Angkor Wat – Kambodža 3. osa

Enne kui pihta hakkan, siis pean Teid informeerima, et eelmises blogi

Sissekandes kirjeldatud Kambodža ajalugu on minu interpretatsioon sellest, kindlasti ei ole tegu puhta kullaga, aga enam vähem nii ta oli, VIST.

Phnom Penhist Siem Reapi saime minibussiga, mis oli tõeline õuduste sõit. Vist ennemgi sai mainitud, et kõige kiiremad liiklusvahendid üldse on marsikad, päevast päeva väljuvad samadel kellaaegadel erinevate firmade bussid ja kui nad on maanteel kokku saanud, siis käib võistlus, sest just kõige kiirema bussi omanik on võitja. Kuna teed on nagu nad on, siis võetakse kasutusele alatud võtted, näiteks kui tee on halb, aga kõrval valmimas uus teelõik, millel küll veel kopad töötavad, aga samas killustik on juba peal, siis koppade vahel slaalomisõitmine on täiesti ok. Samuti on otsustanud Kambodža olla väga eesrindlik ja teha korda või siiski hoopis ehitada kõik sillad uued, mis näeb välja nii, et esialgu on nad siiski need vanad sillad ära lõhkunud ja uusi pole jõutud veel ehitada, nii et mööda saab jälle mööda mingit killustikuhunnikut pidi. Aga see, et sillad on lõhutud igal pool, on ikka täitsa igal pool Vietnami piirist Tai piirini välja. Ühtlasi nägime meie marsika ja tutika Lexuse jeebi vahelist kiirusvõistlus, milles Lexus pidi ikka kaotajaks jääma. Ma ei tea, kui suur on ühe Ford Transiti max kiirus, aga ma olen kindel, et see ka saavutati. Lisaks sellele on bussis ka väga kitsas ja kuna me saime kohad tagumisse ritta, mis oli teistest veidi kõrgemal, siis me lõime rämedalt oma päid vastu lagesid. Omavahel just arutasime, et ei tea kaua ka selline buss vastu peab kui juht on segane maniak ja teed eriti kehvad ja vastuseks saime, et ei rohkem ega vähem kui 5,5 tundi, sest siis läks midagi katki ja buss enam edasi ei sõitnud. Mobiiltelefoni valgel hakkas bussijuht küll midagi parandama, aga kuna me olime enam vähem linna ääres, siis võtsime omale tuk-tuki ja jätsime bussi taastuma.

Oli 31.12.12, kiire pesu hotellis ja linnapeale. Tavaliselt olen ma ikka aastavahetused veetnud kuskil sõpradega maal olles või isegi kui linnas, siis me pole Vabaduse platsil tolknemas käinud, aga see kord oli nii, et kõik turistid ja isegi kohalikud olid kogunenud bubide tänavatele ja seal oli võimatu liigelda. Istumiskohti restosse polnud võimalik saada, aga samas oli võimalik osta pisikeste ämbrite sisse erinevaid kokteile ja siis ringi kõndida. Seda me ka tegime ja mõned kokteilid hiljem saabus ka aastavahetus, aga see ei tulnud üldse nii, et kõik loeksid 5,4,3,2,1 ja Head uut aastat! Vaid keegi ei lugenud üldse ja me ei saanudki täpselt aru, et millal see siis tuli, aga u 10 minutit peale aastavahetust hakkasid kohalikud kodude poole liikuma ja turistid aina rohkem jooma ja üksteist veega pilduma, selline suur veesõda oli. Aga meie ei jäänud väga kauaks õue, sest hommikul kl 09 pidi meid ootama tuk-tuki mees, et viia meid iidsetesse templitesse.

Hommik oli selline täbar, igatahes ma pidin ja minema tuk-tuki juhile ütlema, et meie tuur saab alata kindlasti mitte varem kui kl 11 ja kl 11.20 me juba olimegi tuk-tuki seljas.

Ja see, mida me nägema hakkasime oli äge. Esiteks Angkor Wati tempel, mis on u 5km2 suur. Võtsime ka omale giidi, et veic rohkem teada saada, sest lugeda me ei viicinud. No ühesõnaga suur suur tempel u üheksandast sajandist, mis esialgu oli küll hindu tempel, aga nüüd on hindu ja budda segamini, et minu jumal võib olla ka sinu jumal. Kõige huvitavam oli asja juures see, et mis mõttega olid mingid asjad sinna ehitatud, et 5 ust erinevatele seisustele, 7 rida kive nagu vikerkaares, vikerkaare värvid on hinduismi värvid, 7 päeva on nädalas jne. tempel ise on kolme tasandil ja tal on 5 torni ja sellel kõigel oli mingi tähendus ja kõige kõrgemale tasandile viis 37 trepiastet, sest hindudel on 37 taevast ja 32 põrgut. No ja siis tegi meie giid meile mingid arvutused, et kuhu meid saab matta, sest erinevate arvude järgi on osad kuningad, siis tulevad preestrid, siis mungad, siis tavainimesed ja siis loomad ja orjad. Mingil arusaamatul kombinatsioonil olime meie mõlemad number kahed, mis tähendas, et me olime preestrid ja meid saab matta Angkori sisse põrandala koos kuningatega. Samas saime ka teada, et kambodžalased ei pea sünnipäevi ja nende jaoks tähendab inimese vanus hoopis jooksvat aastat, mis tähendab, et mina olen juba 31 ja aasta muutub kõigil koos peale hiina aastavahetust.

