Kambodža, 1. osa

Phu Quoci saarelt tulime Kambodžasse laeva ja sealt edasi mototaksoga. Piiril saime ilusti viisad ja sealt edasi kulges tee juba tuk-tukiga. Tuleb välja, et igal maal on erinevad tuk-tukid – Myanmaris sellised nagu kastiga jeep, mis on kohandatud inimeste veoks ja enamasti töötab kui ühistransport, samuti on seal kasutuses hubukaarikud, Tais, on sellised päris tuk-tukid, selliseid vist kasutatakse Indias ka, Vietnamis tuk-tuke polegi, vähemalt suuremates linnades pole nad tavalised, mingil määral on jalgrattaid, mille etteotsa on pandud turistile mõeldud iste. Kambodžas on nad sellised, et on tavaline roller, millele on taha ühendatud selline rauast käru, kuhu mahub hästi 4 inimest, halvasti 8, mis tähendab, et nad ei saa olla kuidagi kiired sõiduvahendid.

Aga nii kui Vietnam ära lõppes ja algas Kambodža, siis kõik muutus, asfaltist sai kruusatee, linnast sai küla jne. Tõesti see maa oli selline nunnu, põllud ja talud ja mitte üldse räpane. Plaan oli minna rannikule puhkama, aga mitte suurde kuurortisse Sihanoukvilli vaid hoopis pisematesse kohtadesse nagu Kep ja Kampot. Suur oli meie üllatus kui me jõudsime Kepi ja neil oli seal küll meri, aga rannaääre olid nad ära betoneerinud ja külakeskusesse oli küll tekitatud väike liivariba, aga see ujuma küll ei tõmmanud. Järgmiseks päevaks korraldasime endale laevareisi Jänese saarele ning sellest veidi kaugemale Ussi saarele. Ühtlasi pidi saama ka snorgeldada.

Kui me olime Jänesesaarele jõudnud ning pidime sealt väiksema paadiga Ussisaarele saama, siis loomulikult ei oodanud seal meid mitte keegi, samas me olime koos ühe teise paariga, kellel õnneks oli telefon ja meile organiseeriti paat edasi snorgeldama. No koht, kus me pidime snorgeldama hakkama oli kõike muud kui sobiv snorgeldamiseks – vesi hägune, kalu vähe, korallid väga sügaval, lisaks oli snorgeldusvarustus eriti halb. Kui olime vette jõudnud ja saime aru, et siin küll midagi snorgeldamisest välja ei tule ja tahtsime paati tagasi, siis selgus tõsiasi, et paati pidime ronima üle ääre ja see ei olnud mingi väga väike paat. Lõppkokkuvõttes nägi asi välja nii, et Kristjan hoidis kätega paadiäärest kinni ja sukeldus ning mina astusin talle õlgadele ning rebisin ennast paati, ainult mingi suhteliselt väikese sinika sain. Pärast mõtlesin küll, et jõle tobe oleks öelda, et Kristjan uppus kuna ma surusin teda vee alla. Edasi läks asi nii, et kõik läksime paadi ühele küljele ja Kristjan ja see teine mees said välja ronida, see naine, kes veel meiega kaasas oli, ei läinudki vette, sest ta sai kohe aru, et ta ei saa paati tagasi muud moodi kui ennast vinnates ning ta ei tahtnud riskida, sest ta oli rase.

Kui olime kõik  paadis, suundusime ühele inimtühjale saarele, kus vesi oli küll natuke puhtam, kuid siiski mitte selge ja rand prahti täis. Samas nägime vees siiski suuri meritähti, mis oli äge. Kristjan nägi vist ka ühte raid. Tagasitulles jänesesaarele ootas meid rikkalik lõunasöök mereandidest. Ujusime veel natuke ja loomulikult põlesime päikese käes ära. Õhtuks sõitsime lähedalasuvasse Kampoti.
Kampot on pisike äge linnake, kuhu põhiliselt tullakse selleks, et minna lähedalasuvasse Bokori mäkke. Loomulikult üürisime endale rollu ja sõitsime ka sinna. Mägi on päri kõrge, otsapidi pilvede sees. Põhilisteks vaatamisväärsusteks on vana ja uus kasiino. Kuhu me üldse ei läinud. Kambodža inimesed ise kasiinos käia ei tohtivat. Vaatasime koske, mis tänu kuivale perioodile ei olnud vapustav, st. nire. Siis käisime ühes vanas budha templis, kus mina hiilgasin oma täiesti mittesobiva riietusega ning selle vastasolevas mahajäetud katoliku kirikus. Muideks mäe otsas oli väga külm. Hoolimata kuivast perioodist, jäime tagasitulles rämeda paduka kätte. Mis kulmineerus sellega, et suundusime oma rolleriga esimese varikatuse poole, mis kohalejõudes osutus kohalikuks pulmaks. Keegi inglise keelt ei mõistnud ja kuigi meie ilmumine tekitas teatavat elevust, siis meid siiski liiga soojalt vastu ei võetud. Nad lihtsalt koondasid enda toolid vaikselt meie ümber ja vaatasid meid sellel ajal kui me ennast kuivatasime. Õnneks ei kestnud sadu kaua ning me saime jätkata oma teed. Kuna kambodža lähiajalugu on verine ja keeruline, siis oli meie järgmiseks atraktsiooniks kohalik kino, kus näidati filmi The Killing Fields. Väga hea film muideks, selline, et natuke sai nutta ka. Võiks ölda, et “a bit depressing” :) (kes teab, see naerab). Film teitas palju erinevaid küsimusi Kambodža ajaloo kohta.

Õhtul käisime söömas kohas nimega Senjor Sushi, kus pakuti nii mehhiko toitu kui ka sushit, kõik said oma valiku.