Ükski algus ei ole kerge

Plaan Vietnamisse minna tuli väga üllatuslikult augustikuu keskel, otsustamine nii u paari tunniga (nagu kõigi meie reisidega), Koidu tänava rõdult tehti erinevaid kõnesid, vaieldi kuupäevade ja kestuse üle ning piletid olidki olemas. Seltskonnaks varasemad blogijad Eve ja Maria, kaasas seekord noored poisid (oleme, jah, orientatsiooni muutnud) blond Mart (IT valdkond) ja pikk Palm (filmi valdkond). Vietnamis pidime kohtuma juba Kärdu ja Arvoga, kes juba varem Vietnamis käinud ja seda soojalt soovitasid.

Peale 24- tunnist lendamist oleme jõudnud eesti inimese jaoks karup....se. Mis on iseenesest hullult äge, sest... siin on +27 kraadi öösel kell 4 ja päeval kell 4 on nii palav, et tapab tervist.

Tallina lennujaam on hommikul kell pool 5 jumala välja surnud, seepärast me ka ei häirinud mitte kedagi, kui seal shampusepudelil korgi pauguga maha lasime. Hommikusöögiks niisiis klaas vahuveini, kallistasime- musitasime, Maria muidugi musitas eriliselt põhjalikult, luges Kristjanile sõnad peale ja lehvitades Eve vanematele jooksime turvakontrolli. Samal ajal kuulsime, kuidas "final call" kutsus Maria Gustavsoni, Eve Härmat, Martin Palmi ja Mart Mäed kontinenti vahetama. Jäime hiljaks nagu tavaliselt.

Poisid olid öö läbi kurku kastnud ja ikka veel täitsa tongis. Meil Mariaga käisid neelud valge veini järele. Hoidsime ennast tagasi ja jõudsime Riiga. Kohutavalt halb on reisida odavlennufirmadega, kus sa pead läbi tuisu ja tormi keset lennuvälja seisvasse Fokkerisse tuiama. Edasi Stockholmi, vana hea Arlanda. Check- in'i tegime otse väravas, mis tähendas, et me saime valgele vetsupaberile trükitud piletid: KIEV, seat 10A. Isegi bussipiletid näevad särtsakamad välja. Siinkohal tasus ära see, et me otsustasime reisida vaid käsipagasiga (loe: seljakottidega). Muidu poleks kindlasti jõudnud.

Arlandal jälle sama lugu: -5 kraadis üle terve lennuvälja ja juba meie lennuk ootaski. Meie kampsunites, aga vahet pole, varsti jõuame paradiisi!

Selles lennukis me kohe ei jäänud magama, sest Eve ema oli meile kaasa teinud võimsad klubi- sändvitsid, mille me Mariaga ära õgisime - hundiisu.

Ja nüüd alles algas. Jõudsime Kievi lennujaama. Kievi endaga mingit seost sellel lennujamal ei olnud, sest maandusime suht põllule. Nagu juba kombeks, lasti meid lahti keset lennuvälja, aga kliima oli juba oluliselt soojem. Lennujaam oli räme sara. Tormasime kohe transfer- tsooni, aga sealt saadeti meid mingisse mitte eriti pikka järjekorda, aga selle- eest liikus see nii aeglaselt, et me kõik jõudsime tiiru ükshaaval peldikus käiaja hakkas jälle tekkima küsimus, kas lennukile jõuame. Et ka välismaalased saaksid aru, mis sabas nad seisavad, oli oranzi markeriga hallile seinale kirjutatud BOARDING PASS (Eve näiteks ei näinud seda praktiliselt isegi siis, kui ta vastu seda seina seisis). Asja ei teinud paremaks ka see kui iga uue lennuki saabumisel tulid uued slaavlased, kes sabast väljategemata kohe ette läksid ja saamatud check- in'i tibid segadusse ajasid ja nad hakkasid nendega tegelema. Nii et kõik võttis ikka ja jälle veel rohkem aega.

Meie sarnast käitumist endale lubada ei saanud, kuna seisime sabas koos viisakate skandinaavlastega, kes olid veel rohkem kohkunud kui meie. Särtsu lisamiseks kohtasime ühte meest, u 40 aastat vana, suht kenasti riides ja loomulikult kenade kingadega, mis ta põnevuse huvides valesse jalga pannud oli, aga võimalik, et neil seal Ukrainas, mitte Valgevenes, nagu Mart korduvalt arvas, nii kombeks on.

Siis kiire kõhusüst ja lennukile. Aerosvit. Meil vedas, saime kohad varuväljapääsu juurde, mis tähendas, et ka Palmil oli mugav (sest tal on väga pikad jalad). Reis ise kestis 8,5 tundi, teenindus ebasõbralik, vahet pole, kas inglise või vene keeles. Kui me olime neilt palunud ühe ringi lisaveini ja ühed Martinid, siis sellega seoses oli alkohol lennukist otsas. Puhkus või asi.

Jõudsime Taisse, Bangkokki, Suvarnabuhmi lennujaama. Üks ilusaimaid ja modernsemaid lennujaamu, mida näinud oleme. Loomulikult ei möödunud asi niisama, et lähme mööda rahvusvahelist tsooni oma järgmisele lennule, vaid pidime taotlema Tai viisa, 10 usd-i. Asja tegi eiti tobdaks see, et järjekordselt pidime seisma ühes suht lühikes sabas, mis selle-eest liikus elu aeglaselt. Kavalusega võitlesime ennast FAST TRACKi ja jätsime teised lollide nägudega passima.

