Hoi An 2- Kostüümidraama

Järgmine päev algas jällegi väga varakult, sest pidime kiiresti ära vaatama kohalikud turistiatraktsioonid, enne kui läheme kostüümiproovi, mis (etteruttavalt võib öelda) kestis väikeste vaheaegadega terve päeva.


Hommikul ootas meid hotelli ees ilus ja puhas (need mõisted siin riigis on üsna vähelevinud) takso, mis meid My Soni pidi viima. Jällegi ei saanud me aru, kas nende inimeste mõõtühikud siin on erinevad meie omast või on asi jälle selles ajateljes, aga väidetavalt 40km läbimiseks läheb meil ikka ja jälle vähemalt 2 tundi aega. Ja sealjuures me liigume tegelikult kogu aeg.

My Son kujutab endast mingit antiikset (ja siin ma mõtlen tõepoolest 4-13saj.m.a.j.) pühamute kompleksi, mis on ehitatud kellegi Champa Kuningriigi ajal ja mille teeb ainulaadseks see, et ehitamisel tellistest ei oli kasutatud seguainet, vaid neid tellisesid on niisutatud ja nii on nad jäänud üksteise külge kinni. Tundub, et 14 sajandit on siinkohal siiski oma töö teinud ja võib-olla oleks need inimesed võinud segu kasutada, sest kogu see üritus seal üks hale naljanumber. Erinevatele kiviklibu hunnikutele olid juurde pandud sildid a la see oli osa mingist altarist ja see ma-ei-tea-kelle näpujälg. Turiste oli peale meie veel hordide kaupa, aga meie tegime selle tuuri ilmselgelt kõige kiiremini läbi. Kõik ei olnudki nii väga halvasti, sest sealt avanes tegelikult väga ilus vaade džunglile.

Koju sõites tegime tavalist- auto oli vaevu-vaevu koha pealt minema sõitnud, kui me juba magasime hambad laiali. Mõnikord meile tegelikult meeldib, kui nad nii aeglaselt sõidavad- saab normaalselt välja puhata.

Meile meeldib Hoi Ani linn väga. Esiteks oma mõnusa hiliskevadise kliima poolest, siis sellepärast, et erinevalt enamikest teistest suurlinnadest siin, on see väga puhas. Ja siin on keset linna vanalinn (milles asuvad majad on mõnusalt madalad) ja tänu sellele on siin ka autosid suht vähe. Ma ei räägi loomulikult rolleritel kamikazedest- neid on siin endiselt igal sammul, aga me oleme nendega ära harjunud. Ja mis kõige olulisem- siin on väga sõbralikud inimesed. Nad isegi teretavad sind poodi või hotelli sisse astudes ja saavad päriselt inglise keelest aru. Ulme!!!

Siis algas päeva põhiosa- kostüümiproov. Väiksed pilukad juba ootasid meid ja sibasid kibekiiresti ümber meie. Asjad istusid peaaegu algusest peale fantastiliselt selga ja mõned kosmeetilised vead, mis olid, parandati nii kiiresti ära, et me ei jõudnud isegi "oh sa poiss" öelda. Olime oma riiete tellimisega tekitanud olukorra, kus nähtavasti mingis keldris päris mitu kohalikku inimest üldse magada ei saanud, sest nad pidid... õmblema. Sellele vaatamata kinnitasid poemüüad, kes meilt mõõte võtsid ja kellele me tellimused andsime vahetpidamata, et pole probleemi, tellige veel midagi juurde, me teeme need õhtuks valmis (kell oli pool 2 päeval). Meest sõnast, härga sarvest- tellisime Mariaga juurde kumbki 2 toodet. Ise nad lubasid...

Isegi sööma polnud meil aega minna, sest iga natukese aja tagant tahtsid nad muudkui proovida ja proovida+ Mardil olid ju tellitud veel päris oma jala järgi tehtud kaks paari jalanõusid.

