Ärkasime, sõime, läksime mere äärde. Poisid otsustasid jääda konditsioneeritud kliimasse ja meiega ei liitunud. Meie jälle planeerisime algul minna ka ühte muuseumisse, aga palju sa ikka ühel päeval teha jõuad, otsustasime lõpuks, ja võtsime päikest. Tervet päeva saatis rannas leviv vänge kärsahais, sest kohalikud inimesed üldiselt väga ei vaata, kus nad lõket teevad. Ühe sõnaga, kui pere (25 inimest) on otsustanud randa minna (ja rannas- see tähendab 50m eemal puude all, 50m suurest tänavast), siis sinna, kuhu istutakse, sinna tehakse momentselt lõke ja hakatakse lõkkel kärsatama igasugu käepäraseid vahendeid söögiks. Mõned neist haisevad lihtsalt nii rõvedalt, et tapab tervist.
Muuhulgas grilliti toitu ka rannas, aga need olid mereannid, mis lõhnasid nii hästi, et mõningaid tooteid olime me sunnitud ka proovima. Suured krevetid ja karbid maitsesid ülihästi, aga liha on neis ikka masendavalt vähe.
Kui kella nelja paiku olime JÄLLE päikse käes täitsa ära põlenud, siis läksime hotelli, võtsime poisid ja Kärdud- Arvod (kes puhtalt oma lohakusest olid enda Saigoni mineva bussi maha maganud ja seetõttu sunnitud meiega koos veel ühe lõbusa õhtu veetma) peale ja läksime sööma. "Verandale".
Meie poisid on nüüd avastanud, et ka Vietnamis müüakse kanget alkoholi ja olid ennast kohe varustanud pudeli rummiga, sest Vietnamis müüdaval alkoholil on veel üks omapära- see on väga odav. 0,75-liitrine pudel rummi maksab natuke üle saja krooni- mis sa siis ei osta. Nojah ja vana hea Eesti kombe kohaselt- kui sul on odav alkohol käes- mis sa siis ei võta seda söögikohta kaasa- ikka võtad! Ja nii siis oligi, et tellisime endale head söögid+ poisid coca-colat ja valasid endale moosivarga näoga laua all sinna rummi sisse. Õpetajad teenivad Vietnamis jätkuvalt 50 taala kuus...
Peale õhtusööki otsustasid Maria, Arvo ja Kärt koju magama minna, sest tegus päev oli selja taga, aga Eve läks koos poistega ööklubisse Sailing Club, kus poisid ka eelmisel meeleolukal õhtul olid käinud ja mis neile üldiselt väga soodsa mulje jättis.
Täna õhtul tahtsid nad sissepääsuks raha saada, mis ei olnud tegelikult ka kõige hullem, sest pileti oleks kohe saanud joogiks ümber vahetada (hind oli 60000 kohalikku, mis teeb u. 3 taala), aga meie ikkagi nagu korra sõna "pilet" nähes tõrkusime. Jumal tänatud,et siis tuli üks turvamees, kes mäletas poisse eelmisest õhtust ja ütles,et nad võivad ilma rahata sisse minna... Õnneks kehtis see ka Eve kohta. Baaris võtsime kiirelt ühed piletihinnast natuke kallimad joogid ja istusime lauda, mis asus tegelikult rannas. Ja tegelikult kogu klubi asus ka rannas, ainult osaliselt oli tal katus peal. Ja siis põlesid rannas veel lõkked, mis tegi õhkkonna kuidagi eriliselt romantiliseks. Proovisime vahepeal tantsida ka, sest muusika oli täitsa nii, aga kui me Mardiga suuremaid poognaid hakkasime võtma, tuli jällegi üks turvamees, kes pahandas, et mis me endast mõtleme, et niimoodi teeme ja kõig elu ohtu seame. Otsustasime edasi tantsida mõttes.
Kui Eve seltskonnast lahkus, siis planeerisid poisid veel natuke aega normaalselt naisi sebida, aga õhtu lõppes nende jaoks millegipärast ikkagi sellega, et nad hüsteeriliselt põgenesid koledate käperdavate prostituutide eest. Seekord kahekesi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment