Vinpearl

Täna hommikull juhtus see, mida me juba ammu Mariaga kartnud olime. Päike oli teinud meie huuled huvitavaks. See nägi välja umbes nii, et ärgates alahuul nagu katkus, oli omandanud 4 korda suuremad mõõtmed ja Marial oli veel üks väike boonus- algav tuumaohatis. Lähemal vaatlusel selgus, et huul (ikka isoleeritult ainult alahuul) ajab ka nahka. Päike on paha,mõtlesime, aga mis siis ikka- Valtrex sisse, Zovirax peale ja... päevitama. Muide, meie usume küll Anna- Maria Galojani ja tema huulte lugu. Ja see,et me näeme välja, nagu me oleksime alahuulde silikooni süstinud, see ei ole tegelikult nii. Algul oli lihtsalt naerda nii kohutavalt raske, sest huul oli tursest võrdlemisi rigiidne ja see ajas omakorda nii kohutavalt naerma ja siis naerdes jälle kogu huul rebenes (mille ümber tekkis uus ohatis). Proovisime mõnda aega Mariaga teineteisega rääkida nii, et hoidsime alahuulest näppudega kinni, aga see jälle ajas nii kohutavalt naerma... Anyway, nüüd hakkame oma uue "minaga" juba harjuma...


Täna otsustasime külastada Vinpearli. See on üks saar, mis meie rannast paistab ja milleni viivad üle mere gondlid. Selle saare peale on kirjutatud ka suurte tähtedega VINPEARL, nagu 20 km Tartust ühe künka otsa hollywood vms. Saarel asub suur vabaajakeskus lõbustus- ja veepargiga ja nt 2007 toimus seal Miss World või mingi taoline üritus.

Ühe sõnaga, võtsime takso (u. pool tundi peale seda, kui olime planeerinud võtta) ja tahstime sõita gondlite peatusesse. Takso peatas u.km enne seda ja teatas, et meil on vaja osta gondlipiletid (mis ühtlasi kehtisid ka pääsuna saarele). Netis oli krijas, et pilet maksab 270000 (u.13 taala), aga need inimesed siin tahtsid saada selle eest 360000 e.18 taala. Kindlasti tahavad meile mütsi pähe tõmmata, mõtlesime meie ja proovisime tingida, aga midagi ei aidanud. Otsustasime kõik pikalt saata ja lahkusime taksost, mis tähendas 1km mööda liivast ja tolmust ilma kõnniteeta maanteed mööda ülesmäge kõmpimist. Jõudsime siis gondlipeatusesse ja vaatasime piletihindu- 360000 nuta või naera. Ja see saba... Ikkagi ei saa me vahete-vahel aru, et kui siin õpetajad teenivad teate-küll-kui-palju, siis kuidas neil kriimsilmadel on võimalik endale selliseid asju lubada. Igal juhul oli neid seal mustmiljon.

Sabatasime ligi tund aega ja muutusime üsna närvilisteks, kui tuli aeg gondlisse astuda, mille peale enamik meist teatas, et see on nende esimene kord. Olla gondlis. Eve proovis küll kõigisse optimismi süstida, et uskuge mind, suusagondlid on palju jubedamad, sest seal all asub 2000m mittemidagi, aga siin on mingi saja meetri kaugusel sinine ja soe vesi, aga see millegipärast väga hästi ei töötanud. Umbes, et on küll vesi, aga kui me kinnise gondliga alla kukume, siis me ei saa uksi lahti ja upume ikkagi ära... Kuidagimoodi jõudsime ikka saarele pärale ilma eriliste inimkadudeta.

Kohe algatuseks käisime ära ameerika mägedel, mis alguses tundusid päris hirmsad, aga tegelikult oli ikka suur tühiasi, eriti arvestades neid mägesid, milles me päris-Ameerikas käisime. Olime veits pettunud, sest isegi silmi ei pidanud kordagi kinni panema.

Veepargis oli meie peamine eesmärk Lazy River, mis tähendab laiska jõge ja mis oli hästi tuttav Mariale ja Kärdule, kes korduvalt seda tüüpi atraktsiooni oma elus kasutanud on ja seal ka kõige haigema päevituse saanud on. Ühtlasi meeldib neile (ja tuleb välja, et ka meile) lazy river seepärast, et seal mitte-kui -midagi tegema ei pea. Võtad ainult enda kummirõnga, hüppad peale ja lased mõnusal soojal veel ennast lihtsalt kanda.

Poisid hakkasid muidugi kohe lollusi tegema ja meid kiusama, aga me proovisime rahulikult kulgedes seda tuima näoga ignoreerida. Tahtsime tüdrukutega alla lasta ühest laiast liumäest, mida Arvo väga soovitas, aga kui Eve sealt röökides "Oomaigaad. See on nii jube!!!" alla tuli, siis Maria jaoks oli juba hilja, aga Kärt võttis oma ujumisrõnga ühes ja tuli sõnagi lausumata trepist alla tagasi. Järgmiseks läksime lainebasseini, mis oli ka eriliselt naljakas ja ärge arvake, et me seal kõige vanemad inimesed olime. Kaugel sellest.

Lõunasöögi tegime mereäärses restoranis, mille kõrval krabid lõbusalt kividel sabistasid. Lõunasöögi kõrvale mängis kitarremuusika, mille peale Mart ütles, et "nad võiksid veel Valgret ka mängida" ja siis Eve: "Häh, aga nad ju mängivadki!" Nii et seal me siis olime. Lõuna- Hiina mere kaldal, +35, palmid igal pool ja taustaks mängib "Sinilind". Pikantne lugu.

Peale sööki otsustas Maria, et tema tahaks ikkagi ära käia veel ühel atraktsioonil, mis u. 10 mintsi jutti keerutas loomakujulisi istmeid erinevatel kõrgustel ühes suunas. Käisime okserattal ära ja saime aru, et see kogemus meid nüüd küll rikkamaks ei teinud. Noh ja kuna oli pärastlõunane aeg, siis me tegime jälle vana Eesti kombe kohaselt ja... läksime randa magama. Kuna toole polnud piisavalt, siis pidime olemasolevad kokku lükkama ja võtsime asendid sisse. Tund aega järjekordset tuumaund, mille ajal Arvo sai rahulikult võtta kõigist liumägedest, mis võtta andis, ja olime nagu niuhti üleval. Jahedaks läks. Tagasiteel gondlitele käisime veel läbi "veealusest maailmast", kus me nägime väikseid haisid ja raisid ja mitte ühtegi heeringat ega kilu.

Pimedas oli gondlitega palju lihtsam sõita- mitte midagi ei olnud näha ja siis ei olnud ju ka mitte midagi karta. Saatsime linnas Kärdu ja Arvo teele ja läksime ise sööma. Enne, kui meile arve jõuti tuua, olid poisid toolidega kummuli kukkumas. Väss.