Siis käisime veel Bayoni templis, mis oli Bayoni linna keskus. Kui Angkor Watis käidi ainult palvetamas ja keegi ei elanud seal, siis kuningad elasid Bayonis ja see nende tempel seal oli eriti äge, sest seal oli kivist seinast välja raiutud 216 kuninga enda näokuju, sellist naeratavat, päris äge. Ja siis vaatasime veel seda Thomb Rideri filmis nähtud templit, mis on džungli sisse kasvanud või siis siiski džungel selle sisse. No eriti äge, aga seda peab ise nägema.

Igatahes tõenäoliselt kõige ägedam vaatamisväärsus meie reisi jooksul.

Saime veel teada, et kogu iidne linn, mis on u 400-al ruutkilomeetril, on täis pikitud suuremaid ja väiksemaid templeid, mis kõik on suht hästi säilunud. Kui ehitatud on kogu kompleks üheksanda ja viieteistkümnenda sajandi vahel, siis 15 saj. Arusaamatutel põhjustel see hüljati (Tai invasioon) ja 19 saj. keskel prantslased jälle leidsid selle ja hakkasid džunglist välja kaevama, siis tulid maailmasõjad ja see jälle hüljati ja siis kui oli korraks ka Kambodža kuningriik, siis jälle avastati ja siis Khmer-Rouge tulekuga jälle unustati, samas need idikad ikka suutsid kõikidel kujudel pead maha raiuda ja mingi osa ka välismaale maha müüa.  Aga praegu on see Kagu-Aasia suurim vaatamisväärsus, iga päev käib seal keskmiselt 8000 turisti, kes kõik maksavad selle lõbu eest 20 USD-d.

Ühe päeva chillisime veel Siem Reapis ja siis sõisimegi juba Malaisiasse.

Aga vaatamata eelarvamustele, oli tegelikult Kambodža hästi äge riik. Selline, et kõik nagu sujus, aga samas oli nunnu ka.

Kambodža, 2. osa

Hommik algas bussisõiduga Phnom Penhi, mis on Kambodža pealinn. Bussisõit oli kiire ja korralik. Vahepeatuses ostsime imeodavaid maisitõlvikuid ja suussulavaid ananasse. Kohale jõudsime juba u kl 11 hommikul ja selleks päevaks oli meil palju plaane.

Esimese asjana kiirustasime kohe killing fieldsile, aga et te aru saaks, mis koht see on, siis peab natuke rääkima Kambodža ajaloost, ma eeldan, et te olete justkui midagi kuulnud, aga täpselt enam ei mäleta ka.

Ühesõnaga, et mitte alustada kivi- ja jääajast, siis kohe 19. sajandisse, kus Kambodžast sai Prantsuse Indo-Hiina osa. Ning see polnudki väga halb. Kambodža arenes kiiresti - haridus, meditsiin, arhitektuur jne. Kui algas Teine maailmasõda ning prantslastel ei läinud enam euroopas hästi ja nagu nii olid nad kurnatud ka eelmisest sõjast, siis Jaapan vallutas Kambodža. Sõja lõppedes sai Prantsusmaa Kambodža tagasi endale. Seejärel algas sõda Vietnamis, mis kandus üle ka kambodžasse, kuna tark kommunist Ho Chi Minh kasutas oma transporditeena põhja Vientnimist lõunasse kõrvalasuvaid riike nagu Laost ja Kambodžat. Kui ameeriklastel, kes siis olid mestis lõuna vietnamlastega läks asi hapuks ja nad said aru, et ainuke viis kommunismi leviku pidurdamiseks on rünnata ka Kambodžat, kus hakkasid pead tõstma Puna-Khmeerid (olemuselt ka siis radikaalsed kommunistid). Kui ameeriklased, kes siis olid prantslastega mestis hakkasid pommitama väiksemaid külasid, millest jooksis läbi Ho Chi Minhi varustustee, siis tekitas see kohalikes segaseid tundeid. Ning kui Põhja-Vietnam võitis sõja ning ameerikalsed ja prantslased tagasinesid, siis paljud kambodžalased rõõmustasid, et tulid puna-khmeerid ja sõda on lõpuks läbi.

