Teie pruunid sõbrad tervitavad Teid

Me oleme tõesti pruunid. Põhimõtteliselt tuli see kõik ühest päevast päevitamisest. Hetkel me loomulikult nahkume juba, aga pole hullu. Siin on hullult chill. Päev näeb välja umbes nii, et kl 06.30 läheb uni ära, siis vähkred kella seitsmeni, siis oleme mõlemad üleval ja ei viitsi veel minna sööma, aga kl 07.45 oleme kindlalt hommikusöögilauas. Hetkel on meil jamam hotell ja siis me saame ikka vinguda, et siin pole midagi hommikust süüa ja siis mina söön muna saiaga ja Kristjan umbes 6 pannkooki, pärast veel puuvilju. Seejärel pikutame u 30 minutit, pikutaks rohkem, aga tuba tullakse koristama ja neil on mingi imelik teema, et tahavad, et toad oleks kella kümneks korras. Liigume randa, ujume tunni, ujume 2, lebotame veidi varjus. Üks päev hankis Kristjan kuskilt rolleri, et ringi sõita, tahtsime näha elevantide campi, aga tuli välja, et seda enam pole, arusaamatu, mida nad nende elevanidega küll tegid. Samas on tänavatel sildid, et trip elevantide juurde 30000 kyatti, kui küsida, siis nad rõõmsalt teatavad, et see eelmise aasta reklaam, miks nad seda ära ei korista ja igal hommikul ikka jälle välja topivad, jääb arusaamatuks. Meile öeldi, et külas on küll üks elevant, aga see elavat kuskil mäe otsas ja sinna rolleriga ei saa, ei viitsinud mingi poolpäeva niisama ka ronida, et järsku on elevant. Sõitsime siis niisama ringi ja ei näinud suurt midagi. Ainult suuri põlde, mis olid kaetud presendiga ja seal kuivas peal kala, mis loomulikult jubedalt haises. Nad teevad sellest kalakastet, mida nad igal võimalusel kõikide toitude sisse topivad. Meile kalakaste ei meeldi. Halb on see, et ma tean, et vietnamlased armastavad kalakastet veel rohkem.

No siis ujume veel tunni või kaks ja siis hakkabki juba päike loojuma ja meil on kõhud tühjad. Siis lähme restosse, kus sööme mereande ja muid asju. Oleme nüüd veel söönud tuunikala ja mingit punase peaga kala ja veel mingied kalu ja värke. Kl 20 oleme nii väsinud, et vaevu jõuame voodisse. Väga tahaks hommikul magada vähemalt kaheksani, aga uni läheb ära :)

Praeguseks oleme ära proovinud ka lobsteri. Me oleme see aasta üldse palju mereande söönud, austreid, kammkarpe, beebikalmaare, kalmaare, erinevaid krevette, krabisid, kalu, aga peab mainima, et siiski suured krevetid on kõige parema maitsega. Õnneks on nad siin suht ok hinnaga.

26.nov sõitsime tagasi Yangoni, lend Bangkoki pidi olema 29, aga me otsustasime, et see maa hakkab ennast ammendama ja muutsime oma piletid 27-daks. Hetkel olemegi lennujaamas ja ootame lendu. Loomulikult need umbes 100 passipilti, mis ma tegin enne reisi, et saaks piiridel viisasid teha on pagasis, loodame, et Don Mueangi (Air Asia kolis odavamasse lennujaama ning me ei saagi näha ilusat Suvarnabumi) lennujaamas saab pilte teha, muidu jääme sinna elama nagu selles filmis.

Eile õhtul läksime ühte restosse Yangonis, kus me varem olime juba käinud ja saanud head toitu. Üks tai koht, kus ainult kohalikud või siis tailased, aga näojärgi mei neil vahet ei tee. Läksime julgeks, kuna olime viimasel ajal saanud head toitu ja otsustasime eksperimenteerida seekord. Tellisime igast imeliku toitu ja saime ka seda. No see oli natuke liiga imelik meie maitsele. Lõpptulemusena oli meil laud täis toitu, mida pidime endast eemale lükkama, sest see haises kalakastme järgi ja ise sõime siis Kristjan Tom Yami, mis õnneks oli väga hea ja mina riisi sojakastmega, natuke ka springrolle. Aga kõhu sai täis.

Myanmar on üks imelik riik, nad üritavad olla väga korruptsioonivabad, aga vist ei kuku hästi välja. Näiteks on siin mingid imelikud Goverment feed kui ühest piirkonnast teise liigud, need on dollarites, mis teeb asja ju veel imelikumaks, et kui te kogu aeg väidate, et teie kyatt on täiesti ok raha, aga siis valitsus otsustab, et turistilt oleks vaja ikka tuttsirget dollarit kätte saada. Sageli tundub seda feed makstes nagu Monopoli mängus, kus vahepeal astud selle koha peale, kus pead võtma canche kaardi ja kõigile teistele raha maksma mitte millegi eest. Vastu küll antakse mingi lipakas, aga seda keegi kuskil ei küsi. Väidetavalt on maalt lahkumise tasu ka 10 USD-d per naase, aga praegu pole seda keegi veel küsinud.

Kui nüüd teha mingeid kokkuvõtteid Myanmari kohta, siis seda, et see koht on väga “eriline” (Special), nagu mõnikord öeldakse mõnede laste kohta. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, aga sageli pole sellega midagi peale hakata, sest mingit laveerimist ei toimu, on nii või ei ole üldse. Kõik, mis on seotud turismiga on kallis. Mingite andmete kohaselt käis eelmisel aastal Myanmaris 300000 lääne turisti, see aasta on see number 1,5milj, mis täheb, et nad lihtsalt ei tule sellise inimestehulgaga toime. Ma ei soovitaks kellelgi minna Myanmari ilma eelnevate hotelli ja lennupiletite broneeringuteta, ma ei ole kindel, kuidas neid küll Eestist saama peaks, aga kui nt. pool aastat ette planeerida, siis järsku on võimalik, aga kui ei saa, siis see on korralik närvide mäng ja kohapeal aja raiskamine. Samuti pole ma päris nõus nende inimestega, kes trip.ee-s kirjutavad, et Myanmaris tuleb olla kindlasti vähemalt neli nädalat, et nii palju on vaadata. No kui sa oled suur pagodainimene, siis küll, aga muidu hea planeerimisega on 20 päeva koos nädalase rannapuhkusega ok, hea planeerimisega saab selle kokku tõmmata ka kahele nädalale. Ngapali rand on loomulikult super, sinna tasub küll minna. Ilusad hotellid, imeilus rand ja odavad mereannid, vähe rahvast. Mingi info kohaselt nad laiendavad oma lennujaama, et saaks vastu võtta ka suuremaid lennukeid ja oli näha, et vähemalt nelja suure hotellikompleksi ehitus on käimas, mis ikkagi tähendab, et varsti on see järgmine tavaline kuurort, aga järsku paar aastat on see veel selline äge agul suurte hotellidega.

P.s. paari tunni pärast hakkavad tööle ka meie telefonid, kõik sms-id on oodatud.