Nagu juba eelnevas postituses öeldud, jõudsime kl 05 Ho Chi Minhi, kus elu käis täie hooga. Maha visati meid bussist selle sama hotelli ees, kus eelmine kord ööbisime, mis tähendas, et me ei olnud üldse eksinud. Otsustasime võtta hommikusöögi nurga peal asuvas baaris, kus ees istumas juba mõned turistid, kes astusid tihedasse verbaalsesse kontakti kohalike naistega. Sõbrunemine oli ilmselge, sest kohati kallistati ja musitati.
Kuna meil oli ikka veel kopp kohalikust toidust ees, siis sõime baquette ja burkse, Eve isegi sibulasuppi. Mart ajas maksa käima ja meie kõigi tuju paranes. Baaris oli 2 austraallast, kes ütlesid, et nad olid paar kuud tagasi kohanud ühte eesti meest ja kahte naist ja erinevalt kõikidest teistest, kes kiidavad eesti naiste ilu, siis nemad ütlesid, et eesti naised kõnnivad väga kiiresti.
Võtsime takso ja sõitsime läbi hommikuse ummiku lennujaama. Kartsime juba ette, et domestic lennujaam kujutab endast ühte järjekordset sara, aga tegelikult oli kõik väga kena, teenindus kiire ja korrektne, puhtad pingid, kus ka kiirelt 1,5 tundi magasime. Seejärel Vietnam Airlines´i lennukile, mille suhtes olime jälle skeptilised, kuna pilet maksis 55 USD-i ja olime juba teisi transpordivahendeid kasutanud (need ei jätnud siis suuremat muljet). Aga lennuk oli väga korralik, piloot rääkis puhast inglise keelt ja täiesti arusaaava diktsiooniga. Ainuke jama oli selles, et tema jutt ei avaldnud meile erilist muljet, sest ta teatas, et Hues on 17 kraadi, veits tibutab ja on udune. Kohale jõudes see fakt ka kinnitus.
Hue on endine Vietnami pealinn, asub Kesk-Vietnamis, 1000 km nii Ho Chi Minh´ist (ka endine pealinn) kui ka Hanoist (praegune pealinn), tuntud oma halva ilma poolest: sagedased vihmad, pidev udu, mis tingitud sellest, et on ühest küljest ümbritsetud mägedega ning väidetavalt tekib pudelikaelaefekt. Kindlasti peab Hues kogu aeg kaasas olema vihmavari ja jope. Joped olid olemas Evel ja Palmil, Marial auguga kampsik, aga Mart unustas isegi oma ainsa kampsuni Mui Ne randa (kuivama). Hue põhiliseks tööstusharuks on tikandid. Samuti on väga hinnatud Hue köök, nimetatud ka imperaatorite köögiks, rõhku pannakse enam garneeringule kui maitsele, tuntuimaks söögiks nuudlisupp veiselihaga ja grillitud chilli.
Hellitamiseks olime võtnud neljatärni hotelli, kus meiega suheldi täiesti arusaadavas inglise keeles ja hotelli ees olid lõvikujud ja ühiskõlaritest lasti Robbie Williamsit ja Savage Gardenit. Toad olid mõnusad, suurte vooditega. Tahtsime kohe ühe väikse une teha, aga meid ootas kultuur. Meile anti kaasa 4 imeilusat vihmavarju, millest Eve ja Maria olid vaimustuses ja otsustasid ka endale sellised soetada.
Bookisime omale hotellis paadireisi tähtsamatesse kohtadesse. Paat oli lahe, draakoni või mingi merelohe näoga, kenasti ära värvitud. Kabiinis, mis mahutavat 15 inimest, anti meile juba nii omaseks saanud miniplastiktoolid ja mootor pandi käima. Peale seda me enam rääkida ei saanud, sest kuigi see mootor ei olnud paadilükkamiseks eriti võimas, siis vähemalt 90% läks sellest müra tekitamiseks. Kuigi istusime üksteisele lähedal, siis suhtlus käis röökimise teel üksteisele kõrva. Jõgi, mida mööda sõitsime oli Perfume River, nime saanud ilmselt selle järgi, et erinevalt teistest jõgest, ei haisenud ta rõvedalt. Samas ei olnud tal ka mingit head lõhna. Jõe kallastel asusid valitsejate/kuningate hauakambrid, mida meie suundusimegi vaatama.
