Kõugepealt saabus sadamasse Liisi (reisi edenedes selgub, et kõige kohusetundlikum meist, umbes nagu Madis ja Mari). Kuna ta pole veel harjunud reisidega meie moodi, siis ei osanud ta ka seda ärasaatmiskunsti, mis koosneb paljudest inimestest ja väiksest alkoholist, atavaliselt kihiseval kujul. Kogenematusest oli ta ära lubanud oma vanemad ja õe koos kahe koeraga, kes ei saanud ka ärasaatmisest osa.
Seejärel saabus Maria koos oma emaga, kes rääkis mõned vahvad lood ja jättis Liisile kustumatu mulje. Lisaks olid ennast kohale vedanud ka Paap ja Märt, mitte omal vabal tahtel vaid väikese sundluse kaasabil. Liisi hakkas muutuma närviliseks, aga...
täpselt 20.29 jõudis sadamasse Eve. Kogu famiiliaga, nagu ikka. Kodus oli pidulik õhtusöök toodetega, millest me järgmised kaks ja pool nädalat ainult unistada võime: karbonaad, kartul ja hapukapsas. Sinna juurde 4 pitsi viina, et reis ikka kenasti õnnestuks.
Temaga kaasas ühekordsed topsid ja pudel vahuveini, teine pudel Maria ema käes.
Edasi toimus kõik päris kiiresti: shampusel siva kork maha, topsid täis ja põhjani. Siis Maria ema hoolitsev manitsus, et me Liisiga Marial ikka silma peal hoiaks. Ma saan temast aru... Marial on vedanud, et ta minu- ja Liisi- suguse inimesega ühele reisile juhtus. Mõnel lihtsalt veab.
Siis kallistame kõigiga pikalt ja põhjalikult ja läinud me olemegi. Ei, siiski, veel mitte. Sest eskalaatoriga kimab üles Mart. Armas. Tegelt tuli ta muidugi ainult selleks, et me talle USAst mingi tobeda autotuunimisjubina (NB! Mitte varuosa!) tooksime, aga vahet pole. Meil on ikka hea meel.
Ja siis- läinud me olemegi.
Oleme mõttes teiega, kes te saite või olete kohe saamas lapsi. Ega seal Ameerikas polegi midagi erilist. Ja lapsesaamine on ju ka tore asi.
No comments:
Post a Comment