Bagan

Et saada Mandalayst Bagani on kolm võimalust; buss, lennuk ja laev. Sageli inimesed eelistavad laeva, mis sõidab küll 10-11 tundi, aga kõigil on olemas mingi romantiline eelaimdus, et sõites mööda jõge näed sa palju, saad liikuda rohkem ringi kui bussis ja lennukis. Tegelikkuses näeb see aga välja nii, et kella kuue paiku hommikul saabuvad esimesed õnnelikud laevale, mis mahutab u 130 inimest ja valivad endale kohad välidekil, päike pole veel tõusnud. Tasapisi saabuvad järgmised, kes ei saa küll nii häid kohti väljas, aga siiski on neil kohad õues, kus on hea ja jahe, väike tuuleke sabib juukseid ja ees ootab tore jõereis. Seejärel saabub veel inimesi, kes peavad istuma sees, nad on veidi pettunud, üritavad mahutada veel mõned toolid õue. Laev hakkab sõitma, tõuseb ka päike. Ikka on kõik ok. Kui päike on lõõsanud 2 tundi ja kell on u 10 hakkavad esimesed inimesed õuest sisse minema, seejärel on kõik kohad seest täis. Ning need, kes kohe sisse ei läinud veedavad järgnevad 7 tundi lõõskava päikese käes. Appi võetakse erinevad meetmed. Püksid pannakse kätte. Inimesed hõõruvad ennast 50-ste faktoritega. Peakatteid on erinevaid. Toole keeratakse nii ja naapidi, ikka on halb. Kohalejõudes on märgata erineva astmega päikesepõletusi, minule on ilmselt kogu järgnevaks eluks näkku talletunud päikseprillirant. Kristjan on ära kõrvetanud oma põlved.

Bagani nimetatakse ka üheks Aasia paremini hoitud saladuseks. Külaelu segamini iidsete (kuni 800 aastat tagasi ehitatud) templite ja muude usuga seotud ehitistega. Saladus pole see ilmselgelt sakslaste jaoks, keda on siin massiliselt. Nende jaoks on välja antud värviline saksakeelne raamat Myanmari kohta ja vaadates kui palju seda liikvel on, siis on kindlalt tegu bestselleriga. Inimesed, kellel pole aga käes saksakeelset raamatut, lehitsevad lakkamatult Myanmari Lonely Planetit (loomulikult olemas ka meil). Kaks piiblit selles riigis reisimiseks.

Hotell on meil kena, jõi ääres, ilusad pisikesed majad, bassein ja puha. Me oleme siin kõige nooremad külastajad. Ilmselgelt mitte backpackeritele orienteeritud koht, see kajastub ka näiteks restoranihindades, mis on dollarites. Loomulikult ei saa maksta krediitkaardiga kuigi sellesisulised kleebised on olemas. Kui küsida, selgub, et oleks pidanud päeva varem ette teatma, et tahaks kaardiga maksta, ma ei tea, kas nad siis oleks endale terminali ostnud või???

Üldse on siin selline lugu, et kõik, mis on seotud turismiga, on haigelt kallis. Samas kui sa tahad mingit asja, mida tavaline turist ei taha, siis see ropult odav, näiteks pesupulber 20 eurosenti ja kui tahtsime parandada oma maci laadija juhet, siis see läbi kolme vahendaja läks maksma 4 euri. Eestis poleks selle raha eest sulle maci poes isegi köhitud, aga meil juhe nüüd korras.

Kui müüd uuesti tagasi tulla Bagani enda juurde, siis see on üks kummaline kooslus. Suhteliselt väike piirkond, milles varem olnud 15000 suuremat ja väiksemat pagodat, nüüdseks alles veel u 2000. Jääb arusaamatuks, miks neid on ehitatud nii palju. Ning praegune elanikkond näeb selles puhast raha, mis ei ole ka vale, aga samas kui on mingi paarsada aastat tagasi ehitatud massivne ehitis ja seal sees siis elavad lehmad, no ma ei tea? Ja veel. Need pagodad on iseeneset kenad, aga kui sa oled käinud ühes, siis kolmes, siis kaheksas ja siis kahkümnes, siis seda wow efekti lihtsalt ei tule enam. Buddha on Buddha, olgu ta siis lamav või istuv. Kui lugeda nt. tripadvisori või lonely planeti foorume, siis on olemas loomulikult inimesi, keda selline asi ära ei tüüta. Igatahes kruisisime ühe päeva pagodade vahel ratastega, mis tegi tagumikule haiget ja kohe järgmise päeva otsustasime mitte ühetgi pagodat vaadata ja tähistada minu sünnipäeva.

