Chiang mai elevandid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Rongisõit Chiang maisse kulges hästi, lubatud neljateist tunni asemel, saime tunda reisimõnusid kuusteist tundi. Rong oli ok, olime loomulikult esimeses klassis, kus toateenidaja tõi ette jooke ja reisisaatja, kelleks oli keskealine härra tuberkuloosimaskiga, tegi ära voodid. Me saime muideks täiesti puhtad valged linad ja kinnises kilekotis tekid. Asja ei teinud ilusamaks see, et peale voodite tegemist ilmus välja üks prussakas. Rohkem me prussakaid ei näinud, aga oli tunne, et neid on veel. Kui rong sõitma hakkas, siis jäime kohe ummikusse, tavalisse rongiummikusse, mis kestis u 1 tund. Peale seda hakkas rong hästi kiiresti sõitma, u 60km/h. Bangkokist väljumine võttis aega u 2,5 tundi ja me nägime erilisi aguleid, kus näiteks rong sõitis välisuksest mööda u 20cm kauguselt jne. Olime endale kaasa ostnud veidi nosimist ning saime käituda nagu klassiekskurssioonil, kus enne linnast väljumist olid võileivad söödud. Magamiseks on seda sõitu küll raske nimetada, sest rong muutkui peatus ja siis jälle hakkas liikuma ja siis kiirendas ja siis pidurdas ning loomulikult oli rongis konditsioneer, mis tahtis voodist välja puhuda.

Kui nüüd rääkida, mis koht see Chiang mai üldse on, et me sinna läksime, siis ega me ise ka eriti ei teadnus, aga tädi Piret, kes on väga tark ja teab kõike, ütles, et sinna tuleb kindlasti minna ja me uskusime teda. Et siis, asub Bangkokist 700km põhjas, on Põhja-Tai suuruselt teine linn ning asub Myanmari piiri ääres. Sinna saamiseks tuleb ületada tai kõrgeimad mäed. Ühtlasi on ta Tai kunagine pealinn, kui Taid kutsuti Lannaks ja on olnud ajalooliselt ning ka praegu Tais oluline haridus, usu ja kultuuri keskus.  Seal asuvad ka vanimad Tai templid. Linnal on kena väike vanalinn, mis on täis pikitud templeid, millest kõige vanim, on umbes aastast 1200 midagi. Sarnaneb Myanmari pagodadele, mis on ka loogiline asukoha tõttu. Umbes 1500 aasta paiku vallutasid birmalased praeguse Põhja-Tai ära ja olid üldse suhteliselt võimsad ning alles 18saj. Said tailased selle endale nii olulise koha tagasi. Linnas on mitmeid ülikoole, palju munkasid, kunstigaleriisid. Linna ümbruses on ka palju vaatamisväärset nagu kõrged kosed, vihmametsa džunglid riisipõllud.

Mis kõige olulisem – ta on valitud Tripadvisori top 20 sihtkohahulka aastal 2012 ning on ainukene koht Tais, mis sinna edetabelisse on sattunud.

Kui on nõudlust siis on ka pakkumist – linnas on põhiliselt taksod, baarid/restoranid (põhiliselt itaalia sugemetega), massažisalongid ning õhtuti palju prostituute ja vanu valgeid mehi, kes neid kasutavad.  Üheks suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse ka igaõhtust ööturgu, mis on küll suur, aga müügiks ikka mingi jama, T-särgid, need pulgaga konnad, mis teevad krooksumishäält, võltskellad jne. Aga selline mõnus chill koht.

Esimesel päeval olime niisama, vaatasime pagodasid ja tuiasime ringi. Aga vot järgmiseks päevaks oli meil bookitud sõit elevantide laagrisse. Chiang mai ümbruses on mitu elevandilaagrit, kus elavad nn. päästetud elevandid. See tähendab, et heade kavatsustega inimesed ostavad tööelevante endale, et neid säästa ja uute elevantide ja olemasolevate ülalpidamiseks teevad turistidele selliseid pakette, millest ma hiljem räägin. Nad ütlesid, et halvad inimesed panevad elevandid tööle kuni kuueteistkümneks tunniks ööpäevas ja nende tingimused on väga rasked, mis tõenäoliselt on ka tõsi.

See laager, kuhu meie läksime asus Chiang maist 1,5h autosõidu kaugusel. Esialgu oli tee ok, aga pärastpoole oli ikka eriline mülgas, ühel pool kuristik, teisel pool saviplägane tee. Siis anti meile selga mingid erilised kaltsud, et me ennast ära ei määriks, no ütleme lihtsalt, et ned riided ei kaunistanud meid. Siis väike 10-minutiline turnimine vihmametsas ja kohal me olimegi.

Laagris elas u 12 elevanti ja u samapalju myanmarlast, kelle kohta ütles giid, et nad elavad siin niisama väikese raha eest, et palka ei maksa, aga antakse süüa ja veidi raha, et nad saaks selle koju saata. Väidetavalt ei saa nad linna minna, et neil pole töölubasid ja nad ei saa linnas tööd, aga ma arvan, et see on niisama odava tööjõu hirmutamiseks öeldud, et proovi ainult linna minna, kohe tuleb politsei ja võtab su kinni illegaalina olemise eest. Vaadates, kuidas Tai politseid ei häiri alaealiste prostitutsioon ja nähtavad kelmused tänavatel turistide arvel, siis ma arvan, et mingi 10 myanmarlase pärast, ei liigutaks keegi sõrmegi, aga jah, nii oli.

