Bangkoki pettused

Nii, oleme oma otsaga Bangkokis (praeguseks enam mitte). Kristjan on haigestunud kõhutõppe, palavik, nõrkus ja pasanteeria. Hakkas võtma ka antibiootikumi. Seetõttu olime esimese päeva põhiliselt voodis ja nautisime oma ilusat hotelli. Hotell oli tõeti kena, eriti võrreldes nende kallite jubedustega, kus me pidime Myanmaris ööbima. Selline suur ja valge. Õhtul käisime korra väljas ja sattusime loomulikult ühte suurde kaubanduskeskusesse, kus pidime pikali kukkuma, sest nii palju head sööki, polnud me juba ammu näinud. Igat sorti –itaalia, mehhiko, ameerika burgerid, loomulikult hiina, india, tai jne. Ja me olime nii õnnelikud. Käisime ka ühes toidupoes, kus olid olemas kõik, nii need asjad, mida Eestis müüakse, kui ka kõike kõike muud ja see oli ilus, seal oli isegi Felixi marineeritud kurke. 

Järgmisel päeval tundis Kristjan ennast paremini ja me asusime turistile omaseid käike tegema. Kuna meile oli tulnud käsk Brüsselist, et jalamaid tuleb minna kohta nimega Chiang mai (asub Tai põhjaosas), siis esiteks liikusime rongijaama, sest lennata ei viitsinud.

Rongijaama ukse kõrval oli laud turistiinfoga, mille juurde me sammusime, saime teada, millal rongid lähevad ja kena näitsik tuli meiega kaasa, et küsida piletikioskist pileteid, et meil kergem oleks või nii. Selgus, et loomulikult esimene klass on väljamüüdud, olemas veel teine klass, aga see vist ilma konditsioneerita ja ei viitsi just 16 tundi järjest istuda. Abivalmis tütarlaps juhatas meid ühte reisibüroosse, et järsku neil on midagi olemas. Seal soovitati meile bussi, aga ka VIP buss oli väljamüüdud ja siis üritati pähe määrida mingit paketti, milles hotell ja rongisõit koos, aga me ei võtnud neid. Küsisime iseseisvalt veel ühest büroost ja seal olid meile vajalikud piletid saadaval, ainult 30 dollarit kallimatena. No igatahes me võtsime need. Asja iva on see, et tegelikult saime ikka petta vist. Rong tõenäoliselt oli küll väljamüüdud, aga reisibürood broneerivad endale mingi osa ära ja siis müüvad need maha, samas meie piletitele ilmus müügikellaajaks sama kellaaeg kui me olime rongijaamas, ehk siis võimalik, et nad ikkagi küsisid ise kassast ja pileteid oli alles. See abivalmis tütarlaps, aga oli kõige suurem scammer ise – turistiinfo polnud ametlik ning tõenäoliselt oli tal kokkumäng esimese bürooga, et me sealt bussipiletid või siis selle paketi ostaksime. Aga sellest saime me alles hiljem aru kui lugesime netist Bangkoki scammide kohta.

Piletid käes, liikusime Bangkoki suurima vaatamisväärsuse poole, milleks on Grand Palace. Taksojuht loomulikult ringitas mõnuga, isegi mina, kes ma pole Bangkokis kohalik, suudaksin kiiremini põhivaatamisväärsuse üles leida, täielik kanapea, aga see selleks. Jõudsime kohale ja hakkasime sissekäigu poole liikuma kui lähenes meile üks vormiriietuses naine ja ütles, et näe te pole ikka ülse vastavalt riides, et lühikesed püksid ja plätud ja nii, me teadsime küll, et riietusreeglid selles kohas on karmid, aga teadsime ka seda, et pikki riideid laenutatakse kuskil sissepääsu lähedal. Ok, tädi siis uuris väga abivalmilt, et kas te homme ei saaks tulla, et täna hakatakse nagu nii juba varsti sulgema ja praegu nagu nii kinni ja avataks poole tunni pärast ja kuna te esimest päeva, siis minge täna hoopis tuk-tuk-iga vaatamisväärsusi vaatama, ma näitan teile kaardil kuhu peab minema (osutades kaardil kolmele kohale, mis meie kaardil küll märkimist ei leidunud). Esimene koht pidi olema Suure Budda kuju, siis mingi Tai turismikeskus ja siis mingi tempel ja seal pidi nägema ka ilutulestikku, meie olime loomulikult nõus ning pidime selle tiiru eest tuk-tuki juhile vaid 40 bahti maksma (u 1,1 euri), pole just suur väljaminek. Koheselt ilmus ka abivalmis Tuk-Tuk ja sõit võis alata. Liikusime siis selle suure budda kujuni no ja see polnud meile just mingi eriti suur vaatamisväärsus kuna me olime tulnud ju Myanmarist, seal oli veel mõningaid turiste, kes suht juhmilt seda budda vaatasid, Kristjan tegi moe pärast ka mõne pildi.