Kohe kui oli vallutatud Phnom Penh, siis aeti inimesed linnast välja, ka teistest suurematest linnadest. Esialgu öeldi, et tuleb minna kuna USA hakkab pommitama, aga midagi selliset ei olnud tegelikult plaanis. Puna-khmeeride mõte oli järgmie, et tuleks taastada agraarühiskond nagu seda oli 13. sajandil. Hävitati kõik, mis vähegi võis olla seotud haridusega, koolid, haiglad, raamatukogud, muuseumid. Inimesed, kellel olid pehmed käed või, kes kandsid prille või, kes oskasid võõrkeelt või, kes tunnistasid, et nad on vähegi kõrgemal kohal töötanud kui taksojuht, tapeti kohe.

Kõrgemaks riiklikuks organisatsiooniks oli Ankor, mis tõlkes tähendab lihtsalt Organisatsiooni. Diktaatoriks oli Pol-Pot, kes oli ise enam vähem haritud mees. Rahvale ta ennast eriti ei näidanud vaid tema ideoloogia luges.

Võim anti väga noorte inimeste kätte võib öelda, et praktiliselt lastele, sest väidetavalt polnud nende mõistus veel rikutud. Eelistati maainimesi, keda ässitati linnainimeste vastu üles. Linnainimesed pandi tööle põldudele, kus nad siis tasapisi surid, kas kurnatusse või nälga või haigustesse.

Üle maa tekitati u 2000 asutust, mida praegu kutsutakse killing fieldsideks ehk siis surma väljad, kuhu inimesed transporditi ning nad seal ka kohe hukati ning massihaudadesse maeti. Phnom Penhi läheduses asuvad massihauad, mida meie vaatamas käisime, sisalda u 20000 surnukeha, mis on praeguseks välja kaevatud, aga ikka veel suuremate vihmade järel annab maa luid välja. Nad on sinna ehitanud ka suure klaasist mälestusmärgi, mille sees on hukkunute pealuud ja muud luud, kokku 17 korrust. 

1979 kukutati puna-khmeerid võimult ning 1992 sai Kambodžast jälle kuningriik. Kuningal on loomulikult vaid esinduslik funktsioon.  Kaheksast miljonist elanikust hukati erinevate andmete kohaselt 2-3miljonit inimest, mis on proportsionaalselt maailma suurim genotsiid. Asja teeb veel õõvastavamaks see, et asi kestis veel isegi paar aastat enne minu sündi kui isegi Nõukogude Eestis olid ajad suhteliselt rahulikud.

Tegime endale kohe ühe täitsa genotsiiditeemalise päeva ja külastasime ka genotsiidi muuseumit, kus näidati erinevaid piinamisvahendeid ja ka dokumente, milles inimesed olid ennast peale piinamist süüdi tunnistanud erinevates asjades. Ka selline vastiku auraga piinamisvangla.

Õhtul jalutasime jõe ääres ja käisime söömas. Kristjan eksperimenteeris ka seekord ning valis oma menüüsse veiseliha puusipelgatega. Maitses suht ok-lt, samas ega need sipelgad mingit maitset külle ei andnud, aga taldrik oli putukalaipu täis küll. Kui hakkasime rastorani minema, siis igal nurgal pakuti marihuanat, põhiliselt küll Kristjanile. No ja kui m järjekordelt ühele eitavalt vastasime, siis ta hakkas meie selja taga teistele turistidele kõva häälega rääkima, et no nüüd ütled küll ei, aga eile küll ostsid ja kiitsid :).

Kui nüüd rääkida Phnom Penhist ja Kambodžast üldse, siis on see kõik jätnud hea mulje. Phnom Penh on küll üks suurlinn, aga selline natuke äge ka ja seal on ikka palju rohkem näha prantslaste mõjutusi kui näiteks Vietnamis eriti, mis puudutab arhitektuuri. Nii mõneski kohas on restaureeritud või siis ka restaureerimata prantsuse koloniaalvillasid ja üldse on suht kena linn.

Kambodžalased sõidavad ainult Toyotadega ja Lexuse jeepidega, muid autosid lihtsalt rohkem ei ole. Ja kui Vietnamis oli liiklus hästi aeglane, siis Kambodžas kõik kihutavad. Mingit politseikontrolli neil selle üle küll ei ole, sõida palju auto lubab ja kui sa sõidad kiiresti, siis pead kogu aeg täistulesid vilgutama, et näidata kui kiire sa oled.

Kambodža inimesed on muideks väga kenad. Naistel on pikad paksud ilusad sirged juuksed, suured silmad, täidlased huuled ja kõrged põsesarnad. Meenutavad vist tailasi. Vietnamlastel on sellised lapikud näod ja nad pole kenad.