Esimene kuulus Tu Duc-ile, kes oli hellahingeline, mis kajastub selles, et tal oli 104 naist ja armukest, kes kõik siis elasid seal rõõmsalt koos. Ehitisi oli mitu, kõige olulisem neist kuldse Buddha kujuga palvela, kus ka praegu u 30 munka koos palvetasid. Asi tundus küll väga äge, aga väike pettumus oli, et kõik mida kutsutakse iidseks, on tegelikult ehitatud 19 sajandil ja paljuski 2. maailmasõjas ja Vietnami sõjas hävinud.
Teisest kohast ei oska eriti midagi kirjutada, samas olid seal prügikastid, mis on haruldus siinmaal, kuna kõik visatakse maha.
Kolmas peatus oli Hue kõige suurem vaatamisväärsus, hästi suur kompleks, mis on vana valitsushoone. Koosneb paljudest väravatest, palvelatest, templitest, müüridest, aedadest ja hauakambritest. Siin asus ka kuningas Tu Duci ema Tu Du residetns. On palju viga saanud 1947 prantslaste ja vietnamlaste vahelises sõjas ja 1968 aastal Vietnami sõjas. Me jõudsime sinna u kl 17 paiku, mis tähendas, et me olime suht ainukesed turistid. Kohas oli rahu ja vaikus, kõndisime ringi bonsai aedades, milles asusid kaljust välja raiutud kuningate elusuuruses kujud. Aedades oli palju tiike ja üldse jättis väga hea mulje. Kompleks lõppes mingi põhimauseleumiga, mis oli meile keelatud, väidetavalt avatakse ainult 1 kord aastas kui on kellegi surma-aastapäev.
Nüüd siis väike jutt meie transpordivahendist. Laeva ma enne juba kirjeldasin. Selliseid laevu on tuhandeid. Tavaliselt kuulub 1 laev ühele perekonnale ja on nende ainumas tuluallikas. Selline reis maksab 450000 dongi ehk siis u 22 USD-i neljale ostetuna hotellist, sealjuures võtab hotell u pool rahast endale. Trip kestab u 5 tundi.
Meie laeval elas ema-isa ja 2 last. Naine oli siis nagu giid või midagi ja mees vist kapten, kes samas enamus ajast magas laudpõrandal. Kõik inimesed paadil olid täiesti umbkeelsed, naine oskas näppudel näidata, mitu minutit me tohtisime järgmises peatuspaigas viibida. Üks hetk pakkus naine meile juua õlut ja kuna meil oli joogijanu, siis me võtsime selle vastu. Seejärel asus emand toimetama. Asetas paadi põrandale liniku ning sinna tohutult kaupa, mida siis meile pähe määrida. Poisid asusid strateegiliselt paremas kohas ning said olla rohkem sellised eemaltvaatajad. Müügiks pakuti hommikumantleid, pidžaamasid, jakikesi, joonistusi, postkaarte ja muud p...a. Ja siis olime sunnitud neid kõiki asju ükshaaval vaatama ja selgagi proovima. Eve kannatas kõige rohkem, kuna tal on EI ütlemisega väiksed raskused. Üks asi oli päris naljakas - nagu mingi põll ja siis järgmisel hetkel moodustusid sellest püksid. Suurest viisakusest ostsime ühe potkaardi ja ühe järjehoidja. Edaspidi unustasime neid samu asju erinevatesse kohtadesse maha. Paadinaine oli ilmselgelt pettunud.
Kui olime õlled hinge alla tõmmanud, jäime kõik loomulikult kohe magama, ka kogu tagasitee, nii u 1,5 tundi tukkusime oma plastiktoolide peal, sellest järeldasime, et uinumisega meil kellelgi erilisi probleeme pole. Paadilt lahkudes pidime maksma oma õllede eest, naine küsis ühe õlle eest 2 USD-i, selle peale Mart vihastas sest õlle hind on siin u 10000 dongi, mis teeb siis u 0,5 USD-i, maksime kokku 4 USD-i ja lahkusime läbikülmunult. Siinkohal leidsid kasutust ka Evel kaasavõetud nahkkindad.
Valentinipäeva puhul otsustasime minna kallisse restorani, sõime pizzat, head salatit ja võtta resto kõige kallimat toitu, tuunikala, kuna väidetavalt oli see hommikul püütud..Vaatamata kallil restoranile, oli teenindus ikkagi pehmeltöeldes kasin. Loomulikult suutsid nad kõik segi ajada, tänu millele saime erinevaid kalu maitsta. Hiljem lugesime, et tegu on täieliku turistilõksuga, mille nimetab ära Lonely Planet ning kokk on pärandiks kaasa saanud küll hea menüü, aga igasugune kulinaarne kogemus puudub.
Seejärel läksime oma hotelli nautima ja u kl 21 juba kõik magasime.
No comments:
Post a Comment