January 05, 2013

Angkor Wat – Kambodža 3. osa


Enne kui pihta hakkan, siis pean Teid informeerima, et eelmises blogi
Sissekandes kirjeldatud Kambodža ajalugu on minu interpretatsioon sellest, kindlasti ei ole tegu puhta kullaga, aga enam vähem nii ta oli, VIST.
Phnom Penhist Siem Reapi saime minibussiga, mis oli tõeline õuduste sõit. Vist ennemgi sai mainitud, et kõige kiiremad liiklusvahendid üldse on marsikad, päevast päeva väljuvad samadel kellaaegadel erinevate firmade bussid ja kui nad on maanteel kokku saanud, siis käib võistlus, sest just kõige kiirema bussi omanik on võitja. Kuna teed on nagu nad on, siis võetakse kasutusele alatud võtted, näiteks kui tee on halb, aga kõrval valmimas uus teelõik, millel küll veel kopad töötavad, aga samas killustik on juba peal, siis koppade vahel slaalomisõitmine on täiesti ok. Samuti on otsustanud Kambodža olla väga eesrindlik ja teha korda või siiski hoopis ehitada kõik sillad uued, mis näeb välja nii, et esialgu on nad siiski need vanad sillad ära lõhkunud ja uusi pole jõutud veel ehitada, nii et mööda saab jälle mööda mingit killustikuhunnikut pidi. Aga see, et sillad on lõhutud igal pool, on ikka täitsa igal pool Vietnami piirist Tai piirini välja. Ühtlasi nägime meie marsika ja tutika Lexuse jeebi vahelist kiirusvõistlus, milles Lexus pidi ikka kaotajaks jääma. Ma ei tea, kui suur on ühe Ford Transiti max kiirus, aga ma olen kindel, et see ka saavutati. Lisaks sellele on bussis ka väga kitsas ja kuna me saime kohad tagumisse ritta, mis oli teistest veidi kõrgemal, siis me lõime rämedalt oma päid vastu lagesid. Omavahel just arutasime, et ei tea kaua ka selline buss vastu peab kui juht on segane maniak ja teed eriti kehvad ja vastuseks saime, et ei rohkem ega vähem kui 5,5 tundi, sest siis läks midagi katki ja buss enam edasi ei sõitnud. Mobiiltelefoni valgel hakkas bussijuht küll midagi parandama, aga kuna me olime enam vähem linna ääres, siis võtsime omale tuk-tuki ja jätsime bussi taastuma.
Oli 31.12.12, kiire pesu hotellis ja linnapeale. Tavaliselt olen ma ikka aastavahetused veetnud kuskil sõpradega maal olles või isegi kui linnas, siis me pole Vabaduse platsil tolknemas käinud, aga see kord oli nii, et kõik turistid ja isegi kohalikud olid kogunenud bubide tänavatele ja seal oli võimatu liigelda. Istumiskohti restosse polnud võimalik saada, aga samas oli võimalik osta pisikeste ämbrite sisse erinevaid kokteile ja siis ringi kõndida. Seda me ka tegime ja mõned kokteilid hiljem saabus ka aastavahetus, aga see ei tulnud üldse nii, et kõik loeksid 5,4,3,2,1 ja Head uut aastat! Vaid keegi ei lugenud üldse ja me ei saanudki täpselt aru, et millal see siis tuli, aga u 10 minutit peale aastavahetust hakkasid kohalikud kodude poole liikuma ja turistid aina rohkem jooma ja üksteist veega pilduma, selline suur veesõda oli. Aga meie ei jäänud väga kauaks õue, sest hommikul kl 09 pidi meid ootama tuk-tuki mees, et viia meid iidsetesse templitesse.
Hommik oli selline täbar, igatahes ma pidin ja minema tuk-tuki juhile ütlema, et meie tuur saab alata kindlasti mitte varem kui kl 11 ja kl 11.20 me juba olimegi tuk-tuki seljas.
Ja see, mida me nägema hakkasime oli äge. Esiteks Angkor Wati tempel, mis on u 5km2 suur. Võtsime ka omale giidi, et veic rohkem teada saada, sest lugeda me ei viicinud. No ühesõnaga suur suur tempel u üheksandast sajandist, mis esialgu oli küll hindu tempel, aga nüüd on hindu ja budda segamini, et minu jumal võib olla ka sinu jumal. Kõige huvitavam oli asja juures see, et mis mõttega olid mingid asjad sinna ehitatud, et 5 ust erinevatele seisustele, 7 rida kive nagu vikerkaares, vikerkaare värvid on hinduismi värvid, 7 päeva on nädalas jne. tempel ise on kolme tasandil ja tal on 5 torni ja sellel kõigel oli mingi tähendus ja kõige kõrgemale tasandile viis 37 trepiastet, sest hindudel on 37 taevast ja 32 põrgut. No ja siis tegi meie giid meile mingid arvutused, et kuhu meid saab matta, sest erinevate arvude järgi on osad kuningad, siis tulevad preestrid, siis mungad, siis tavainimesed ja siis loomad ja orjad. Mingil arusaamatul kombinatsioonil olime meie mõlemad number kahed, mis tähendas, et me olime preestrid ja meid saab matta Angkori sisse põrandala koos kuningatega. Samas saime ka teada, et kambodžalased ei pea sünnipäevi ja nende jaoks tähendab inimese vanus hoopis jooksvat aastat, mis tähendab, et mina olen juba 31 ja aasta muutub kõigil koos peale hiina aastavahetust.
Siis käisime veel Bayoni templis, mis oli Bayoni linna keskus. Kui Angkor Watis käidi ainult palvetamas ja keegi ei elanud seal, siis kuningad elasid Bayonis ja see nende tempel seal oli eriti äge, sest seal oli kivist seinast välja raiutud 216 kuninga enda näokuju, sellist naeratavat, päris äge. Ja siis vaatasime veel seda Thomb Rideri filmis nähtud templit, mis on džungli sisse kasvanud või siis siiski džungel selle sisse. No eriti äge, aga seda peab ise nägema.
Igatahes tõenäoliselt kõige ägedam vaatamisväärsus meie reisi jooksul.
Saime veel teada, et kogu iidne linn, mis on u 400-al ruutkilomeetril, on täis pikitud suuremaid ja väiksemaid templeid, mis kõik on suht hästi säilunud. Kui ehitatud on kogu kompleks üheksanda ja viieteistkümnenda sajandi vahel, siis 15 saj. Arusaamatutel põhjustel see hüljati (Tai invasioon) ja 19 saj. keskel prantslased jälle leidsid selle ja hakkasid džunglist välja kaevama, siis tulid maailmasõjad ja see jälle hüljati ja siis kui oli korraks ka Kambodža kuningriik, siis jälle avastati ja siis Khmer-Rouge tulekuga jälle unustati, samas need idikad ikka suutsid kõikidel kujudel pead maha raiuda ja mingi osa ka välismaale maha müüa.  Aga praegu on see Kagu-Aasia suurim vaatamisväärsus, iga päev käib seal keskmiselt 8000 turisti, kes kõik maksavad selle lõbu eest 20 USD-d.
Ühe päeva chillisime veel Siem Reapis ja siis sõisimegi juba Malaisiasse.
Aga vaatamata eelarvamustele, oli tegelikult Kambodža hästi äge riik. Selline, et kõik nagu sujus, aga samas oli nunnu ka.

No comments:

Post a comment