Ka inglise keelt räägivad nad paremini ja tunduvad üldse nutikad olevat. Ka lapsed räägivad hästi inglise keelt, juba nelja-viieaastane võib sulle ladusas inglise keeles mahaparseldada raamatuid ja muud nänni, samal ajal kui vietnamlased ei saanud kohati ka elementaarsest kehakeelest aru.  Samas koolis nad väga ei käi, algkool on tasuta ja sinna jõuavad enam vähem kõik, edasi on juba kõik tasuline ja aasta maksab u 700USD-d, mis on suht palju ikka. Aga ka diplomi ostmine polevat eriline probleem.

Plaanis oli minna veel ka kuninga paleed külastama, kuna Bangkokis me teatavasti kuningapaleesse ei jõudnud ja see pidi olema selle väike koopia. Kui hakkasime korralike uristidena lossi poole liikuma, siis selgus, et kuningakoda on vähemalt kolmeks kuuks suletud kuna oktoobri keskel suri ära endine kuningas, praeguse kuninga isa ja kuni matusteni, mis toimuvad 14. veebruar, on loss avatud vaid neile, kes soovivad austust avaldada, aga kindlasti mitte turistidele. Nii, et palee jäi jälle nägemata.

Kambodža, 1. osa

Phu Quoci saarelt tulime Kambodžasse laeva ja sealt edasi mototaksoga. Piiril saime ilusti viisad ja sealt edasi kulges tee juba tuk-tukiga. Tuleb välja, et igal maal on erinevad tuk-tukid – Myanmaris sellised nagu kastiga jeep, mis on kohandatud inimeste veoks ja enamasti töötab kui ühistransport, samuti on seal kasutuses hubukaarikud, Tais, on sellised päris tuk-tukid, selliseid vist kasutatakse Indias ka, Vietnamis tuk-tuke polegi, vähemalt suuremates linnades pole nad tavalised, mingil määral on jalgrattaid, mille etteotsa on pandud turistile mõeldud iste. Kambodžas on nad sellised, et on tavaline roller, millele on taha ühendatud selline rauast käru, kuhu mahub hästi 4 inimest, halvasti 8, mis tähendab, et nad ei saa olla kuidagi kiired sõiduvahendid.

Aga nii kui Vietnam ära lõppes ja algas Kambodža, siis kõik muutus, asfaltist sai kruusatee, linnast sai küla jne. Tõesti see maa oli selline nunnu, põllud ja talud ja mitte üldse räpane. Plaan oli minna rannikule puhkama, aga mitte suurde kuurortisse Sihanoukvilli vaid hoopis pisematesse kohtadesse nagu Kep ja Kampot. Suur oli meie üllatus kui me jõudsime Kepi ja neil oli seal küll meri, aga rannaääre olid nad ära betoneerinud ja külakeskusesse oli küll tekitatud väike liivariba, aga see ujuma küll ei tõmmanud. Järgmiseks päevaks korraldasime endale laevareisi Jänese saarele ning sellest veidi kaugemale Ussi saarele. Ühtlasi pidi saama ka snorgeldada.

Kui me olime Jänesesaarele jõudnud ning pidime sealt väiksema paadiga Ussisaarele saama, siis loomulikult ei oodanud seal meid mitte keegi, samas me olime koos ühe teise paariga, kellel õnneks oli telefon ja meile organiseeriti paat edasi snorgeldama. No koht, kus me pidime snorgeldama hakkama oli kõike muud kui sobiv snorgeldamiseks – vesi hägune, kalu vähe, korallid väga sügaval, lisaks oli snorgeldusvarustus eriti halb. Kui olime vette jõudnud ja saime aru, et siin küll midagi snorgeldamisest välja ei tule ja tahtsime paati tagasi, siis selgus tõsiasi, et paati pidime ronima üle ääre ja see ei olnud mingi väga väike paat. Lõppkokkuvõttes nägi asi välja nii, et Kristjan hoidis kätega paadiäärest kinni ja sukeldus ning mina astusin talle õlgadele ning rebisin ennast paati, ainult mingi suhteliselt väikese sinika sain. Pärast mõtlesin küll, et jõle tobe oleks öelda, et Kristjan uppus kuna ma surusin teda vee alla. Edasi läks asi nii, et kõik läksime paadi ühele küljele ja Kristjan ja see teine mees said välja ronida, see naine, kes veel meiega kaasas oli, ei läinudki vette, sest ta sai kohe aru, et ta ei saa paati tagasi muud moodi kui ennast vinnates ning ta ei tahtnud riskida, sest ta oli rase.