Kõigepealt õppisime seitset käsklust, mida elevantidele on õpetatud, mõned jäid isegi meelde, aga kui esimest korda elevandi selga pandi, siis ma küll piiksugi suust välja ei saanud. Te ei kujuta ette kui suured need elevandid on ja nende selga ronimine on ikka tükk tegemist eriti minusuguse lühikese inimese jaoks. Kristjan loomulikult hüppas väikse hoojooksuga elevandi selga. Ja neil elevantidel polnud mingeid istekohti ega sadulaid, lihtsalt mingi nöör ümber kaela, millest said kinni hoida. Hiljem sõitsime juba kahekaupa elevandiga ringi ja ütleme nii, et kui mina olin eespool isutmas, siis ma pidin ennast täiega elevandi peast kinni hoidma, et mitte maha kukkuda, samal ajal kui Kristjanile oli aintud mingi nöör, millest kinni hoida ja ta lustlikult pilte klõpsutas. Ning see tee polnud ju mingi niisama tee, ülesmäge, allamäge, jõed ja kivimürakad, millest elevant pidi üle astuma. Siis oli väike lõuna ning tagasi elevandi selga. Suundusime kose juurde elevante pesema. Kosk ise oli tagasihoidlik, aga vees saime olla küll. Elevandid loomulikult sellest aru ei saanud, et ka meie seal vees sulberdame ja neid peseme ning ilma häbenematta tegid nii häda number 1 kui ka 2. Saime teha ka igasuguseid pilte, kus elevant musi teeb ja põlvel istuda jne. Siis veel tagasi elevandiseljas laagrisse, selleks ajaks olime ikka kõvad ratsutajad ja ei kartnud enam eriti. kui tagasi jõudsime, olime nii mustad, kaetud punase saviga, millega elevantidel meeldib ennast katta ja kõige muuga ka, et kui olime hotellis dušši sll käinud ja ennast kuivatasime, siis rätik läks ikka pruuniks.

Muideks elevantide nahk on hullult kare ja neil on peal mingid jõle teravad ja kõvad karvad.

Kuigi me olime väga väsinud, läksime õhtul suurele turule, mis toimub iga pühapäev peatänaval ja seal müüakse natuke huvitavamat kraami kui ööturul. Templite hoovides on toiduturg. Tegime mõningaid oste ja sõime pudipadi tänavalt.

Järgmisel päeval oli meil plaanis kokanduskool, mis pidi esialgu kestma terve päeva, aga juhtus nii, et nad unustasid meid hommikul ära ja me saime hoopis oma toimetusi teha, milleks oli jalgade vahatamine ja tai massaž. Tavaliselt on selle massažiga nii, et kui on kogukehamassaž, siis see toimub teisel korrsel ja jalamassaž esimesel korrusel või üldse väljas, aga seekord oli nii, et ühele mehele tehti jalamassazi ja siis seal kõrval olid riidega eraldatud boksid, kus tehaks tai massaži. Massaž algas ja kõik oli tore kuniks me kuulsime, kuidas jalamassaži mees hakkas neiudega rääkima, et kui vana ja kas sa oled hiljuti lapse saanud ja kui vana laps on ja kas sulle meeldiks koos shoppama minna ja kas ikka mingit teistsugust massaži ka saaks. No ühesõnaga mingi eriline Norra pervo, kes oma sõnul oli 49 aastat vana, tal oli 5 last naisega, kes on 65, aga nad on lahutatud ja ta töötavat Norra valitsuses. Ühesõnaga sellele pervole meeldivad naised, kes on äsja sünnitanud, väk. Räme pervert.

Aga peale seda hakkas meil ikka kohe kiire, sest me läksime õhtusele kokanduskursusele, mis oli väga lahe. Kõigepealt käisime koos turul, kus meile näidati mis on mis ja siis algas kursus. Koolitaja oli erilises vaimustuses, et me oleme Eestist ja ta pole veel kedagi näinud, kes on Eesist. Meid oli kokku 10, kaks paari mesinädalatel UK-st ja Kanadast, üks paar USA-st ja 1 paar Singapurist. Hullult lahe seltskond oli ja väga palju nalja sai. Tegime väga häid toite, 4 käiku. Chilli lisamisega oli nii, et kui mina panin üh toidu sisse u 4, siis Kristjan pani u 25. Aga polnudki liiga terav. Väga äge oli ja õlut läks palju kuna vesi lihtsalt ei aidanud tulekahjut suus kustutada.

Aga sellega polnud veel meie piinad lõppenud. Kokanduskoolist liikusime edasi lennujaama ja sealt lennuga Bangkoki, kus me olime öö lennujaamas, et tunda päris backpackeri elu ja et hoida veidi raha kokku. U 5 tundi saime tooidl vahelduva eduga ka magada ning edasi ka lennul Hanoisse 2 tundi. Oli jälle lend, kus jäime magama enne õhkutõusmist ja äratajaks olid vastu asfalti põrkuvad lennukirattad.

Nüüd siis oleme Hanois ja siis on külm, u 20 kraadi ning kohe on tunne, et kurk hakkab haigeks jääma.