Kui tuk-tuki juurde tagasi läksime, siis juht parasjagu sõi ja me ütlesime, et ta oma söögi lõpetaks, et me võime oodata küll. Tuk-tuk oli pargitud mingi tara äärde, aga sõiduki ja tara vahele jäi mingi suvaline laud, mille taga istus suht kenasti riietatud mees, kes asjatas mingite paberitega ja siis küsis, et no kus te pärit olete (täiesti arusaadavas inglise keeles) ja meie, et Eestist ja tema siis, et oi seal on külm ja kauaks siia jääte ja kuhu edasi, kuuldes, et meil plaan minna Chiang maisse ja et meil pole hotell bookitud soovitas kindlasti minna Tai turismikeskusesse, et kohalikud kõik käivad seal ja võtavad sealt hotellid, sest see selline riiklik koht ja mingeid lisatasusid ei tule ja siis mulle meenus, et meie järgmine peatus pidigi just seal olema ja siis küsin mehelt näidates kaardile, et kas see ongi see koht kuhu meil minek ja tema vastab, et just see samune ja siis juba tulebki tuk-tuki juht ja me hakkame sõitma ja me oleme nii rõõmsad.

Kuna kaardil on märgitud, kuhu minek, siis hakkab kahtlasena tunduma, et miks me nii palju keerutame, sest koht peaks olema lähedal ja vahepeal on peakohal ka skytrain, mis ei peaks seal üldse olema ja siis olemegi kohal. Mingi suvaline turismibüroo, mingil suvalisel tänaval. Me arvasime, et see nagu mingi vaatamisväärsus, et kõik tailased käivad siin ja hullult suured valikud, aga ei. No lähme siis viisakusest sisse, vaatame üksteisele otsa, et kas me siit ikka tahame midagi, ega ei taha küll, sest kõik oma hotellid oleme bookinud läbi agoda. Sees tuiab ringi üks paks ameeriklane ja üritab muljet jätta, et on klient. Viisakusest siis küsime, et kas teil on mingeid hotelle Chiang mais, no neil loomulikult on, aga mingid suvalised brožüürid, suvalistest hotellidest ja ma siis küsin, et miks me peaks hotelli teilt võtma ja siis nende vastus on, et no agodaga te ei saa hiljem kaevata, ha-ha ja teiega saab? Vahelepõikena võin öelda, et eelmine kord Tais olles olime teinud ühe broneeringu läbi agoda valesti ja hotell tahtis meilt hirmsat raha muudatuse eest ja siis me kirjutasime agodale ja nad korraldasid asja meie kasuks ära, nii, et minul on nendega igati meeldiv suhtlemine olnud. No igatahes me tulime sealt tulema ja kohe küsib tuk-tuki juht, et kas te bookiste midagi, enne ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja nüüd, siis selline pikk lause. Kuuldes, et mitte, teatab, et nüüd lähme viieks minutik kullapoodi, et tal on vaja kütusetšekke, saatsime ta pikalt no siis ta tahtis meid veel viia siidipoodi ja kui me kindlameelselt eitasime ja ütlesime, et hakkame nüüd sinna templisse minema, kus saab ka ilutulestikku ja tema tahtis ikka minna kullapoodi ja meie mitte, siis ta teatas, et võime edasi jala minna. Ja me läksimegi. Kohe tuli meile appi sõbralik järgmine tuk-tuki mees, kes aitas meile kaarti lugeda, et kus me oleme ja loomulikult ütles vale koha ja kui me siis paar sammu kõndisime ja aru saime, et me oleme skytraini liini alguses, siis me juba teadsime, kus me oleme. Pärast loomulikult lugesime nende scammide kohta ja saime aru kui mitu inimest erinevatel kohtadel meid pettis. Esiteks naine, kes oli mingi suvakas, kellel lihtsalt tahtlikult mingi suvaline vorm seljas, siis vaikne tuk-tuki-juht, kes oli pikka ringi nõus sõitma sisuliselt ilma rahata. Siis see esimene tempel suure budda kujuga, mida kutsutakse ka scammerite templiks, sest seal pole tegelikult midagi vaadata, siis see mees, kes lihtsalt istus suvalise laua taga ei kusagil ja tegi nägu, et ta teeb midagi, kes soovitas meile seda turismikeskust ja kui ma kaardil näitasin, et kas see, siis ta noogutas, samas tegelikult asus koht hoopis teises kohas, siis see võltsklient ameeriklane, kes oma sõnul bookib kõik asjad just selle büroo kaudu.

