Valu punanahkadele!

Hommikul ärkasime varakult, 08.10. Samas Mart ärkas ikka enne teisi, nii u. seitsme paiku, pikutas veits terassil (sest toas oli liiga külm) ja tuli meid kiusama. Esimese asjana tahtsime endale hõivata lamamistoolid. Kui me kell 8.15 välja jõudsime, käis meeletu sebimine. Enamus kohti oli juba hõivatud ja ülejäänudvabade kohtade peale käis amokijooks. Saime oma kohad, kõik täiesti eri nurkades, aga kuna meiega on kaasas Arvo, kes on üleüldse üks kõige praktilisemaid inimesi maailmas, siis sai kiirelt basseiniümbrus ümber korraldatud. Keegi meile takistusi ei teinud, sest kes ikka julgeks suurele heledale mehele, kes tõreda näoga asju korraldab, midagi öelda.
Hommikusöök oli suhteliselt rikkalik, hitiks loomulikult värsked puuviljad. Kiire amps ja kohe päevitama. Päeva pealkirjaks sai, et päevituskreem on nõrkadele! Ainult Kärt pidi oma toas passima, sest talle oli wc lähedus sellel hommikul väga oluline. Umbes kahe tunniga hakkasid nõrgemad meist terassi poole liikuma. Eve ja Maria võtsid, mis võtta annab ja pärastlõunaks oli päike teinud oma töö. Me olime täiesti kõrbenud, aga õnnelikud. Ja see ongi oluline.
Seejärel väike söök, mis seekord ei kannatanud mingit kriitikat. Supid haisesid nagu ma- ei- taha- öelda- mis, teenindus- umbkeele. Kõhud saime täis vaid sellest, et igasugune söögiisu kadus lihtsalt ära.
Eve ja Mart võtsid samal ajal rannas massaaži. Massažiasutus oli propagandistlikest plakatitest kokku traageldatud hurtsik. Sees 2 pisikest naist, kellel käed nagu väiksed haamrid. Kõigepealt pressiti põlenud kehadele värsket aaloed, mis rahustas nahka ja närvi, seejärel tugevad ja vähemtugevad löögid, mõnus mudimine pealaest jalatallani, seda kõike saatis mõnus vietnamikeelne kädin (ühesilbiliste sõnadega) ning kehakeeles tehtud kohmakad vestlusearetused. See õnnis tund läks maksma ei rohkem ega vähem kui u 5 USD-i.
Seejärel tõttasime „must see“ turistiatraktsiooni vaatama – liivadüünid. Meil oli eelinfo, et düüne on 2, valged ja punased. Meil polnud loomulikult õrna aimugi, et kumbad vaatamist väärt on või kus nad asuvad. Vietnami inimeste omapära on see, et vähe sellest, et nad inglise keelest mitte kui midagi aru ei saa, siis ei saa nad aru ka kehakeelest. Et kui tõsta pöial üles ja küsida, kas see või teine asi on hea, siis nad vahivad sulle tuima näoga otsa ja karjuvad vastu mingeid ühesilbilisi vietnamikeelseid sõnu.Küsisime taksistilt, mis ta arvab düünidest ja ta ütles, et valged on ikka väga kihvtid ja kindlasti peaks sinna minema (sedasama ütles ta tegelikult ka punaste düünide kohta). Arvo, vana praktik, ampsas selle triki läbi, et need valged on kindlasti kaugemal ja taksist tahab ainult raha. Möödudes punastest düünidest (mis asusid 18 km lähemal), palusime end seal maha panna, taksist oli loomulikult õnnetu.
Lubatud oli, et saab liivas kelgutada ja puha. No on aru saada, et nad ei tea kelgutamisest ikka midagi, sest see kui väike kriimsilm (loe: vietnamlane) sind oma kogu kehajõuga üritab mäest alla lükata ja sina u 2 meetrit liigudki, siis meie teame teistsugust kelgutamist. Samas on kohal hulganisti turiste, kes selle sama situatsiooni üle rõõmsalt plaksutavad ja keksivad. Kuna me jõudsime sinna just päikeseloojanguks, siis vähemalt vaade oli ilus. Täpselt selline nagu postkaardil. Vaatamata sellele, et ühe düüni taga oli lihtsalt prügimägi.
Seejärel sõitsime taksoga oma külla tagasi ja otsustasime sööma minna kuhugi heasse kohta. Leidsimegi koha, kus oli palju kohalikke, mis siis peaks tähendama, et on küll hea koht. Samas selle maa maitsed erinevad meie omast ikka täielikult.
Nii, istusime siis maha plastiktoolidesse, mis olid nii madalad, et Palmil olid põlved sõna otseses mõttes lõua all. Ja lahkusime kõik toolid tagumiku küljes kinni.
Menüüs oli valikuid 2 – supp, mida valmistad ise keevas leemes, mis elaval tulel laual podiseb ja grillitud kitseliha, mida valmistad laual elaval tulel. Tuli välja, et meist keegi polnud kitseliha varem söönud, aga otsustasime, et kui see ikka suht söeks grillida, siis ei saa ei pisikuid ning see tapab ka maitse. Liha pidi asetama riisipaberi sisse koos hulga rohelise ja vürtsidega, keerama sellest vilunud kergusega rulli ja siis korraks grillile asetama. No see ei tundu ju nii raske, juhul kui sa seda kõrvalt vaatad. Umbes kolmandaks rulliks meenutasidki meie rullid ka rulle. Maitse oli suht hea, omapärane kindlasti. Supileem oli maitsestatud suhteliselt hästi, sisse viskasime kõike: rohelist, tofut, muna, nuudleid, riisinuudleid, kartulit jne. No kõlbas küll, pigem selline elamus omaette. Kõrvale võtsime sooja õlle ja kuuele läks kogu õhtusöök maksma 12 USD-i, pole paha.
Atraktsiooniks oli ka kõrvallaua seltskond, nii umbes 12 meest, kes meie saabudes olid lihtsalt selline lõbus seltskonda, aga paarkümmend minutit ja paar hägusa sisuga plastikpudelit hiljem (mida tühjendati väikestes pitsides) läks käitumine rõõmsaks ja vabaks, prügi vistati kõik laua alla, naaberlaudu loobiti suitsupakkidega, ühesõnaga nalja nabani. Siis kiivrid pähe ja punuma, loomulikult võrridega.
Seejärel jälle kohustuslik terrassil istumine ja kesköised ujumised. Kuna päev oli pikk, siis keerasime juba suht vara magama, puhkus ikkagi (poisid olid nii nunnud ja tegid sünkroonmagamist).