MajThai

Hommik, algas loomulikult vara, see tähendab kl 9. Eve ja Maria olid Kärdu- Arvo käest saanud hommikusöögi kupongid (kuna meie booking millegipärast hommikusööki ei sisaldanud- JÄLLE mingi täiesti ootamatu jama) ja läksid sööma. Kerge söök, mitte midagi erilist ja siis hakkasime poistele võikusid valmistama. Tegime ilusad võileivad, peitsime nad varem teadlikult kaasavõetud kotti ja läksime poisse üles äratama. Unimütsid olid väga rõõmsad võikude üle ja otsustasid edasi magada. Samas kui meil oli missioon- Eve karvutuks teha.

Kuna me ei teadnud, kus salongid on, siis läksime ehku peale välja. Hotellist väljudes võtsime suvalise suuna ja hakkasime astuma, külastades tee peale jäävaid massaažisalonge. Asja tegi huvitavaks see, et Marial on raske taluda rõvedaid lõhnasid ja just need valitsesid Bangkoki (mida Mart nimetas korduvalt Hongkongiks) tänavaid. Vaatepilt järgmine - kõnnivad 2 tüdrukut, kellest üks rõvedalt öögib ja kõndimise pealt oksendab. Kui Marial oli hommikusöök väljutatud, läks ka liikumine ladusamalt.

Leidsime ühe turistiinfo, kus oli tasuta wifi ja saime teada, et agoda.com on meie kaebusega tegelema hakanud ja tõenäoliselt on olemas ka positiivne tulemus, et me siiski ei pea 120 USD-i juurde maksma. Kõndisime veel nats ja proovisime tee pealt võtta ka ühte tuk-tuki, mis on Tai kolmerattaline lahtine takso ja ühtlasi ka eriline turistilõks. Kuna me aga kategooriliselt keeldusime koos juhiga läbi minemast mingist suvalisest juveeliärist, mis on kogu tuk-tukinduse mõte (viia rumal turist nn. juveeliärisse, kus talle saab kalli raha eest müüa mõttetuid klaaspärleid ja pärast tema üle hirnuda), siis saatis see juht meid pehmelt öeldes pikalt.

Hiljem, kui selgus, et olime liikunud nii vales suunas, et vähe pole, leidsime ühe eriti kalli kaubamaja. Seal asusid Clarins´i ja Lancome´i ja muud sellised fäänsid salongid ja seal kaotas ka Eve oma süütuse brazilian bikini waxile.

Maria käis samal ajal ringi kaubamajas, kus olid eriti kallid hinnad ja Vietnamis midagi sellist küll näha polnud (kuigi nad kirjutasid, et mida kõike Saigonis ei ole, siis seda kõike me seal tõepoolest ei näinud). Seejärel läksime kiirelt tagasi, et poisse äratada, ja loomulikult ei jätnud me kasutamata ka juhust, et võidurõõmsalt hotelli respost läbi käia ja neile teatada, et võit tuli seekord meile. Nad küll üritasid midagi plõksida, aga üks rumaluke tunnistas üles, et meie bookinguga on kõik korras.

Ajasime poisid üles ja läksime kiirelt basseini äärde veel viimaseid päikesekiiri püüdma. Poisid samal ajal läksid meie seletuste järgi McDonaldsit otsima.

Kohe kui olime pikali heitnud, hakkasid saabuma ähvardavad pilved, seejärel lisandus mürin, siis juba välk ja kaugel see vihmgi enam oli. Ja loomulikult, kui me olime sunnitud basseini äärest lahkuma, et olla siis vähemalt toas pikali, siis oli koristaja just meie toaga alustanud, mis tähendas, et me pidime lobbys aega parajaks tegema. Ootasime vihma möödumist ja läksime tagasi basseini äärde. Jäime koheselt magama.

Varsti saabusid ka poisid, kes loomulikult polnud ei meie juhatamise ega ka kaardi järgi leidnud seda Maci ja olid maha kõndinud mitmeid kilomeetreid, jäänud paduka kätte, saanud läbimärjaks, aga selleks hetkeks olid nad väga rahul, sest Big Maci olid nad kuskilt ikka hinge all saanud. Kell oli täpselt niipalju, et ka meie pidime sama tee jalge alla võtma.

Kui meie olime saanud sama mõnu tunda, siis otsustasime, et Taist me ilma tai massaažita lahkuda ei või. Läksime esimesse suhteliselt korralikku salongi ja ütlesime, et massaažist oleme huvitatud küll, aga palun hästi valuvabalt. Seejärel juhatati meid ülakorrusele, kus asusid pisikesed ruumid. Meid suunati kabiinidesse, anti selgapanemiseks mingid ürbid ja jäime ootele, ise omavahel läbi seina sädistades. Ja siis see algas. Maria sai mehe ja Eve naise. Mees õnneks oli kuulnud, et valuvabalt, Eve tüdruk ei olnud seda mitte.

Tai massaaži omapära on see, et mingit õli ei kasutata, sest põhirõhk on lihaste venitamisel. Kohati oli Evel nii valus, et ta tihkus tasakesi nutta (eriti näiteks siis, kui massaažinaine tal seljas kõndis või lülisamba kaheksasse keeras). Maria kahtlustas, et massaaži hinna sees on ikka ka happy ending, sest kohati oli see sentimeetrite mäng. Eve ei kahtlustanud happy endingut kordagi... Lõppkokkuvõttes lahkusime rahulolevalt ja ostsime teel hotelli tänavalt veel ühe imehea mango, sest mango on tervisele väga kasulik.

