Õnneloomad

Tänane hommik algas kuidas kellelgi. Osad meist olid väga hästi välja puhanud, samal ajal kui Maria oli terve öö vaikselt toimetanud. Tualettruumis. Mingi asi oli tal nii korralikult põhja alt ära võtnud, et ta mõtles vahepeal, et variant a) ta läheb lõhki või variant b) ta on ikkagi saanud verise kõhulahtisuse.


Kui poistega kokku saime, selgus,et ka Mardil on samad kaebused. Eve ja Palm lohutasid neid ja tänasid õnne, et nendega nii koledad asjad ei juhtunud.

Kuna olime viimast päeva kuurortis, siis otsustasime päiksest võtta nii palju kui annab, ja läksime randa. Kahjuks olime päris hilja peale jäänud, siis me kohe lamamistoole ei saanud ja proovisime algul päevitada rätikutega liiva peal. See osutus kohutavalt ebamugavaks. Bojaarid! (Mari arvates oleme me eestis sama moodi päevitanud jub astaid) Õnneks vabanesid varsti toolid ja siis saime juba rahulikult asendid sisse võtta. Nagu ikka, tegime ka väikse une ja käisime meres sulistamas. Olid eriliselt suured lained, nii et meie hommikul pestud juuksed olid tulisoolasest veest momentselt läbimärjad ja lained peksid nii, et veest väljudes olid meil kõigil tagumikud paljad :) Poisid käisid vahepeal linnas keha kinnitamas ja ka südapäeval pakuti neile väikse tasu eest koledaid prostituute. Kutid tegid järjekordselt sääred ja olid randa tagasi jõudes täitsa endast väljas. Ma ütlen, iga kord kui nad ilma meieta kuhugi lähevad, on kohe mingi jama. Pärast lugesime, et rannas ei tohi öösiti käia, kuna seal on kamikaze-hookerid. Mart ja Palm olid kindlad, et just neid nad nägidki...

Kella viie paiku jätsime hüvasti Vietnami rannamõnudega ja läksime nätsu ja kommi ostma, et oleks lõppkokkuvõttes koju ka midagi tuua. Sõime õhtusöögiks kolm imehead pizzat ja täna oli jälle see päev, kui hakkasime ootama bussi, mis meid tagasi Saigoni pidi viima.

Seekord olid piletid odavamad kui kunagi varem, muuhulgas ka sellepärast, et meist on saanud võrdlemisi suured tingijad. Otsustasime, et kuna meil bussidega nagunii vedanud ei ole, siis me neid ülemaksta ei kavatse ja lihtsalt kannatame. Etteruttavalt võib öelda, et me JÄLLE ei kujutanud ette, mis meid ees ootab.

Kella 8 paiku õhtul, peale seda, kui meist oli mööda kihutanud mitu väga ilusat sleeping-bus´i, korjas meid peale üks mikrobuss, mis oli väga puhas ja mille reisisaatja vms rääkis täiesti puhast inglise keelt. See oli väga suur viga, sest koheselt tekkisid meil kogu ülejäänud protsessi suhtes teatavad positiivsed ootused, mis lõpuks said kohutava tagasilöögi.

Ma ei tea, kas me oleme varem kirjutanud neist sleeping-bus´idest seestpoolt, aga igal juhul on neis istmed, mis on poollamavas asendis, suhteliselt lühikesed ja istmete peal on padi ja tekk, mis näevad nii rõvedalt võidunud välja, et iga kord ajab iiveldama, kui bussi sisse minna. Kui tuled ära kustutatakse, siis paneme me padja vaikselt pea alla ja võtame teki peale ja kõik on hästi. Lisaks sellele peab bussi sisenedes ära võtma jalanõud ja siis sa saad kotikese, kuhu sisse jalanõud panna ja ise kõnnid paljajalu oma kohani. See on tavaliselt äärmiselt ebameeldiv protseduur,sest need inimesed siin ei oska eriti puhtust pidada ja me peame oma väikeste roosade varvastega üle rõveda põranda astuma

Aga hästi, algul seisime ja ootasime mingis kottpimedas parklas, kuni juurde toodi veel üks mikrobussitäis kriimsilmasid. Ja siis läksid bussi mehed mingi imeliku pihustiga. Mine metsa, mõtlesime meie, miks nad peavad vahetult enne sõitu seda õhuvärskendajat laskma? Aga see ei olnud õhuvärskendaja, nagu selgus.

Meil oli plaan võtta kohad taha, aga võimalikult kaugele kemmergust, kus kriimsilmad lahtise uksega käia armastasid. Taga on parem olla sellepärast, et kohalikud inimesed eelistavad kohti bussi eesotsas.. Samas tahtsime kõik magada all (bussis on narivoodid). Andsime Mariaga konduktorile pileti ja ütlesime, et 2 poissi on veel tulemas ning läksime ise kohti võtma. Kuna tegemist oli pühapäeva õhtuga, siis oli terve buss ainult pilukaid täis, kes tahtsid kogu aeg meie hõivatud kohti millegipärast endale saada. Ühesõnaga saime endale kohad otse peldiku juurde, AGA alumisele korrusele. Ja siis see meiega juhtus- PRUSSAKAD! BUSSIS! Tapsime kiirelt u.kolm tükki ära ja mõtlesime õudusega eelolevale ööle. Poisid sisenesid bussi hädakisa saatel:" Eveeee! Mariaaaa! Me ei saa sisseeee!" Läksime konduktori juurde, sõimasime ta profülaktika mõttes läbi (a la "me ju ütlesime, et kaks poissi on veel tulemas- milline osa sellest lausest jäi teile arusaamatuks?") ja läksime koos poistega oma kohtadele. Konduktor oli enda arust päris hea nalja teinud.

See pihusti, mis meestel enne käes oli, oli tegelikult prussakamürk mitte õhuvärskendaja. Mart ja Palm said šoki. Kuna meie Mariaga oleme elanud olulise osa oma elust ühikas, kus prussakad olid venelaste poolt õnneloomadena spetsiaalselt kodust kaasa võetud, siis suhtusime me olukorda teatava paratamatusega. Lihtsalt need prussakad, mida me nägime, need me tapsime ära. Aga nad sebisid lõbusalt igal pool edasi.

Õnneks olime Mariaga hotellist varastanud saunalinad, mille me kenasti pesaks sättisime ja jumal tänatud, varsti kustutati tuled ära. Maria nägi veel ühte prussakat akna peal sibamas, tappis ta ära ja jäi magama. Poisid natuke aega hädaldasid, aga varsti magasid nemadki. Evel jälle oli tool,mis voodiks ei käinud- katki oli, nii et kui buss mõnest august läbi sõitis, paindus ta koos tooliga kokku nagu liigendnuga. A lõpuks harjus sellega ära.

Vahepeal (loe öösel kell 2) tegi buss vetsu- ja söögipeatuse, mis oli viga, sest siis pandi jälle tuled põlema ja see tähendas, et me nägime, kuidas meie väiksed sõbrad lõbusalt istmete alla peitu pugesid. Õudsa röökimise saatel tappis Mart ka ühe prussaka ja teatas, et olgu see tagumine kord kui ta Vietnamis bussiga sõidab. Oligi. Kell 6 hommikul jõudsime Saigoni.