Hanoi ja Halong bay

Lennujaamast bussiga linna poole sõites, tuli välja, et bussis on veel paar eestlasi, mis oli tore, sest me polnud juba 5 nädalat ühtegi eestlast näinud. Leppisime kokku õhtusöögi ja läksime oma teed. Bookisime endale kohe laevareisi Halong baysse, kuna olime viimasel ööl olnud lennujaamas ja üldse palju ringi rännanud, siis otsustasime, et hellitame ennast ja võtame omale laeval sviidi suure rõduga. Hotelli leidime niisama tänavalt, maksis 18 USD, aga oli suht ok. Läksime niisama vanalinna jalutama ja sööma, Kristjan astus sisse ühte ülikondade poodi ja mina jäin uksele seisma. Järsku tõmbab keegi mul kinga jalast, vaatan alla, kus istub kari kohalikke ja üks hakkab mu kinga liimima kuna see on vihmaga lahti tulnud. Mul polnud selle vastu eriti midagi, las liimib, aga siis tuli välja, et see oli hoopis mingi portatiivne kingsepp ja enne kui ma arugi sain, oli ta mu kingadele lisanud ka MUSTA kontsapleki. Need kingad on heledad ja ma olin umbes 10 päeva nendega käinud, mis tähendas, et see kontsaplekk ei vajanud kohe kindlasti vahetamist. No mis mul siis üle jäi, pidin ka teise kinga andma, et saaks ka sellele selle rõveda plaraka alla panna. Ise oli mees veel eriti uhke ja ütles, et no nüüd see kestab küll kümme aastat. Tore. Erinevalt liimitud kohtadest, mis kohe lahti tulid, püsivad kontsaplekid kindlalt all ja eriti tore oli veel siis kui vihma hakkas sadama, sest siis muutuvad need kummiplärakad libedaks. No ja siis hakkas peale, et anna raha ka, ma siis küsisin, et palju ja ta tahtis 600000, mis on u 30 USD-i, kuna ma ei suutnud veel nii kiiresti ümber arvutada palju see on, siis ütlesin Kristjanilel, et anna 100000 ja kaome, pärast sain aru, et me olime talle andnud 5USD-i, mis on tõenäoliselt rohkem kui ta terve kuu palk. Ma olin nii vihane, et kui ma oleks aru saanud, kus tänaval asi toimus ja mis näoga see mees oli, siis oleks talle selle kontsapleki otsaette löönud. Fakk. Need olid jumala kallid kingad, Vivian Vaust ja nüüd mingi plärakas all.

Õhtul käisime uute sõpradega söömas, tuli välja et nad on sellised tublid noored inimesed kes viimased 4 kuud on veetnud aasias õppides ja tegelikult oli tüdruk hoopis lätlane, aga ta oli perfektselt eesti keele omandanud, mis on äge. Vahetasime oma muljeid ja oli niisama tore. Õhtu lõpuks saabus restorani veel kamb eestlasi, aga see pole ka ime, sest restoran sai valitud Lonely Planeti põhjal.

Hotellist veel niipalju, et kuna Hanois on juba päris jahe ja odavamates majades puudub küttesüsteem, mis tähendab, et majad on väga niisked, siis meile anti tuppa radiaator, selline, mis hõõgus ja mida ei julgenud ööseks sisse jätta.

Hommikul tuli meile järele mikrobuss, mis viis meid Halongi linna, kust väljuvad laevad lahele. Need 160km läbisime nelja tunniga. Vahepeal oli ka pooletunnine paus, kus meil oli võimalik kaasa osta suuri marmor kujusi ja purskaeve. Ei pidanud hetkel vajalikuks.

Sadamas oli loomulikult hordide viisi turiste, keda väiksemate paatidega laevadele tranporditi. Meil pidi olema uhke ja kallis laev. Personali 8 ja kliente 6. Kui laeva jõudsime, siis selgus tõsiasi, et see kajut, mille eest me olime maksnud, on siiski juba kuu aega tagasi välja müüdud ja me saame küll sviidi, aga palju väiksema ja rõduga u 1ruutmeeter lubatud kuue aseme. Võtsin kohe tuurid üles, sõimasin erinevaid personali ja mingeid muid liikmeid, sain peetud ka mõned telefonikõned ja tulemus see, et hakkame nüüd minema, küll te kunagi saate oma kaebuse esitada. Jee. Nad pakkusid meile kompensatsiooniks ka transfeeri hotellist lennujaama, aga selle lükkasime suure kaarega tagasi, kuna linna tulime lennufirma mikrobussiga, mis maksis kahele 4USD-d.

No laht ise oli äge. Päris kristallselge vesi küll ei olnud, aga need väikesed saared olid kiftid. U 5 milj aastat tagasi veetaseme kõikumisest ja maa nihkumisest tekkinud u 2000 väikesaart, mida nimetatakse ka 7 maailma loodusime hulka. Saime ronida ka ühe mäe otsa, kuhu oli 480 astet. See oli päris raske. Ja siis saime minna nende saarte vahele kajakkidega sõitma. Mina polnud enne kajakiga sõitnud ja asi tundus ohtlik. Arvasin, et sellest tuleb selline väike mõnus paadireis, aga nagu ikka, väsis Kristjan kohe nendest vaatamisväärsustest, mida soovitati ja me asusime suuremale ringile ümber mingite saarte, et no küll saame ümber. No kui me olime jõudnud põhimõtteliselt avamerele, kus sõitsid ka tankerid ja lained läksid nii suureks, et tulid üle paadi ääre, siis oli nats jube küll. Kristjan ohumärke ei leidnud, arvas, et vesi on soe ja meil on päästevestid seljas, et küll me ära ujume. Kokkuvõtteks võib öelda, et tunniajase lubatud chillimise asemel, sain 1,5h tugevat aerutamist, kusjuures mina kogu aeg ei aerutanud ka ning Kristjanil olid villid peos.