Kui olime kõik  paadis, suundusime ühele inimtühjale saarele, kus vesi oli küll natuke puhtam, kuid siiski mitte selge ja rand prahti täis. Samas nägime vees siiski suuri meritähti, mis oli äge. Kristjan nägi vist ka ühte raid. Tagasitulles jänesesaarele ootas meid rikkalik lõunasöök mereandidest. Ujusime veel natuke ja loomulikult põlesime päikese käes ära. Õhtuks sõitsime lähedalasuvasse Kampoti.
Kampot on pisike äge linnake, kuhu põhiliselt tullakse selleks, et minna lähedalasuvasse Bokori mäkke. Loomulikult üürisime endale rollu ja sõitsime ka sinna. Mägi on päri kõrge, otsapidi pilvede sees. Põhilisteks vaatamisväärsusteks on vana ja uus kasiino. Kuhu me üldse ei läinud. Kambodža inimesed ise kasiinos käia ei tohtivat. Vaatasime koske, mis tänu kuivale perioodile ei olnud vapustav, st. nire. Siis käisime ühes vanas budha templis, kus mina hiilgasin oma täiesti mittesobiva riietusega ning selle vastasolevas mahajäetud katoliku kirikus. Muideks mäe otsas oli väga külm. Hoolimata kuivast perioodist, jäime tagasitulles rämeda paduka kätte. Mis kulmineerus sellega, et suundusime oma rolleriga esimese varikatuse poole, mis kohalejõudes osutus kohalikuks pulmaks. Keegi inglise keelt ei mõistnud ja kuigi meie ilmumine tekitas teatavat elevust, siis meid siiski liiga soojalt vastu ei võetud. Nad lihtsalt koondasid enda toolid vaikselt meie ümber ja vaatasid meid sellel ajal kui me ennast kuivatasime. Õnneks ei kestnud sadu kaua ning me saime jätkata oma teed. Kuna kambodža lähiajalugu on verine ja keeruline, siis oli meie järgmiseks atraktsiooniks kohalik kino, kus näidati filmi The Killing Fields. Väga hea film muideks, selline, et natuke sai nutta ka. Võiks ölda, et “a bit depressing” :) (kes teab, see naerab). Film teitas palju erinevaid küsimusi Kambodža ajaloo kohta.

Õhtul käisime söömas kohas nimega Senjor Sushi, kus pakuti nii mehhiko toitu kui ka sushit, kõik said oma valiku. 

Phu Quoci saar ja Jõulud

Et minna Phu Quoci saarele, mis asub täitsa Kambodža piiri ääres, pidime kõigepealt sõitma bussiga Rach Giasse, mis on üks täitsa mõttetu sadamalinn. Pidime veetma ka öö seal, sest laev läks hommikul. Hotell oli eriti rotikas ja kui me sinna jõudsime, siis ulatati meile telefon, et saaksime öelda, et meil on tuba bookitud läbi Agoda, sest inglise keelt respotüdruk ei rääkinud. Üdse tundus, et turistid selles kohas eriti ei ööbi. Läksime otsima siis süüa ja leidsime nurgapealt kohalike söögika nende pisikeste plasttoolidega, kuhu tagumik vaevalt ära mahtus. Menüü oli loomulikult vietnami keeles ja kahjuks ilma piltideta, mis tähendas, et me pidime teiste laudade juurde minema ja näpuga näitama, et tahaks seda. Kokkuvõttes saime kana riisiga, mis oli ok, vähetöödeldud teod, mis maitsesid kohutavalt, aga Kristjan näitas jälle üles seda võimet, et kui tal on kõht tühi, siis ta suudab süüa igasugust solki, mis tekitab minus juba kahtlasi tundeid minu enda söögitegemisvõime üle ning veel munaga täidetud kalmaari, mis maitse enam vähem kui see laimimahlaga üle valada. Lisaks jõime veel ohtrat külma õlut ning muusikaks oli portatiivne karaokemasin, et maksad ja sulle tuuakse mikrofon lauda ning sõnu kohalikud ei vajanudki, sest laulud olid vähemalt neile tuttavad. Meile kostusid kõik ühtemoodi.

 Paadisõit 2,5h möödus suuremate kadudeta, välja arvatud see, et kõik kohalikud oksendasid. Kohale jõudes, loomulikult sama jama, et laeval on vastas umbes tuhat mototaksisti ja minibussi, kes sind jalust ja kätest rabavad. Kristjan oli kindlalt otsustanud, et kindlasti sadamast väljas ootavad odavamad taksod, aga seda ei olnud ja kui me hakkasime siiski ühe bussi peale ronima, mis oli pilgeni rahvast täis ja meie kotid enam peale ei mahtunud ja siis pandi sinna veel 2 tüdrukut ja meie nagu ikka ei mahtunud, siis nad hakkasid kohalikke bussist välja ajama, et meid sinna mahutada, aga siis me võtsime hoopis mototaksod ja kõik laabus. 

