Lõpu algus

Niisiis oli järjekordne hommik (kl 6) Ho Chi Minhis. Eelmine kord oli läinud õnneks ja buss oli pannud meid maha hotelli ees, aga seekord visati meid vette täiesti suvalises kohas. Asja tegi huvitavamaks, et meil polnud loomulikult kaarti ja isegi kui see oleks meil olnud, poleks me nagunii teadnud, kuhu kl 6 hommikul minna. Esialgu otsustasime kõmpida niisama ja täiesti juhuslikult sattusimegi jälle oma hotelli ette, siis juba vanasse tuttavasse baari hommikusöögile.


Siinkohal tuleb ära märkida, et vietnamlased on üks igati varajane rahvas. Kell 6 hommikul on liiklusummikud juba tavalised, söögikohad avatud, hommikusöögid hotellides kestavad tavaliselt kella 6st üheksani (katsu sa siis niimoodi puhata), ka tööpäevad hakkavad neil u kl 6.30. täiesti jabur, aga samas umbes samal ajal tõuseb ka päike ja mis sa siis enam magad. Samas lähevad nad ka suht vara magama, disko lõppeb u kl 1, hiljemalt pool 2. Hetkel elame meiegi samas rütmis - vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi.

Kui hommikusöök tehtud, siis ruttasime kl 7.30 sõjakoleduste muuseumisse. See on koht, kus te peaksite kõik meie üle uhked olema, sest ma ei usu, et keegi teist nii vara muuseumis käinud on.

Mida siis ka näidati. Tegu Vietnami sõja kuritegudega, ilmselge sooviga külastajates kaastunnet tekitada, võiks nimetada ka propagandistlikuks. Statistika on nii, et hukkus 3 miljonit inimest, kellest 2 milj olid tsiviilisikud, haavata sai veel 2 milj. Sõda muideks lõppes alles 1973. aastal. Praegu on elanikkond 86 milj. Muuseumis näidati põhiliselt pilte, keda ja kuidas piinati, luumurdmised, küünte väljatõmbamised jne. Samuti palju pilte väärarenditega lastest, kelle vanemad olid saanud mürki nimega agent orange. Mingeid väga suuri üllatusi see meile ei toonud, kuna pole vist asju, mida Hitler poleks juutidega teinud ja ega venelased ka puhtad poisid pole.

Ridade vahelt sai tegelikult välja loetud, et kuigi on hea kõiges süüdistada USAd, siis tegelikud piinajad olid ikka vietnamlased ise.

Oli see siis hommik või meie enda ajalugu või eelnenud bussisõit prussakate ja kriimsilmadega, aga meid see muuseum väga ei kõigutanud. Ja lõppkokkuvõttes pidime tõdema, et kõige suurema mulje jättis meile üks suur USA helikopter, mille taustal tegime ka mitu pilti.

Muuseumis käidud, otsustasime teha ühed värskendavad joogid ja Vietnamiga selleks korraks hüvasti jätta. Tegime ka väiksed kokkuvõtted - ei saa eitada, et tegu on väga odava riigiga, kus puhata. Siinkohal siis ka näited: öö kahele 4 tärni hotellis u 50 USD-i, õlu poest 0,5 USDi, keskmine toidukord näkku u.4 USD-i. Samuti on siin väga ilusad rannad ja Hoi An, mis jättis kustumatu mulje (asub nüüd meie lemmiklinnade top kolmes koos San Francisco ja New Orleansiga). Miinuseks on see, et tegu oli ikka kindlasti kolmanda maailma riigiga, kus on suur kirjaoskamatuse protsent. Vaatamata sellele, et nad on olnud okupeeritud nii Hiina kui Prantsusmaa poolt ja suhteliselt tihedalt olnud seotud ka USA-ga, ei oska nad suures osas absoluutselt mingit muud keelt, kaasa arvatud kehakeel ja see teeb suhtlemise kohati tüütuks. Käib närvidele, et inimesed, kes elatuvad turismist, ei suuda ära õppida ka numbreid kümne piires võõrkeeles jne.

Lisaks see mentaliteet, et mis käest kukub, see kukub. Ikka räige mustus ja elementaarse hügieeni puudumine. Oleme enne unustanud kirjutada sellest, et nii Vietnamis kui ka Tais ei tunta elektrikaablite maa alla kaevamist, vaid absoluutselt kõik juhtmed jooksevad üle tänavate. See tekitab olukorra, kus sul pea kohal ripub pidevalt miljonist juhtmest koosnev rägastik, mis postide juures moodustavad eriliselt suuri juhtmepuntraid. Vahete-vahel on ka nii, et mõni kaabel on läbi lõigatud ja ta vedeleb lihtsalt maas ning sealsamas peseb mõni kriimsilm kausis enda nõusid ja valab vee rentslisse juhtme peale... Elektriga on neil, jah, sellised lood ja kui kuskil peaks elekter ära minema, siis on väga tõenäoline, et ta on lihtsalt juhtmestikku ära eksinud.

Kokkuvõttes jättis Vietnam muidugi positiivse mulje ja kindlasti ei jää see meie viimaseks Aasia külastuseks.

