprillid ja sokid ja siis veel mõõdukalt erinevaid asju.
Kojusõit läks ka ludinal kuna USA-s selline poliitika, et kui sa oled carpool, mis tähendab 3 või rohkem inimest autos, siis sa võid sõita eraldi real ja teistest mööda kihutada. Meie olime ka üks väike carpool ja just seda ka tegime. Võitsime umbes 10km ulatuses ummikut.
Kodus tegime väiksed koksid, st 0,5l rummi, pealejoogiks cherry-cola, te küsite miks, aga loomulikult kuna – kui ma läksin ostma automaadist jooki (oi nüüd tuli see anekdoot meelde, mis kõlab järgmiselt – kohtus toimub vaidlus lapse hooldusõiguse üle ja kohtunik hakkab juba otsust ema kasuks langetama, isale antakse veel viimane sõna. Isa: „V.a kohtunik, toon ühe lihtsa näite, kui te sisestate raha joogiautomaati ja sealt väljub jook, kas see on siis teie või automaadi oma???), sisestasin dollari, vajutasin nuppu, kuhu oli kirjutatud Sprite ja väljubki Cherrycola, arvasin, et vajutasin vale nuppu. Kordan protsessi, loen ekstra ülevalt alla nupud ja järgneb sama asi Cherry-cola it is. Järgmiseks valin juba sidrunimaitselise, Sprite sarnase joogi. Samas olid koksid ka Cherry-colaga jummala head. Jook on jook.
Otsustasime, et jalutame sadamasse ja sööme austreid. Teel nägime ühte 8-nädalast kutsikat ja siis me tegime sellist häält, nagu, teate küll, kui naised näevad beebisid, sellised nunnud. Ja siis leidsime ka ühe eriti ägeda lemmiklooma poe, kust Eve ostis Niu-Niule vedruga hiire, meie Liisiga kavatseme loomapoeshoppingut veits põhjalikumalt võtta ja ei ostnud midagi. Tark ei torma.
Teel kohtasime veel cabel cari, need on need trammi moodi asjandused, mis sellised puidust ja avatud, millega me kohe kindlasti pidime sõitma minema, aga kuna meil oli ju auto, siis me ei jõudnud. Samas tegime ära pildi, et keegi ei kahtleks, et me neid näinud oleme.
Valisime endale sobiva restorani, vaatega jahtidele, loomulikult eriline turistikas. Eelroaks austrid jääl, merekarbid valgeveini küüslaugu kastmes, lisaks Sanoma piirkonna sauvignon blanc. Põhiroaks Liisil mereandide pada (mis nägi välja nagu paslõbina, nagu Märt ütleb), Evel lõhe bolonese kastmes, minul mereandide mix grill. Maitses hea. Magustoiduks loomuliklt creme brule – oleks võinud pealt soojem olla, aga arvestades seda kiirust, millega me seda hävitasime, siis ei olnud see kindlasti halb. Arve 138 pluss tip – naais.
Kojuminek oli väga spontaanne, vihma hakkas sadama. Eelnevalt küsisime ettekandjalt, et kuidas meie getosse saab, ta avaldas arvamust, aga loomulikult täiesti valesti, aga kuna meie olime selleks hetkeks juba suhteliselt suured SF-s orienteerujad, siis tal ei õnnestunud meid sirtsu sohu saata.
Väikse kaasabiga leidsime bussipeatuse ja kohe tuli ka buss, mis viis meid ühe bloki kaugusele kodust ja hoopis teisele poole, kus need Eve poolt kiidetud ja minu poolt kardetud afroameeriklased hängisid.
Siis viisime läbi keskmiselt suure sõnavahetuse hotellitöötajaga, kuna nad ei saanud viie päeva jooksul aru, et meid peatub toas 3 ja regulaarselt panid nad meie tuppa 2 rätikut. Saime teada, et me oleks pidanud toateenindusele kirjakaese jätma voodi peale ja siis oleks kõik toiminud, samas kui resposse niisama öelda, siis info ikka ei liigu üldse.
Saime oma ekstra-rätiku, samas kui hommikul teatasid nii Eve kui ka Liisi, et nemad küll täna veeprotseduure ei võta, meid ju ootamas Los Angeles ja hotelli bassein.
Hüvasti SF, we will miss you!!!
No comments:
Post a Comment