Seejärel oli vaja minna linna peale. Õnneks pakkisime enne kotid ära, sest etteruttavalt võib ölda, et pärastpoole selleks aega enam ei tekkinud. Siht oli minna Patpongi ööturule, kus peale odava väljamüügi on ka ohtralt showsid. Showsid, kus tüdrukud (enamasti :)) oma suguelunditest väljutavad kas siis pinksipalle, nooli või muud käepärast.

Kui me olime kohale jõudnud, hakkasid mingid inimesed meid kutsuma SUPER PUSSY showle ja nagu kokkulepitud, siis me sinna ka kohe suundusime. Sissepääsuraha maksma ei pidanud, ostsime pika kähmlemise käigus endale õlled (mis olid 5 korda kallimad kui poest ostes) ning jäime huviga ootma, mis saama hakkab. Saime kohad lava äärde, kus hööritasid ennast u 7 tüdrukut. Põhimõtteliselt üks koledam kui teine. Esimene peitis siis mõned pallid oma üsasse ja hakkas neid välja pilduma. Poistele anti küll reketid ka, aga Palm sai ikkagi ühe palliga vastu pead. Momentaalselt tulid 2 tüdrukut (tegelikult loomulikult libu) poistega mängima, katsusid siit ja sealt, üritasid juttugi rääkida ja palusid, et poisid neile joogid välja teeksid. Kuna baaris oli rahvast vähe, siis tulid 2 tüdrukut ka meid mudima, proovisid teha tai massaži, aga see oli päevase variandi hale vari. Pärast küsisid tibid veel raha ja Eve siis andis ühe dollari, mille peale plika ütles, et anna teine veel. Eve vastu, et ei anna mitte, et õpi enne korralikult mudima ja selle peale hakkas plika peaaegu et nutma ja tahtis siis vähemalt juba pooleldi joodud õlut, mida aga Eve ka ei raatsinud loovutada. Mariaga juhtus sama asi ja poisid, nagu ikka, ei andnud midagi. Kuna peale selle esimese tüdruku, kes nägi vähemalt suhteliselt kena välja, oli ülejäänud lava täis mingeid kohutavaid ülekaalulisi VALGEID peletisi, kellel olid kõhul ja puusadel kohutavad operatsiooniarmid (aru ma ei saa, mis operatsioonidest), siis otsustasime sellest tondilossist lahkuda ja hoopis turul aega veeta.

Tegime tõhusaid tehinguid, kuid kauplemine ei toiminud kahjuks nii efektiivselt kui Vietnamis. Oma asjad saime suure mangumise peale siiski kätte. Palmil jäi kripeldama üks käevõru, mida müüdi küll Eesti mõistes võileiva hinna eest, kuid mida ta sellele vaatamata põhimõtteliselt osta ei raatsinud, sest müüa keeldus kaupa allahindamast.

Kauplemine jätkus meil ka koduteel. Nimelt olid poisid nõuks võtnud mitte ilma õnneliku lõputa Taimaalt lahkuda ja niisiis hakkasime neile otsima sobivat urgast, kus selle õnneliku lõpuga ikkagi normaalselt maha saada. See nägi välja nii, et poisid seisid rahulikult sõnagi lausumata meie kõrval, samal ajal, kui me nende jaoks hindu tingisime. Enda arvates saime lõpuks eriti soodsad pakkumised, aga poisid olid kidakeelsed ja selgitasid pärast, et nad ikka kardavad, et satuvad mängu-naise peale ja see oleks kohutav löök allapoole vööd. Me ütlesime küll,et toas on kindlasti pime, aga nad ei uskunud, et nii pime on. Lõpuks selgus, et kui hind oli sobiv ja tüdrukud (või-kes-iganes) ka, siis ei olnud poistel piisavalt raha kaasas. Kuna huvi oli ikka endiselt veel võrdlemisi suur, siis läksid nad hotelli, et sealt raha võtta, aga tagasi tulles said võrdlemisi pikantse tünni osaliseks- kõik kohad olid vahepeal kinni pandud...

Mis siis ikka- kell oli juba üsna varajane ja varsti pidime lennujaama poole hakkama liikuma. Ostsime teel hotelli mõned grillkanakoivad ja Eve Tom Yami supi, mis maitsesid ülihästi. Kui me selle peale ka verist kõhulahtisust ei saa, siis ma ei tea üldse, mille peale me saame...

Noh ja nii siis oligi, et võtsime hotellist oma tiugu ja kandle ühes ja tuiasime silmatäitki magamata lennujaama poole. Ees tõotas tulla huvitav lennureis ja kõige huvitavam osa pidi ees ootama Eestis, kus meie päevitunud kehad peavad hakkama aklimatiseeruma praktiliselt 70-kraadise temperatuurivahega.

Nagu ikka tellisime kodustelt kartulisalatit ja mõttega heast kodusest toidust jätsime kuuma Taimaaga hüvasti. Praegu.

Selline lugu siis seekord.

Alati Teie,

Maria, Eve, Mart ja Palm