Skoor- täpselt ei mäleta, aga igastahes tõotab siin LA-s tulla palju ilusaid mehi. Isegi autojuhid on täitsa nii. Kaugelt vaadates. Brad muidugi vedas meid alt, läks Angelinaga Itaaliasse. Otsustagu juba ära, kellega ja kus ta on.
Üritame siin kirjutamise kõrvalt ka oma reisiga tasapisi edasi liikuda, sestap pakkisime hommikul asjad (peale seda, kui öösel keegi jälle MEIE uksest korduvalt siseneda üritas- ma olen ikkagi kindel, et keegi ei tee seda sihilikult, vaid ajab lihtsalt uksed sassi. Ikka juhtub.), jäime, nagu ikka, natuke graafikust maha ja hakkasime sõitma lennujaama poole.
Teel sinna tahtsime auto täis tankida, sest naiselik loogika ütleb, et kui lasta neil mehhiklastel endal see rendiauto ära tankida, siis see maksab kindlasti rohkem, kui siis kui me ise mingi rotika bensiinijaama leiame. Urvega kõik nagu klappis ja leidsimegi bensuka poolel teel lennujaama. Siin on ju küte oktaanarvuga 87 nagu meil vanal heal nõukogudeajal. Võtsime paagitäie kõige odavamat bensiini ja kohvid- Mariale ja Liisile sattus piparkoogimaitseline. Me ei taibanud, miks peaks keegi üleüldse sellist manti jooma. Võtsime Urve järgi edasi suuna lennujaama poole ja leidsime ennast mõne minuti pärast jällegi sellestsamast bensiinijaamast. Urvel ei ole täna kõige parem päev, saime aru. Aga kuna me selleks ajaks tundisme SF-i nagu oma viite sõrme (eriti hästi muidugi mõningaid linnaosasid), siis läksime edasi iseseisvalt.
Andsime lennujaamas oma elektrisinise iluduse ära, kohvrid kaasa ja check-in’i. Lugesime veel järjekorras, et, mis mõttes, iga esimene tsekitud kohver maksab 25 taala, vihastasime American airlines’i peale ja sabatasime edasi. Tegime check-in’i, andsime kohvrid ära ja keegi tahtnud raha. American airlines on ikka hea. Turvakontrollis otsiti lisaks eelnevale seekord peopesadest ka lõhkeaineid. Ühe korra salvrätikuga peopesast ülekäimiseks oli neil palgatud kolm inimest. Ökonoomne, nagu enamik asju siin.
Poolteist tundi lennukit, mitte midagi süüa ja olime nagu naksti LA-s. Inimesed on siin palju ilusamad kui SF-s, mõned koledad turistid välja arvatud. Rentisime auto, milleks seekord on hõbedane Toyota Corolla, Maria ütles, et astub paremini edasi kui eelmine. Eve luges jälle kaarti, Liisi ümises tagapingil rõõmsat viisijuppi. Andsime Urvele kenasti juhtnöörid enda hotelli leidmiseks ja .. sattusime täiesti valesse kohta. See koht meeldis meile tegelikult väga, aga mingi hotelliga seal küll pistmist ei olnud. Tegime juhtnööridesse korrektuurid ja – piinlik tunnistada - jälle eksisime meie (mina). Uus aadress, täpselt vastassuund, täpselt sama teed mööda tagasi ja kohal me olimegi. Walking- distance merest, saun, bassein, mullivann, hommikusöök, 6! rätikut, wifi, korralik radikas, ilus naabrus. Jah, meil algas uus elu. Ainult tuul on kõva.
Ja noh, kuna meil oli nii ilus uus kodu, siis me kohe algatuseks proovisime siin natuke puhata ja proovida, kuidas selili üldse olla on. Hea oli. Kuni õhtul üheksani, kui me hakkasime jälle tegema oma tavalist- otsima süüa. Kuna Eve tahtis ikkagi hirmsasti öist linna näha, siis Maria sõidutas ta vastutulelikult lennujaama- vaadaku! Lennujaam oli ainus koht siin linnas, mida me juba vähemalt kaks korda näinud olime. Õnneks olid seal vähemalt ilusad torud, mis värvi muutsid. Tore kohe vaadata.
Otsisime sushit ( sushi kohti oli siin palju) ja koju tulles oligi meil kaks tortillat ja quesadilla näpus. Toidu leidmine on siin imelihtne.
Õhtuks olime sellest tegusast päevast kohutavalt väsinud. Võtsime rahulikult, läksime magama. Alkoholi ei tarvitanud tilkagi.
No comments:
Post a Comment