Phu Quoci saar ja Jõulud

Et minna Phu Quoci saarele, mis asub täitsa Kambodža piiri ääres, pidime kõigepealt sõitma bussiga Rach Giasse, mis on üks täitsa mõttetu sadamalinn. Pidime veetma ka öö seal, sest laev läks hommikul. Hotell oli eriti rotikas ja kui me sinna jõudsime, siis ulatati meile telefon, et saaksime öelda, et meil on tuba bookitud läbi Agoda, sest inglise keelt respotüdruk ei rääkinud. Üdse tundus, et turistid selles kohas eriti ei ööbi. Läksime otsima siis süüa ja leidsime nurgapealt kohalike söögika nende pisikeste plasttoolidega, kuhu tagumik vaevalt ära mahtus. Menüü oli loomulikult vietnami keeles ja kahjuks ilma piltideta, mis tähendas, et me pidime teiste laudade juurde minema ja näpuga näitama, et tahaks seda. Kokkuvõttes saime kana riisiga, mis oli ok, vähetöödeldud teod, mis maitsesid kohutavalt, aga Kristjan näitas jälle üles seda võimet, et kui tal on kõht tühi, siis ta suudab süüa igasugust solki, mis tekitab minus juba kahtlasi tundeid minu enda söögitegemisvõime üle ning veel munaga täidetud kalmaari, mis maitse enam vähem kui see laimimahlaga üle valada. Lisaks jõime veel ohtrat külma õlut ning muusikaks oli portatiivne karaokemasin, et maksad ja sulle tuuakse mikrofon lauda ning sõnu kohalikud ei vajanudki, sest laulud olid vähemalt neile tuttavad. Meile kostusid kõik ühtemoodi.

 Paadisõit 2,5h möödus suuremate kadudeta, välja arvatud see, et kõik kohalikud oksendasid. Kohale jõudes, loomulikult sama jama, et laeval on vastas umbes tuhat mototaksisti ja minibussi, kes sind jalust ja kätest rabavad. Kristjan oli kindlalt otsustanud, et kindlasti sadamast väljas ootavad odavamad taksod, aga seda ei olnud ja kui me hakkasime siiski ühe bussi peale ronima, mis oli pilgeni rahvast täis ja meie kotid enam peale ei mahtunud ja siis pandi sinna veel 2 tüdrukut ja meie nagu ikka ei mahtunud, siis nad hakkasid kohalikke bussist välja ajama, et meid sinna mahutada, aga siis me võtsime hoopis mototaksod ja kõik laabus. 

Kui mototaksistid olid kuulnud, et meil ei ole hotelli, siis nad loomulikult ilma meilt isegi küsimata, viisid meid oma tuttavate juurde hotelli, mis oli suht ok ja me ei pidanud ise midagi muud vaatama. Järgmisel päeval ringijalutades, saime loomulikult teada, et kõrvalolevas täpselt samasuguses asutuses on toad mingi sada korda odavamad, aga ega 25USD-d ka liiga kallis ei ole.

Rand oli suht ok, aga veega oli mingi jama. Kui vette läksid, siis ta hakkas sind hammustama. Tõenäoliselt oli seal sinivetikas või rohevetikas või mingi kohalik vetikas. Ja kui ennast pärast kuivatasid, siis sai rätik täisti mustaks.

Siis kohtusim oma uue sõbra Johaniga ja rentisime rollerid. Johan väitis küll, et tal on varem mootorratas olnud, aga kui ta automaatkäigukastiga rollu selga istus ja vänderdades aiast välja sõitis, siis rendimees igaks juhuks ikka jooksis talle järele ja meil endil tekkis ka väike kartus, aga juba natukese aja pärast sõitis Johan nagu noor Jumal. Esmalt läksime vaatama suut koske, mis oli tegelikult väike nire, sest on kuiv periood, aga võis aimata, et kui seal on palju vett, siis see on äge. Seejärel vallutasime saare põhjaosa, mis oli hästi kena, aga mitte väga asustatud ja teed olid sellised liivakruusased ja me saime väga mustaks. Rannad olid ilusad ja vesi oli puhas. Need rannad olid tõesti inimtühjad, aga samas keskusest ikka nii kaugel, et niisama ujuma ei hakka tulema. Hotellide ja elektriga oli neil seal ka kitsas. Samas arusaamatu, et nad on kogu selle turistiala ehitanud mingi ühe ranna ümber, kus siis kõik koos saavad hästi aega veeta, samas kui veidi kaugemal on ilusamad rannad ja ruumi peaks ka kõigile jaguma.

Järmisel päeval võtsime ette saare lõuna poole ja seal jälle sama asi, et kilomeetrite kaupa ilusat täiesti tühja randa, aga mingit infrastruktuuri ümber ei ole. Käisime ka pärliistanduses, kus hinnad olid suht krõbedad. Aga nagu hiljem lugesime, siis ongi nii, et seal kohapeal hinnad kallid, aga sama tehase toodang turul palju odavam, no igatahes me ei ostnud midagi kuna Mynmarist ma juba sain omale ilusad pärlid.

Siis aga jõudsime ühte eriti ägedasse randa, mis oligi konkreetselt selline täiesti valge peene liivaga paradiisirand. Loomulikult oli seda imet vaatama toodud busside täied rahvast. Otsustasime, et tahaks siin rannas veidi aega veeta ja organiseerisime endale elamise otse rannal. Hästi suure rõduga selline äge tuba ja elektrit anti ka 3 korda päevas paari tunni kaupa. Asi oleks olnud ägedam kui terve hotelli ja restorani teenindus poleks olnud nii kohutav.  Ja mingit teist väljavaadet ka ei olnud, sest lähim küla oli nii kolme km kaugusel.

Aga jõuluõhtuks olime omale reserveerinud laua saare kõige ägedamas söögikohas, mis tegelikult ka oli äge. Saime süüa täitsa selliseid asju, mida tavaliselt ei saa ja juua prozzecot ja enne steiki võtsime ikka viina ka, sooja viina. Söömaaega vürtsitasid Skype kõned kodustega. Parima nalja viskas loomulikult isa, kellele olime (või siis ikkagi Jõulvana tegelikult) saatnud kingigs lipsu, sellise moodsa peenikese. Ma ise kartsin, et ta võibolla hakkab jamama, et tema seda kaela ei pane, aga ta ütles hoopis, et loomulikult ta hakkab seda kandma, sest tal ju polevatki teisi peenikesi lipse ja teised lipsud on ju nagu laualinad :).