Kuna öö bussis oli meid ära väsitanud ning meie kotid on muutunud praeguseks juba väga raskeks, siis otsustasime kaost meenutavast Ho Chi Minhist lahkuda ja nautida lennujaama konditsioneeritud ruume. Lennukini oli küll päris mitu tundi, aga laotasime oma rändtsirkuse laiali ja magasime kiirelt 2 tundi. Check- in´is pidime juba ühe koti (Maria oma muidugi) alla pagasisse panema, ülejäänu mahutasime nipa-napa käsipagasisse. Lennuki peale saime kõigi oma kottidega ainult seepärat, et meie eest võeti mingid inimesed maha, kuna neil oli 2 käsipagasi kotti, meil näiteks inimese peale 1 väike kohver, suur käekott, 2 suurt kilekotti lennukast ostetud tavaariga. Pagasi vähendamiseks olid kasutusele võetud äärmuslikud meetmed, poistel olid mõlemal jalas kahed püksid, jakid ja pusad, palju poleks puudunud, kui me oleksime neil käskinud kõige peale tutikad ülikonnad tõmmata. Mart viskas minema enda vanad kingad ja plätud aj hakkas edasi käima ainult lumivalgetes uutes terava ninaga kingades.

1,5 tunni pärast jõudsime Bangkoki (õnneks lükati meie lennukit edasi ainult 40 minutit, samas kui Kärt ja Arvo, kes eelmisel päeval sama lennuga läksid, pidid ootama 9 tundi, sest lennuki rattaga oli midagi korrast ära) ja seal me pidime loomulikult uuesti Tai viisa tegema, seekord läks kõik ludinal, ei küsitud raha ega midagi. Tõenäoliselt oli see sellepärast, et olime ennast osavalt mingite araablaste grupi vahele pressinud ja kenad eesti inimesed, heledate juuste ja p2evitunud nahaga ohustavad Taimaad kindlasti v2hem kui mingi lärmav keskealiste araabia meeste kamp.

Seejärel käitusime jälle targasti. Nagu wikitravel meile ütles, ei võta ükski noor ja endast lugupidav backpakker taksot kohe lennujaama eest kokkuleppehinnaga, vaid läheb korrus allapoole, kus asuvad taksomeetriga taksod. Taksojuhid ise on umbkeelsed, aga tuleb öelda ühele tädile, kuhu tahad minna, ja see siis kirjutab taksistile tema keeles paberikese ja sõit võib alata. Nagu alati, ei läinud meiega nii. Loomulikult saime meie takso, mis erines teistest selle poolest, et ta lihtsalt nägi kõige koledam välja. Ka meie taksist oli vist teistest umbkeelsetest veel natuke umbkeelsem. Sest kui ta meid autosse pakkis, küsis ta samal ajal teistelt meiesugustelt, et ei tea ikka, kus see hotell on, kuhu me tahame minna. Mingil hetkel hakkas ta sarnaste küsimustega piinama ka Evet, kes istus esipingil. Järgmine, mis juhtus, oli see, et taksomeeter käima ei läinud ja mingil kummalisel kombel kauplesime endale täiesti normaalse hinna 400 bahti, mis on u 13 USDi ja seda koos kiirteemaksudega. Mis aga oli täielik fail, oli meie taksojuhi sõidumaneer. Kui kõik teised sõitsid kiirteel u 120km/h, siis meie 70-ga ja seda nii, et pidevalt vajutas ta gaasi ja siis jälle mitte- jõnksutas. Täielik okseratas. Aga hotelli me kohale jõudsime.

Siin aga algasid uued proleemid. Tavaliselt oleme bookinud oma hotellid agoda.com-i kaudu, nagu seegi kord. See näeb välja nii, et võtame 2 tuba 2 inimest ja meie oleme kogu aeg aru saanud, et see tähenab 2 inimest toas, aga need idioodid teatavad, et see tähendab, et võetud on küll 2 kahest tuba, aga et 1 inimene toas, ehk siis me peaks juurde maksma 120 USD-i lisakohtade eest. Enne seda pidime veel 4 USD-i eest välja printima lehe, mis neil juba olemas oli, ja üleüldse olid nad eriti ebaviiskad inimesed. Meie olime seda ka vastu. Jutt jäi siis nii, et nemad kontakteeruvad järgmisel päeval agoda.comiga ja siis ütlevad meile, mis saab. Läksime oma tubadesse, mis olid vaataga mittekuhugi ja hakkasime plaani hauduma, et mis teha, et need idikad meilt rohkem raha ei kasseeriks. Olid variandid, et vahetada hotelli, aga siis me oleks selle hotelli eest nagunii pidanud maksma, laseks krediitkaardi kinni panna jne. Seejärel saatsime ise agoda.comi kirja, palusime ja mangusime. Olime täiesti veendunud, et hotell meie kasuks ühtegi positiivset lisaliigutust ei tee. Ja tegelikult leppisime, et sellest rahast oleme ilma.

Hotellis ootasid meid juba Kärt ja Arvo, kes hakkasid samal õhtul lahkuma. Kuna mast oli maas ja kell palju, lisaks väsimus, siis võtsime väiksed joogid hotellitoas, rääkisime maast ja ilmas ning jäime tasapisi magama, lubades, et homme oleme hästi tublid ja teeme palju asju, viimane päev ikkagi.