Kambodža, 2. osa

Hommik algas bussisõiduga Phnom Penhi, mis on Kambodža pealinn. Bussisõit oli kiire ja korralik. Vahepeatuses ostsime imeodavaid maisitõlvikuid ja suussulavaid ananasse. Kohale jõudsime juba u kl 11 hommikul ja selleks päevaks oli meil palju plaane.

Esimese asjana kiirustasime kohe killing fieldsile, aga et te aru saaks, mis koht see on, siis peab natuke rääkima Kambodža ajaloost, ma eeldan, et te olete justkui midagi kuulnud, aga täpselt enam ei mäleta ka.

Ühesõnaga, et mitte alustada kivi- ja jääajast, siis kohe 19. sajandisse, kus Kambodžast sai Prantsuse Indo-Hiina osa. Ning see polnudki väga halb. Kambodža arenes kiiresti - haridus, meditsiin, arhitektuur jne. Kui algas Teine maailmasõda ning prantslastel ei läinud enam euroopas hästi ja nagu nii olid nad kurnatud ka eelmisest sõjast, siis Jaapan vallutas Kambodža. Sõja lõppedes sai Prantsusmaa Kambodža tagasi endale. Seejärel algas sõda Vietnamis, mis kandus üle ka kambodžasse, kuna tark kommunist Ho Chi Minh kasutas oma transporditeena põhja Vientnimist lõunasse kõrvalasuvaid riike nagu Laost ja Kambodžat. Kui ameeriklastel, kes siis olid mestis lõuna vietnamlastega läks asi hapuks ja nad said aru, et ainuke viis kommunismi leviku pidurdamiseks on rünnata ka Kambodžat, kus hakkasid pead tõstma Puna-Khmeerid (olemuselt ka siis radikaalsed kommunistid). Kui ameeriklased, kes siis olid prantslastega mestis hakkasid pommitama väiksemaid külasid, millest jooksis läbi Ho Chi Minhi varustustee, siis tekitas see kohalikes segaseid tundeid. Ning kui Põhja-Vietnam võitis sõja ning ameerikalsed ja prantslased tagasinesid, siis paljud kambodžalased rõõmustasid, et tulid puna-khmeerid ja sõda on lõpuks läbi.

Kohe kui oli vallutatud Phnom Penh, siis aeti inimesed linnast välja, ka teistest suurematest linnadest. Esialgu öeldi, et tuleb minna kuna USA hakkab pommitama, aga midagi selliset ei olnud tegelikult plaanis. Puna-khmeeride mõte oli järgmie, et tuleks taastada agraarühiskond nagu seda oli 13. sajandil. Hävitati kõik, mis vähegi võis olla seotud haridusega, koolid, haiglad, raamatukogud, muuseumid. Inimesed, kellel olid pehmed käed või, kes kandsid prille või, kes oskasid võõrkeelt või, kes tunnistasid, et nad on vähegi kõrgemal kohal töötanud kui taksojuht, tapeti kohe.

Kõrgemaks riiklikuks organisatsiooniks oli Ankor, mis tõlkes tähendab lihtsalt Organisatsiooni. Diktaatoriks oli Pol-Pot, kes oli ise enam vähem haritud mees. Rahvale ta ennast eriti ei näidanud vaid tema ideoloogia luges.

Võim anti väga noorte inimeste kätte võib öelda, et praktiliselt lastele, sest väidetavalt polnud nende mõistus veel rikutud. Eelistati maainimesi, keda ässitati linnainimeste vastu üles. Linnainimesed pandi tööle põldudele, kus nad siis tasapisi surid, kas kurnatusse või nälga või haigustesse.

Üle maa tekitati u 2000 asutust, mida praegu kutsutakse killing fieldsideks ehk siis surma väljad, kuhu inimesed transporditi ning nad seal ka kohe hukati ning massihaudadesse maeti. Phnom Penhi läheduses asuvad massihauad, mida meie vaatamas käisime, sisalda u 20000 surnukeha, mis on praeguseks välja kaevatud, aga ikka veel suuremate vihmade järel annab maa luid välja. Nad on sinna ehitanud ka suure klaasist mälestusmärgi, mille sees on hukkunute pealuud ja muud luud, kokku 17 korrust. 

