Mui Ne - uus päev algab siin kell 6

Täna hommikuks oli meil pandud kell 7-ks helisema, et nende lamamistoolidega ei juhtuks sama paha lugu, nagu eile juhtus. Kõik magasid muidugi hambad laiali edasi ja tegid näo, nagu nad poleks seda kella mitte kunagi kuulnudki, ainult Eve ärkas kohusetundlikult üles, võttis 6 rätikut kaasa ja seadis sammud randa. Rannatoole valvas üks miilitsariietes mees, kes, kuuldes, et ma tahan 6 tooli kinni panna, ohkas nii südantlõhestavalt, et mul hakkas isegi natuke piinlik. Etteruttavalt võib öelda, et tema roll siin ühiskonnas on päevad otsa teha mitte-kui-midagi. Ta istub vaikselt palmi all ja teeb näo nagu ta valvaks midagi, aga kogu tegevust saadab põhimõtteliselt kõrvulukustav norskamine või mängimine mobiiltelefoniga.
Peale seda läks Eve randa jooksma ja merre hommikukümblema, nii et selleks ajaks kui teised ärkasid, oli tal juba väga palju asju tehtud. Tubli poiss.
Meil kõigil oli hommik äravahetamiseni sarnane eelmise hommikuga, kaasaarvatud Kärdul, kes ka täna hommikul otsustas oma tuppa jääda. Huvitav lugu on sellega, et õhtuti on tal veini juues väga hea tervis, aga hommikud on kuidagi tuska täis. Ütlesime küll, et meie arvates peaks ta lihtsalt veinijoomist natuke varem alustama...
Paar tundi rannas lamamist põhjustas selle, et mingil hetkel olime me kõik kolinud palmide alla ja palusime jumalat, et õues natukenegi jahedamaks läheks. Ega ta ei läinud mitte. Võtsime oma tavalised protseduurid rannas asuvas hurtsikus ja seekord liitus meiega ka Maria, kes vihkab mudimist. Mart jälle sai väga vilunult hakkama vanemate daamidega vestlemisega, kuigi tema rääkis eesti ja nemad vietnami keeles. Tüdrukutele pakkusid mudijad ühtlasi võimalust lasta jalad ära depileerida. Protseduur nägi välja selline, et ta võttis lihtsalt ühe niidijupi, keeras sellele vindi peale ja hakkas ÜKSHAAVAL sellega karvu ära napsama. Saades aru, et protseduuriga läheb terve igavik ja see oli tegelikult kohutavalt valus, siis me loobusime.
Õhtupoolikul pidime liikuma Mui Nest tagasi Saigoni poole, aga juba paar päeva tagasi olime aru saaanud, et kerge ei saa see meile mitte olema.
Nimelt olime tellinud hotelli ette endale lamamistoolidega bussi, mis pidi meid Saigoni toimetama, aga kuna tegime check-out´i ja kolisime korraks elama Kärdu ja Arvo uude hotelli, siis sellega seoses paiknesime hoopis Mui Nest väljas, teises linnas. Üritasime käte ja jalgadega administraatoritele seda selgeks teha, et buss võiks hoopis sinna sõita, aga lõpuks kõndisime ikka täiesti pettunutena minema. KUIDAS SEE VÕIMALIK ON, ET NAD MITTE KUI MILLESTKI ARU EI SAA? Seda enam, et me kõik räägime juba inglise keelt vietnami aktsendiga. Vastuseks on ikka bla-bla-bla või glu-glu-glu heleda häälega.
Pärastlõunal saime kokku Kärdu, Arvo ja Palmiga, kes meiega koos rannas ei viitsinud chillida, ja läksime koos sööma. Hamburgerit ja friikartuleid, sest kohalikust toidust on natuke kopp ees. Õhtusööki vürtsitas Arvo looga sellest, kuidas nad ennist olid taksoga Mui Nest sõitnud Phan Thieti hotelli ja kuidas taksojuht viis neid, kuuldes nime Golden Coast Resort and Spa, otse... prügimäele. Nad lihtsalt ei saa mitte millestki aru.
Mitte millestki arusaamine jätkus ka Kärdu ja Arvo hotellis, kuhu me enne bussi väljumist läksime, et jalga puhata. Kui poisid läksid adminisraatori juurde täpsustama, mis kell meie buss täna õhtul väljub (küsimus oli,kas 00.15 või 01.15), siis vastuseks said nad marurahuliku: "You go room. You go sleep. You go breakfast. You go sea. Bus come tomorrow. Don´t worry!" Mis mõttes??? Meil on täna vaja siit sarast jalga lasta, sest hommikul läheb Saigonist juba lennuk!!! Probleem on ka selles, et meil on nendega ajateljed totaalselt nihkes. Et nende inimeste jaoks siin ei alga uus päev kell 00.00, vaid 06.00 hommikul. Mis on tegelikult ka võib-olla normaalne...
Suure mangumise peale telliti meile takso, mis meid kell 00.00 hotellist tagasi linna sõidutas, aga mida seal ei olnud, oli ööbuss. Ja ometi pidi kõigi Vietnami inimeste sõnul see buss hiljemalt 00.15 tulema. Ok, selle-eest oli seal nahkhiiri ja muid putukaid, mis meid vahetpidamata hammustasid. Tüdrukud, kes bussipileteid kontrollisid, ütlesid, et sorry, aga lamamistoolidega busse täna küll Saigoni poole ei lähe. Olime muidugi õnnetud, sest olime selle 6 tunni ja 177km sisse planeerinud korraliku une, aga mis siis ikka. Tuli kohutav buss, kohutavate istmetega, kohutavalt kitsas, kohutavalt umbne, kohutavalt pilukaid täis. Mis siis ikka, mõtlesime ikka veel ja meenutasime poistele, kuidas me Gruusias rongis platskaardil istusime ja polnud ka häda midagi. Ja ega häda polekski midagi olnud, juhul kui siis, kui me vaevu-vaevu liikuma olime hakanud, poleks meist mööda kimanud vähemalt kolme lebotoolidega ja kolme niisama toolidega, aga lihtsalt tuhat korda ilusamat ja tühjemat bussi. Ja nende ainuke siht sai olla Saigon, sest see ainuke tee lihtsalt viis sinna. Olime nii vihased, et isegi uni läks korraks pealt ära, aga siis tuli jälle peale tagasi, võimsamana kui kunagi varem.
Meie buss liikus vaieldamatult kõige aeglasemalt sellel maanteel, aga selle- eest lasi ta vahetpidamata signaali. Oma suureks imestuseks me siiski hapnikupuudusesse seekord ei surnud ja jõudsime juba! kell 5 Saigoni.