Kui mototaksistid olid kuulnud, et meil ei ole hotelli, siis nad loomulikult ilma meilt isegi küsimata, viisid meid oma tuttavate juurde hotelli, mis oli suht ok ja me ei pidanud ise midagi muud vaatama. Järgmisel päeval ringijalutades, saime loomulikult teada, et kõrvalolevas täpselt samasuguses asutuses on toad mingi sada korda odavamad, aga ega 25USD-d ka liiga kallis ei ole.

Rand oli suht ok, aga veega oli mingi jama. Kui vette läksid, siis ta hakkas sind hammustama. Tõenäoliselt oli seal sinivetikas või rohevetikas või mingi kohalik vetikas. Ja kui ennast pärast kuivatasid, siis sai rätik täisti mustaks.

Siis kohtusim oma uue sõbra Johaniga ja rentisime rollerid. Johan väitis küll, et tal on varem mootorratas olnud, aga kui ta automaatkäigukastiga rollu selga istus ja vänderdades aiast välja sõitis, siis rendimees igaks juhuks ikka jooksis talle järele ja meil endil tekkis ka väike kartus, aga juba natukese aja pärast sõitis Johan nagu noor Jumal. Esmalt läksime vaatama suut koske, mis oli tegelikult väike nire, sest on kuiv periood, aga võis aimata, et kui seal on palju vett, siis see on äge. Seejärel vallutasime saare põhjaosa, mis oli hästi kena, aga mitte väga asustatud ja teed olid sellised liivakruusased ja me saime väga mustaks. Rannad olid ilusad ja vesi oli puhas. Need rannad olid tõesti inimtühjad, aga samas keskusest ikka nii kaugel, et niisama ujuma ei hakka tulema. Hotellide ja elektriga oli neil seal ka kitsas. Samas arusaamatu, et nad on kogu selle turistiala ehitanud mingi ühe ranna ümber, kus siis kõik koos saavad hästi aega veeta, samas kui veidi kaugemal on ilusamad rannad ja ruumi peaks ka kõigile jaguma.

Järmisel päeval võtsime ette saare lõuna poole ja seal jälle sama asi, et kilomeetrite kaupa ilusat täiesti tühja randa, aga mingit infrastruktuuri ümber ei ole. Käisime ka pärliistanduses, kus hinnad olid suht krõbedad. Aga nagu hiljem lugesime, siis ongi nii, et seal kohapeal hinnad kallid, aga sama tehase toodang turul palju odavam, no igatahes me ei ostnud midagi kuna Mynmarist ma juba sain omale ilusad pärlid.

Siis aga jõudsime ühte eriti ägedasse randa, mis oligi konkreetselt selline täiesti valge peene liivaga paradiisirand. Loomulikult oli seda imet vaatama toodud busside täied rahvast. Otsustasime, et tahaks siin rannas veidi aega veeta ja organiseerisime endale elamise otse rannal. Hästi suure rõduga selline äge tuba ja elektrit anti ka 3 korda päevas paari tunni kaupa. Asi oleks olnud ägedam kui terve hotelli ja restorani teenindus poleks olnud nii kohutav.  Ja mingit teist väljavaadet ka ei olnud, sest lähim küla oli nii kolme km kaugusel.

Aga jõuluõhtuks olime omale reserveerinud laua saare kõige ägedamas söögikohas, mis tegelikult ka oli äge. Saime süüa täitsa selliseid asju, mida tavaliselt ei saa ja juua prozzecot ja enne steiki võtsime ikka viina ka, sooja viina. Söömaaega vürtsitasid Skype kõned kodustega. Parima nalja viskas loomulikult isa, kellele olime (või siis ikkagi Jõulvana tegelikult) saatnud kingigs lipsu, sellise moodsa peenikese. Ma ise kartsin, et ta võibolla hakkab jamama, et tema seda kaela ei pane, aga ta ütles hoopis, et loomulikult ta hakkab seda kandma, sest tal ju polevatki teisi peenikesi lipse ja teised lipsud on ju nagu laualinad :).   

Mekongi delta

Jätkan siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.