1979 kukutati puna-khmeerid võimult ning 1992 sai Kambodžast jälle kuningriik. Kuningal on loomulikult vaid esinduslik funktsioon.  Kaheksast miljonist elanikust hukati erinevate andmete kohaselt 2-3miljonit inimest, mis on proportsionaalselt maailma suurim genotsiid. Asja teeb veel õõvastavamaks see, et asi kestis veel isegi paar aastat enne minu sündi kui isegi Nõukogude Eestis olid ajad suhteliselt rahulikud.

Tegime endale kohe ühe täitsa genotsiiditeemalise päeva ja külastasime ka genotsiidi muuseumit, kus näidati erinevaid piinamisvahendeid ja ka dokumente, milles inimesed olid ennast peale piinamist süüdi tunnistanud erinevates asjades. Ka selline vastiku auraga piinamisvangla.

Õhtul jalutasime jõe ääres ja käisime söömas. Kristjan eksperimenteeris ka seekord ning valis oma menüüsse veiseliha puusipelgatega. Maitses suht ok-lt, samas ega need sipelgad mingit maitset külle ei andnud, aga taldrik oli putukalaipu täis küll. Kui hakkasime rastorani minema, siis igal nurgal pakuti marihuanat, põhiliselt küll Kristjanile. No ja kui m järjekordelt ühele eitavalt vastasime, siis ta hakkas meie selja taga teistele turistidele kõva häälega rääkima, et no nüüd ütled küll ei, aga eile küll ostsid ja kiitsid :).

Kui nüüd rääkida Phnom Penhist ja Kambodžast üldse, siis on see kõik jätnud hea mulje. Phnom Penh on küll üks suurlinn, aga selline natuke äge ka ja seal on ikka palju rohkem näha prantslaste mõjutusi kui näiteks Vietnamis eriti, mis puudutab arhitektuuri. Nii mõneski kohas on restaureeritud või siis ka restaureerimata prantsuse koloniaalvillasid ja üldse on suht kena linn.

Kambodžalased sõidavad ainult Toyotadega ja Lexuse jeepidega, muid autosid lihtsalt rohkem ei ole. Ja kui Vietnamis oli liiklus hästi aeglane, siis Kambodžas kõik kihutavad. Mingit politseikontrolli neil selle üle küll ei ole, sõida palju auto lubab ja kui sa sõidad kiiresti, siis pead kogu aeg täistulesid vilgutama, et näidata kui kiire sa oled.

Kambodža inimesed on muideks väga kenad. Naistel on pikad paksud ilusad sirged juuksed, suured silmad, täidlased huuled ja kõrged põsesarnad. Meenutavad vist tailasi. Vietnamlastel on sellised lapikud näod ja nad pole kenad.

Ka inglise keelt räägivad nad paremini ja tunduvad üldse nutikad olevat. Ka lapsed räägivad hästi inglise keelt, juba nelja-viieaastane võib sulle ladusas inglise keeles mahaparseldada raamatuid ja muud nänni, samal ajal kui vietnamlased ei saanud kohati ka elementaarsest kehakeelest aru.  Samas koolis nad väga ei käi, algkool on tasuta ja sinna jõuavad enam vähem kõik, edasi on juba kõik tasuline ja aasta maksab u 700USD-d, mis on suht palju ikka. Aga ka diplomi ostmine polevat eriline probleem.

Plaanis oli minna veel ka kuninga paleed külastama, kuna Bangkokis me teatavasti kuningapaleesse ei jõudnud ja see pidi olema selle väike koopia. Kui hakkasime korralike uristidena lossi poole liikuma, siis selgus, et kuningakoda on vähemalt kolmeks kuuks suletud kuna oktoobri keskel suri ära endine kuningas, praeguse kuninga isa ja kuni matusteni, mis toimuvad 14. veebruar, on loss avatud vaid neile, kes soovivad austust avaldada, aga kindlasti mitte turistidele. Nii, et palee jäi jälle nägemata.