Ja siis ta tuli - puhkus. Soe, niiske, umbne, k6ik, millest olime viimastel kuudel unistanud. Nagu emaüsas. Kui olime seda mõnu mingi aeg nautinud, tegime masinas uue check- in'i, jälle olime tänulikud oma 7 kg-istele kottidele, mis päästsid meid üüratutest aeglastest sabadest, ja läksime süüa otsima. Mitte et lennukis poleks süüa saanud, aga saepurusaiad pole lihtsalt meie teema. Ja rohelisi herneid oli seekord nagu vähevõitu.

Lennujaamas võtsime Tom Yami supid, sushit ja veel mingeid nuudleid, lisaks õlled, mis serveeritud härmatanud klaasides, super. Vyrtikas toit ja jääkülmad õlled olid just puudu sellest 20 tundi väldanud lendamisest.

Siis veel viimane ponnistus Air Asiaga 1,5 tundi Ho Chi Minhi või Saigoni, kuidas tahate, magama jäime enne õhkutõusmist ja ärksime siis, kui hakati lennukist välja ajama, üks igati kordaläinud lennureis.

Vietnam võttis meid vastu lõõskava palavusega, päikest küll suurlinnasudu tõttu näha polnud, aga alustuseks oligi niimoodi väga paras. Olime uurinud, et lennujaamast takso võtmine on ainult rikastele, kes tahavad petta saada, meie seda kindlasti ei tahtnud. Liikusime edasi parkimisplatsilt välja, tõrjudes hordide viisi taksojuhte, kes kõik nägid meis liikuvaid naiivitare (mis meid vaadates loomulikult ei olnud mingi vale arvamus). Seejärel jõudsime odavamate taksode peatussse, kus pidi kindlasti otsima ja usaldama ainult roheliste pluuside ja roheliste lipsude või heleroheliste pluuside ja punaste lipsudega mehi. Öeldi, et sõit linna maksab 15 usdi, meie teadsime, et see on palju, kauplesime hinna 10-e peale ja lõppkokkuvõttes saime ainult poolega petta.

Hotelle me bookinud ei olnud, astusime sisse esimesse, kus tuba maksis 20 usdi, meile see sobis ja rohkem otsida ei viitsinud. Meie üllatuseks rääkis naine retseptsioonis täitsa arusaadavat inglise keelt, oskas inglise keeles naljagi visata ja me kõik naersime, kui ta ütles, et Mart näeb välja nagu väike kana. Kuna Mart jäi selle peale suhteliselt sõnatuks, siis ta parandas ennast kiiresti ja ütles, et lokkidega inimesi hinnatakse Vietnamis väga, kuna nad on erakordselt intelligentsed. Kes on näinud mõnda lokkis juustega pilukat? Seejärel kerge uni (loe 3 tundi tuumauni) ja linna peale.

Saime kokku Kärdu ja Arvoga, kes olid juba kenakesti pruuniks päevitunud nädalaga Kambodzas. Vahetasime raha, meist said kohe miljonärid ja neid miljoneid ei olnud mitte üks ega 2.

Otsustasime esialgu ühe suhteliselt viisaka restorani kasuks, kus hinnad ikka turistidele mõeldud, toit siis ka. Nuudlid pesuloputusvee maitsega, kana kuiv, krevetid kumjad. Kuna õhtu oli veel noor, siis suundusime edasi rotikatesse kohtadesse, kus süüa tehakse ikka otse tänaval, seal pestakse ka nõusid ja seal jooksevad ringi Niu-niu (Eve kass) suurused rotid ja põrnikad. Oma suureks üllatuseks avastasime, et ainult Kärdil on ilmselge vastikus rottide vastu, samas kui teisi jätab see suhteliselt külmaks.

Toidukoht oli super, u 20 inimest teenindas 20 lauda, loomulikult mingit süsteemi polnud ja teenindas, kes parasjagu sai. See tekitas suhteliselt suure kaose, kuigi võtsime vaid snäkke. Kiidaks chilliga grillitud hiidkrevette, selliseid lihtsalt pole võimalik Eestist saada. Mitte mingisugust lauakoristust ei toimunud ja kui meie laud, mis on mõeldud neljale pilukale, sai triiki asju täis, siis omavoliliselt tõstsime oa pudelid kõrvallauale. Selle peale kriimsilmad naeratasid kenasti ja tõstsid kõik nõud ja pudelid meile laua alla, sest see on ainuke viis, kuidas mingisugustki arvet pidada, olukorras, kus keegi kirjutada ei oska. Õhtu lõpuks võin öelda, et nad hävisid, kuna me olime nii targad, et oskasime taldrikuid üksteise peale tõsta ja nad ei märganud seda kõike. Õnneks ei teinud me neile palju liiga. Inimestele, kes elavad riigis, kus õpetaja kuupalk on 50 usd-i.

Olimegi juba jõudmas koju,kui äkki kuuleme, lõpp hea elav muusika. Astusime sisse ühte pubisse, kus mängis mingi filipiinide bänd, kes tegi nii häid covereid, et suu jäi lahti. Hinnad olid loomulikult nii krõbedad, et ka Tallinna eliitsemad baarid kahvatuvad, aga meil oli ikkagi esimene õhtu ja raha oli miljonites. Meeleolukaks tegi asja see, et igale lauale oli mõeldud oma baaridaam-ettekandja+meelelahutaja ja seda viimast kõiges mõttes. Poisid sellest aru ei saanud, isegi kui tüdruk tahtis minna koos Mardiga wc-­sse ja tegi Palmile ühemõttelisi liigutusi suuga. Ikka veel meie naiivitarid arvasid, et ta on lihtsalt tore tüdruk ja ülimalt abivalmis. Kui me hiljem sellest rääkisime ja noortele kuttidele elu selgitasime, siis oli poisid kurvad, sest just selline happy ending oli esimesest päevast puudu.