Jõudsime Saigoni ja õues oli pime. Arvasime, et bussijaam, kuhu jõuame on täis samasuguseid turiste, aga ei olnud mitte. Ainult meie, kõrilõikajatest taksojuhid, kes tahtsid meil naha üle kõrvade tõmmata ja umbkeelne bussijuht, kes viskas meile kotid ja sõitis minema. No igatahes riskisime ja võtsime ühe takso, kes meid eriti ei nöörinudki ja jõudsime kenasti hotelli. Koduses turistipiirkonnas tegime väikse õhtusöögi, mida vürtsitas meie ja ka kõikide teiste seltskonda otsiv marokolane, kes kogu aeg toonitas, et no teie, kes te olete kohe hästi vaesed, ei peaks küll neile kerjavatele lastele ja lombkatele raha jagama, mitte et me seda oleksime teinud, aga tema jutu mõte oli, et tegelikult elavad ka kerjavad lapsed meiesugustest paremini. Mis iganes, omal olevat tal Londonis korter. Kuulasime siis vaikselt ta jutu ära ja kobisime magama. Plaanis oli kohe hommikul suurt aktiivsust üles näidata, aga seda me ei teinud ja hoopis magasime ja see oli ka hea. Pävapaiku saime omale bussipiletid Can Tho-sse, mis on üks põhilinn, kust saab reisida Mekongi deltale. Piletite ostmine oli ka suht kummaline, sest bussiputka kõrval asus kohe teine asutus tänaval, kust müüdi näiteks kutsikaid ja ka kukkesid, et kui tahad kukke, siis nad pakivad selle ilusti kilekotti ja sa saad koti riputada rolleri peale ja kenasti minema sõita. Aa, kas ma ikka ütlesin, et kuked olid elus?

Can Tho-s oli selline lugu, et bussifirma viib sind küll bussijaama, aga piletihinna sees (5 USD), on ka transfeer hotelli või siis koju või kuhu iganes. Aga point on selles, et nii kui buss jõuab bussijaama, pead hakkama ise kohe väikeste busside poole tormama ja kõva häälega karjuma, kuhu sa minna tahad ja seda meie ei teadnud. Seisime niisama lolli näoga ja sada röökivat taksojuhti meie ümber, kui küsisime, et kust siis need transfeerid lähevad, siis bussi reisisaatja nii häbelikult kokutas, et peate takso võtma, aga meie seda nii ei jätnud ja läksime oma õigusi bussijaama nõudma ja saimegi ühe transfeeri peale ja taksojuhid jäid pika ninaga. Aga tegelikult on asi nii, et need bussisaatjad ei teavita väljamaa inimesi, et nad saavad tasuta linna vaid tõenäoliselt saavad taksojuhilt väikse nutsu selle eest, et nad meid neile maha parseldavad.

Kuna kell oli jub nii kaugele, et mingist paadireisist see päev enam juttugi ei saanud olla, siis hakkasime tegelema oma järgmise probleemiga, et kust saada süüa. Olime lugenud, et siin linnas pakutakse eriti head parti ning seda läksimegi hankima kohalikesse söögikatesse, turistipiirkonda üldse ei läinud. No see koht, kuhu meid juhatati kubises kohalikest ja tõenäoliselt polnud turisti jalg sinna veel kunagi sattunud ning kõik naersid kui me kohale saabusime. Me siis naersime totakalt vastu. Menüü koosneski hot pot-ist, ise said valida, kas kana, kala, liha või pardiga. Loomulikult valisime pardi. Seejärel saabus lauda kandik maltsaga, paar pakki kiirnuudleid, keedetud riisinuudlid ja suur kastrul leemega, mille sees ulpisid tõenäoliselt pardi, aga siiski arusaamatud kehaosad. Välimuse järgi võis aimata, et lisatud olid ka maks ja neerud (ma arvan, et pardil on mingid neerude moodi asjad, igatahes histoloogiliselt meenutasid need hallid ollused mulle kõige rohkem neere). Asi käib siis nii, et lauale pannakse pisike kuival piiritusel põlev pliit ja ise hakkad oma suppi  keetma, pane mida tahad. Me panime maltsa ja veidi tofut ja see kõik maitses kokku täiesti kohutavalt. Kuna Kristjanil on võime süüa tühja kõhuga kõike, siis ma vaatasin oma kangelast, kuidas ta umbes kolmekümneviie kraadises kuumuses seda suppi ahmis. Higistas ja sõi. Mina esimesest lusikatäiest kaugemale ei jõudnud, sest tõenäoliselt oli see pardi rasv, mis mulle vastuvõetav ei olnud. Kui see etteaste oli läbi, siis leidsime turistipiirkonnast mulle ühe kana karri ja kõigil oli meel rõõmus.

Aga hommikul kl 05.30 võttis meid peale takso, et viia meid paadireisile. Miks kell viis, aga loomulikult sellepärast, et mingil kummalisel kombel on maainimesed saanud aru, et turud peavad just keset ööd toimuma. No nagu tavaliselt oli meie paat kõige aeglasem ja korduvalt pidime paadi kinni pidama, et seda tiivikut taga kilekottidest vabastada, kilekotid lendasid loomulikult kohe jälle vette tagasi, sest vaevalt, et sa sama kilekoti otsa jälle satud. Saate aru, see Mekongi delta on lihtsalt nii sitane, et rõve hakkab. Kogu jama lendab üle parda ja kui meie kenasti oma sodi kokku korjasime ja ühte kotti koondasime, siis meie lahkudes käis see kott hoobilt üle parda.