Hotell oli teinud tordi, kuhu peale oli püüdlikult kirjutatud Happy Birthday ms. Maria  G, nais. Voodi oli ka roosilehtedega kaunistatud. Chillisime basseini ääres, päikest eriti polnud ja kõrbesime korralikult ära kuna päiksekreemi me loonulikult ei pannud. Sõime päikeseloojangu paistel õhust ja nii oligi.

Viimasel päeval hankisime omale kaariku ja hobuse koos hobusemehega ja sõitsime läbi veel mõned kaugemad pagodad. Hankisime tähendab seda, et ühe kaarikumehega läksime tülli, mängisime head ja halba politseinikut ja mina pean alati see halb olema, kes ütleb, et kallis, vähe jan, ehk et seda ma ei võta ja Kristjan on siis see, kes peab ütlema, et tema küll suurima heameelega tuleks, aga no naine ei luba.

Käisime vaatamas mingit lakitöökoda. Mul polnud üldse aimu, et need nõud, mida pilukad kasutavad kenamates restodes, ei ole tehtd plastikust vaid hoopis mingi erilise lakitehnikaga. Kuna seal käib pidev lakkimine ja poleerimine ja värvimine ja siis vahele alati vähemalt nädala jagu kuivamist, siis võtab ühe kausikese tegu u pool aastat ja suuremate asjade tegu >1 aasta. Ka hinnad olid suht kõrged, kui oli naturaalne värv ja hea kvaliteet, siis lihtsalt ei raatsinud minagi osta, siiski kaalusime minu I phonele ümbrise soetamist ja see oli ei tohkem ega vähem kui 70 dollarit. Veic kallis või nii. Siis käisime veel mingis liivaprindi töökojas, kus tehakse liivast pilte, mis on üldiselt väga kenad, aga motiivid on üks ühele samad iga nurga peal.

Ja siis viidi meid ühte kloostrisse, mis oli päris huvitav kogemus. Selline väike ja puust, ehitatud vaiade peale. Tegelikult nagu mingi eriline sara. Sees oli pime ja me olime seal üksi. Oli kuulda, et nurgatagustes käis mingi tegevus, aga ei lähe ju munga magamistuppa uurima, et jou, tee ekskurssiooni. Siis, aga tuli ei kusagilt välja üks noormees, kes hakkas seletama, et mine ikka sinna ja vaata ikka seda, pani tuled ka põlema. Rääkis, et kloostris elab 5 munka ja 4 mungaabilist ja et tema on just mungaabiline. Ärkab hommikul kl 4, teeb oma mungale teed ja süüa ja koristab ja peseb ja no nii. Ja munk käib päeval kerjamas ja loeb käsikirju. Näitas meile ka neid vanu ürikuid, mida mungad siis loevad ja kõigil hakkab parem. Magavad nad üldiselt põrandal bambusmattidel. Ja ega suurt rohkem mööblit neil polegi. Siis näitas kutt meile ka oma rahakogu ja oli väga imestunud kui me ütlesime, et oleme Eestist ja meil on euro, sest temal oli vana eesti kümnekas ning oli ikka suht skeptiline, kas me talle ikka ei valeta. 

Kl 17 tuli meile järele auto, mille kastis saime sõita oma bussini, mis viiks meid Inle järve juurde. Etteruttavalt võin öelda, et foorumites on seda reisi kutsutud ka busdrive from hell jne. Aga sellest juba järgmine blogi.

P.s Kallis Eve, kuna siin riigis on internetiga pahasti, siis ma ei saa siiski pilte lisada. 

P.p.s tänud õnnitluste eest. Ega see kõrge vanus kerge pole taluda, hommikul hakkas kohe vasak õlg lambist valutama ja ma keerutasin ennast voodis väga vaevaliselt ringi, ise mõtlesin, et täitsa lõpp, kas see hakkabki nüüd nii olema.