Lõppkokkuvõttes saime tasuta tuk-tukiga sõita ja mingit raha nad meie käest ei saanud, aga s... maik jäi suhu küll. Läksime hoopis shoppama ja sööma.

Järgmisel päeval  plaanisime jälle teha sightseeingut, aga tegelikult hängisime niisama ringi, külastasme Khao San roadi, mis on põhiline turistide tänav. Siin on liikvel ikka täitsa teistsugune rahvas kui Myanmaris, sellised napsised õllemehed, kes siis jauravad tänaval ja sebivad pisikesi kohalikke naisi. Kasutasime transpordivahendina ka kanalilaeva, mis nägi välja jube sara, me olime ainukesed turistid ja loomulikult kui tuli peatus, siis ma oleksin praktiliselt vette pidanud hüppama, et maha saada. Välja ka ei näinud, sest sõidu ajaks tõmmati presendid ette, et vesi ei pritsiks, aga sõit oli odav, u 20 eurosenti. Õhtul chillisime hotelli basseinis ja nautisime täielikku privaatsust. Järgmise päeva õhtuks oli planeeritud rongisõit. Nautisime viimase minutini oma ilusat hotelli.  Viskasime oma kotid rongijaama ja mõtlesime jälle minna Grand Palacisse, aga ei läinud. Hängisime hoopis Hiinalinnas. Käisime  ka jalamassažis, mis oli natuke valus ka ja mulle meenus, et kui me eelmine kord Evega Tais olime ja tai massažis käisime, siis Eve nuttis ja mulle esialgu tundus, et ta hoopis naerab. Hiinalinn on ikka igal pool sarnane Aasias, tänavad täis toitu ehk siis suured potid mingi sogase leemega tulel ja kui tellid nuudleid, siis saad kulbiga nuudlid ja selle supimoodi asja peale. Kuna me oleme praegu kõhusuhtes hellad, siis üritame hankida tahket tükitoitu.

Loomulikult nägime ka neid tänava toituturgusid, kus müüdi rasvas keedetud ritsikaid ja prussakaid ja ussikesi, aga üldse ei isutanud. Oleme hakanud ennast rohkem usaldama, et mis ikka ei näe hea välja, siis ta ikka suure tõenäosusega ei maitse ka hästi. Nende ritsikalettidega on veel nii, et kui tahad neist pilti teha, siis pead maksma. Asjad, mida me sellistelt turgudelt tavaliselt ostame, on ikka need vedelaks tehtud puuviljad või niisama tükeldatud nt. ananassid, mis maitsevad väga hästi.

Selleks reisiks on Bangkokis käidud.