Öö veetsime laeval, õhtul trimpasme veini oma mikrorõdul ja tegelesime aktiivse kalmaaripüügiga. Olime ainukesed, keda asi huvitas, aga siiski ei saanud me midagi.

Hommikul viidi meid ühte suurde koopasse, mis tegelikult koosnens kolmest koopast ja oli kõige lahedam koobas, kus ma kunagi käinud olen, samas ma ei tea, et ma oleks varem üheski koopas üldse käinud.

Väga äge trip oli. Tagasisõit jälle 4 tundi .

Õhtul planeerisime minna mingisse restorani, mida me üles ei leidnud, aga samas leidsime hoopis ühe koha, kus sai ise valida erinevaid lihavardaid ja maisi ja seeni ja kala ja krevette ja konnasid ja kõike kõike, mida saab grillida. Siis antakse sulle ka laud ja väiksed plastmassist taburetid ja lauale söegrill. Siis grillitakse su asjad valmis ja tuuakse sinu grillile sooja ja siis sa sööd neid. Ja need olid nii head, no tõsiselt. Puhas korralik liha, ei mingit nuudlijama. Järgmisel päeval kõndisime kohast mööda ja päevaks oli restoran muudetud kübarate ja mütside müügiputkaks :)

Järgmist päeva alustasime suure sõimuga reisibüroos, kust olime ostnud oma Halong bay piletid. Kuna kõik, kellele olime oma muret kurtnud, ütlesid, et peame palju ja kõva häälega karjuma ja üldse väga kurjad olema, siis võtsin põhirõhu endale. Kuna oli lõuna aeg ja kohal polnud nii meile piletid müünud noormeest kui ka nende ülemust, siis valasin oma sõinu välja ühe tütarlapse peale. Kristjani arvates olin ma väga kuri. Seejärel saabus meile reisimüünud mees ja tagastas meile vabanduste saate osa rahast, mis meile sobis ja me lahkusime. Mul oli pärast natuke kahju, et ma seda neiut sõimasi, aga samas nad peavad saama õpetust, et kliendile ei saa jama müüa. Nad on nii arvestanud, et kuna kõigil on reisides kiire ja neil pole aega, et minna tagasi reisibüroosse, siis nad pääsevad kergelt, aga mitte see kord. 

 Seejärel tegime sightseeingut. Käisime prantslaste vanglas (Vietnam oli nimelt Prantsuse koloonia umbes kuni 1947 aastani), kus hoiti vietnamlastetst poliitvange ja neid siis tapeti seal ja koheldi halvasti. Hiljem kui prantslased olid juba väljalöödud, hoiti samas vanglas ameeriklasi. Meile näidati mingit eriti toreda muusikaga filmi, kus siis ameeriklased mängisid vangals korvpalli ja said kohtuda oma peredega ja kuidas neile anti iga päev palju süüa ja õlut. Kogu asi oli sellise alatooniga, et vaata kui halvasti elasid vietnamlased ja vaata kui hästi meie hoidsime ameeriklasi.

Siis käisime ka Ho Chi MInhi mauseleumi ja kodu juures. Loomulikult oli kogu kompleks sellel päeval kinni, aga niisama jalutada oli ka tore. Rõõm oli vaadata, kui ilusa kodu oli üks mees omale ehitanud. Sejärel hiilisime läbi mingi kohviku sisse selleks päevaks suletud militaarmuuseumisse. Vaatasime erinevaid lennukeid ja helikoptereid, ronisime mingi torni otsa ja lahkusime siis nagu õiged mehed peavärava kaudu. Oli näha, et nii mõnelgi valvuril oli suur küsimärk peakohal.

Seejärel jõudsime vanalinna piirile, kus asuvad kohalike õllekad. Seal pakutakse maailma odavaimat õlut. Mingi igas baaris vilitakse kohapeal hästi värsket õlut. Ma arvasin, et see on nagu meil selline elav õlu, aga oli täitsa tavalise õlle moodi ja maksis u 30eurosenti 400ml. Suht ok onjä.

Õhtul aga ootas meid lend Ho Chi MInh Citysse. Kuna pagasit me ei võtnud, siis pidime endale palju riideid selga panema, et kotid kergemaks saaks. Kristjanil olid seljas maika, T-särk, kampsun, selle peal veel pikkade varukatega särk ning jalas lühikesed püksid ja nende peal pikad teksad. Kottide raskuseks saime lubatud seitsme asemel 10 ja 8,5kg, aga keegi ei öeldnud midagi.

Ho Chi Minhis proovisime kangesti mitte saada taksoga petta kuna bussid enam ei liikunud. Kõndisime ümber lennujaamaparkla ja leidsime taksod, kes ei petnud meid.

Hotelli jõudes oli kell  u 00.00, otsustasime veel minna korra välja ja võtta väikse joogi. Istusime rahulikult mingis restos tänava peal kui järsku tuli kohale politsei ja siis algas suur kähmlus restorani töötajate ja politseinike vahel, mis kestis u 5 minutit ja lõppes ühe laua arestimisega politsei poolt. Asi selles, et nad peavad vist u pool 1 olema suletud, aga nad hoidsid ennast meie pärast lahti. Natuke kahju hakkas ka.

Aga praegu oleme juba Mui nes ja siin on 32 kraadi õues.