Kõigpealt vaatasime ühte turgu, kus põhiliselt kaubeldi puu- ja juurviljaga, eriti tihe ost-müük ei käinud, aga samas meile ka mingit tungi ei olnud, ikka rohkem omavahel ja eks nad saavad ka aru, et tõenäoliselt turist ikka kartulit ei osta. Seejärel teine turg, kaubad samad, aga turust u 50 meetrit eemal oli selline vaatepilt, et keset jõge hulpis suur surnud siga, jalad ülespidi ja täitsa plahvatamise äärel, vot see oli huvitav. Vaatasime veel riisinuudli vabrikut ja siis kui me midagi ei ostnud, siis käskis paadimees meile ringi jalutada ja seal nägime ussinahka ja kohe hästi hirmus oli. Ühtlasi kohtasime ka Johanit LAV-st, kes meiega hiljem Phu Quoci saarel ühines. Paadireisi tutvustuses oli veel kirjas, et külastame kookoskommide vabrikut ja vist veel midagi, aga seda ei toimunud ning kuna paadisurin hakkas kõrvadele, siis olime rahul, et u kl 13 sadamasse jälle jõudsime. Peale selle olime me neid komme varem ka söönud, sest kui mu vanemad meile neid tõid, siis nad kohe umbes terve aasta seisid teleka kõrval ja isegi alakad ei saanud neist jagu. Samas ei olnud reisitutvustuses kohe üldse kirjas, et me peame söögikohas paadimehele õlle ja toidu välja tegema, mis meile ei läinud üldse kalliks maksma, aga Johani paadimees oli ikka menüüst kõige kallima toidu valinud :).

Aga sellega ei olnud mitte meie päev lõppenud, sest kl 15 korjasid meid hotellist peale rollud, et viia meid kodumajutusse. Loomulikult pidime me proovima kodumajutust kohas, kus oli maailma kõige rohkem neid minisääski. Meid viidi mingisse külla, kus keegi mees oli omale ehitanud nö. kodumajutushütid ja me ei saanudki päris kodus ööbida, aga noh. Putka, mis siis meile anti oli tehtud bambuse lehtedest ja katus vist ka ja akende ees olid ainult luugid, ei mingit klaasi ning ühtlasi paistis see maja läbi. Linu ei olnud, mingi nailonkate oli voodi peal ning moskiitovõrgu saime ka.

Nagu ikka lubati palju asi, esiteks tuuri külas, mis tähendas seda, et kui olime juba üle tunni aja kokkulepitud kohas ja ajal tuuri oodanud ja siis helistasime tuurimehele, siis ta jooksis kuskilt hütist välja ja vabandas, et oli magama jäänud. Seejärel kõndisime veidi ja vaatasime, kuidas tehakse magamisalusena kasutatavaid matte ja siis me võisimegi juba ise edasi jalutada.

Toimuma pidi ka õhtusöök koos kokandusklassiga, mis siis kulges nii, et kui me juba väga näljaste nägudega lauas istusime, siis saime ise omale springrolle keerata, aga kuna me ei olnud nii vilunud, siis kärsitu naine keeras neid hästi kiiresti meie eest ja küpsetas ära ka. Samas pakuti ka igasugu teisi toite, mis olid väga head.

Selles asutuses oli u 8 hütti ja loomulikult olid 2 neist haaratud eestlaste poolt, nimelt  täiesti ebareaalne, et seal oli ka üks eesti pere. Ja siis mina sain eriti kohatu olla kui kuulsin, et nad reisivad lastega 2 nädalat ning hüüatasin, et ongi nii lühike puhkus siis või. Me oleme nii harjunud, et inimesed, keda me kohtame reisivad tavaliselt palju kauem kui meie ja meie 10 nädalat on selline lühike puhkus. Ühe kommentaari sain loomulikult veel lisada, et kui nende poeg, kes käis esimeses klassis kuulas midagi telefonist, siis ma hüüatasin, et oi Onu Remuse jutud, aga nad parandasid mind, et tegu on hoopis Ivan Orava memuaaridega ning poeg kinnitas, et need on väga naljakad. Selline väike geenius tundus, aga tütar tundus ka väga tark olevat.

Õhtul pakuti ikka riisiviina ka ja seda eriti kummalisel moel, kilekotist ja korgiks oli söömispulk, kunagi demonstreerin teile.

Esimene äratus oli selline, et mulle tundus, et olen tõenäoliselt ufolaeva pardal, tohutu mürin. Hästi aru ei saanud, kas katusel või kus, aga nagu igal pool. No see oli paat, mis akna alt läbi sõitis ja kuna meie hüti isolatsioon oli olematu, siis unesegaselt tekkisid segased tunded.