Kell 5.45 olid meil kõik asjad pakitult käes (ka need, mis me Mariaga päeval olime tellinud)- üks ilusam kui teine ja poisid tahtsid endale kohe ülikonnad selga jätta. Seda ei saa neile ka pahaks panna, sest nad nägid neis tõesti perfektsed välja. Siinkohal me tõesti loodame,et need riided EI OLE ühekordseks kasutamiseks... Olime soetanud ka mõned suveniirid, Mart ligi 10 lipsu ja siis seisime lõhkise küna ees- asju polnud absoluutselt mitte kuskile panna. Maria ja Palm viskasid kottidest ebaolulised asjad minema (Maria soetatud hästi vajalik ja ilus vihmavari jäi siiski alles) ja said hakkama, aga Eve ja Mart ostsid 9 taala eest tuttuue kohvri- mis sa hädaga teed. Ühtlasi otsustasime, et enam USAst riideid ei too- siin on odavamad, pealegi ilm on nagu parem.

Kell 6.30 ootas meid sleeping-bus, mis pidi meid viima tagasi paradiisi- Nha Trangi. Kuna me olime väga õnnelikud siiani enda riiete üle, siis me keksisime lõbusalt vadistades bussi ja võtsime endale voodid ära (poisid üles, tüdrukud alla) ega aimanudki, et ees ootab meid praktiliselt kõige hullem öö elus.

Nagu tavaliselt, väljusime linnast tunde ja osaliselt tegi selle väljumise nii pikaks see, et me läksime enne sõitu korralikult tankima... Millal sa siis veel tangid, päev läbi käed- jalad tööd- tegemist täis. Bensiinijaamast üritas bussijuht korduvalt lahtiste pagasiluukidega lahkuda, aga õnneks oli seal tanklas mõnel nii palju oidu, et ta hakkas hüsteeriliselt vastu bussi taguma, mille peale need luugid ikkagi kuidagimoodi kinni said (mitte esimese korraga).

Peale seda pidi meid ees ootama 500km ja 12 tundi lõputa õudust, sest need inimesed ei oska mootorsõidukeid juhtida. Asja tegi pikantsemaks veel see, et sisse lülitati telekas, milles röökis kohalik popmuusika (vaheldumisi kaks lugu!). Kohe ikka hästi kõvasti. Varsti peale seda tahtis üks bussijuhtidest Eve kõrvale vahekäiku magama tulla ja kui me talle üritasime seletada (loe: karjuda), et idikas, pane see muusika kinni või vähemalt vaiksemaks (tehes ristimärke ja osutades näpuga röökiva teleka peale- kui keeruline on sellest aru saada?), siis hakkas see kõva häälega naerma ja läks minema. Kohe selgus ka põhjus- ta arvas, et me ütleme talle, et ta ei tohi siin magada. Mis ei olnud ka iseenesest halb variant. Muusika jäi sama kõvaks.

Kui me saime muusikalt eemale keskenduda, siis see meie olukorda oluliselt paremaks ei teinud,sest... kui buss seisis, siis puhus konditsioneer nii kõvasti, et hambad plagisesid. Kui buss aga sõitma hakkas, siis võite isegi arvata, mis juhtus. Ja õige vastus on- konditsioneer keerati kinni!

35- kraadises temperatuuris, tingimustes, kus hapnikuprotsent sissehingatavas õhus on kuni 5, võivad mõned meist muutuda päris närviliseks. Seda enam, et bussil (nagu ma juba enne kirjutasin) mingit konstantset kiirust ei eksisteeri. Vahelduva eduga sõitis ta 150 km/h kiirusega üle kas lamavatest politseinikest või rollerisõitjatest või muuladest või ma ei tea millest, aga peale kohutavaid tümakaid oli tunne, nagu laguneks see sara kohe tuhandeks tükiks. Siis jälle venisime me 40 km/h- põhjus teadmata. See- eest kurve võttis buss jällegi ülehelikiirusel, nii et poistel ülakorrusel oli tunne, et nad lendavad kohe koos koikuga aknast välja.

Poolel teel võeti peale veel mõned rähmakad, kuigi buss oil puupüsti rahvast täis (ka sellest sai enne kirjutatud) ja paigutati vahekäikudesse magama. Nii et kui Eve ja Maria vahel oli 50 cm vaba ruumi, siis sinna mahtus täpselt üks murjam magama...

Kuidagimoodi jõudsime hommikul kell 6 Nha Trangi ja ilm, hea hommikusöök ning meie hotell kompenseerisid momentselt koleda öö.