Päev algas kell 6.45, kui mees retseptsioonist helistas, et buss, mis meid Mui Nesse, ühte kuurorti, viib on kohe-kohe all ja ta tahaks piletiraha kätte saada. Palju vietnami- inglise segakeelseid sõnu ja me ei olnud kõige teravamad pliiatsid.
Võtsime kõne poistele tuppa 804, kus vastati naisehäälega "room-service". "Kuradi Mart!" mõtlesime, aga panime toru kiiresti ära, sest tegelikult nähtavasti eksisime numbriga. Helistasime veelkord. Jälle sama jama. Siis helistasime mobiilile, kuigi mobiiliga rääkimine on siin metsikult kallis, veel kallim on kõnedele vastamine.
Mingil kummalisel kombel olid poisid nõus ärkama (nähtavasti tahavad päevitama minna) ja respo-mehe järjekordse kurja kõne peale ("Tooge mulle raha ära. Nüüd!") tuiasime kinnisilmi alla.
Tuppa tagasi jõudes tahtsime kuttidele teatada, et poole tunni pärast on minek, aga valides nende toa numbri sattusime jälle "Room-service" peale. Kui poistega all hiljem kohtusime, siis nad muidugi naersid, nii et tilgad taga, kui blondid me ikka olla võime. Neil ka omad rõõmud... Proovisime Mariaga võtta ka kerge hommikusöögi, millest poisid kohe loobusid ja võtsid hommikusöögiks kaks coca-colat. Maria sõi kangelaslikult praemuna saiaga, Evel hakkas süda läikima sellest haisust, mis hommikusöögi ruumis valitses.
Ootasime üks 20 mintsa Kärtu ja Arvot ja koos meiega ootasid ka umbes 20 kannatlikku võõrast inimest bussis. Ummikud. Ja täiesti kaootiline liiklus. Ahjaa, esimesel päeval me õppisime, kuidas Saigonis teed ületada. See näeb välja nii: hakkad suvalisel hetkel suvalisest kohast üle tee minema ja pead vaatama, et mõnel rollerimehel, keda siin on miljoneid ja kes sõidavad vahetpidamata absoluutselt igal pool, väga jalus ei koperda. Nad kimavad sust "rahulikult" mööda ja sina pead lihtsalt konstantse kiirusega üle tee astuma. Seisma ei tohi jääda, kiiremini liikuma ei tohi hakata, kiljudes joosta ei tohi, ümber mõelda ja tagasi minna ei tohi. Sõnaga, kui sa oled otsustanud minna, siis ongi minek. Kui ei julge minna, siis jäädki valele poole teed ja punkt. Esimestel kordadel pidime kõik peaaegu surma saama, aga nüüd keksime juba vilunult rollerite ja autode vahel. Kinniste silmadega on kindlam seda kõike läbi viia.
Bussis olid lebo- toolid. Täpselt sellised, nagu me omal ajal Ellerheina reisidel ikka unistasime. Läksime bussi ja viskasime kohe pikali. Ees ootas 177km ja ei rohkem ega vähem kui 7 tundi sõitu. Me Mariaga oleme korra sõitnud Tartust Tallinnasse 7 tundi. Martin Adamsoni helesinises Volgas sigalakkutäis Roopega...
Tegime mõned haiged naljad, Mart lõi ennast korduvalt vastu ülemist nari ära, kaks pensionäri ronisid meie juurest tuhandeid kordi teisele korrusele ja siis jälle alla, ja selle peale jäime magama. Saigonist olime 4 tunniga nagu niuhti väljas. Tee peal nägime, kuidas vietnami mehed proovisid käivitada mingit põrgumasinat, mis hetkeks ka õnnestus- vähemalt oli neil tükk aega tegemist, erinevalt paljudest teistest vietnami meestest.
Mui Nesse jõudsime ootamatult. Ootamatult nii meile kui ka bussijuhile. Võtsime oma Tiugud ja kandled ühes ja tellisime takso. Seekord taksomeetriga, et nad ei saaks meile väga suurt tünni teha. Ja saime toa Kärdu ja Arvo järgi ühes väga ägedas hotellis otse Lõuna- Hiina mere kaldal, vaatega basseinile ja merele, terrassi ja ilusa päikselise ilmaga. Jagasime voodid: poisid proovisid algul vinguda, aga etteruttavalt võib öelda, et lõpuks magas ikka Eve Maria kaisus ja Palm Mardi kaisus, nagu tavaliselt.
Edasi oli tavaline- võtsime mitte-nii-intensiivset pärastlõunast päikest, käisime ujumas, poisid võtsid mõned õlled. Meiega liitus mõneks ajaks ka Arvo sõber, kes rääkis lõbusaid lugusid elust ja Vietnamist ja sellest, kuidas ühtedel turistidel ükskord kadus ära koer- bolonka. Ja et nad said selle tagasi karvutuna ühest restoranist, vahetult enne seda, kui ta oli valmis pannile astuma. Et neil aetakse karvad elusast peast maha, et klient näeks, kui palju liha nad selle hinna eest saavad...
Sõime jällegi nii tavalisi krevette- kalmaare- riisinuudleid- tofusuppi, mis maitsesid- noh, teate küll! Sõime ennast kurguauguni täis ja läksime koju terrassile veini libistama. Selle kõrvale käisime korduvalt basseinis ujumas, iga kord pandi valgete gorillade vaatamiseks täistuled basseinile peale. Vot niimoodi me siin vireleme... :)
No comments:
Post a Comment