Sul on õigus toidule, riietele ja meditsiinilisele abile, kõik muu on juba privileeg.

Skoor 11 J ja päev ei ole veel isegi läbi!

Äratus kuidas kellelgi, Marial loomulikult kõige hiljem nii u 8.20. Linnatuuribuss korjas meid 9.10 peale ja viis meid teise bussi peale.

Teine buss- ilus sinine, suur ja läikiv, täis valgete tossudega Ida- Saksa turiste. Noh me ei jäänud neile küll millegagi alla! Ja siis bussijuht, kes on samal ajal ka giid. Tema pluss oli see, et ta oli valge ja väga viisakas, miinus see, et ta rääkis palju, aga selle-eest hästi kiiresti. Saime vist enam- vähem ainult numbritest aru ja mõnest üksikust asjast veel.

Aga vaatepilt oli muidugi muljetavaldav. Ma ei kujuta ette, mitu korda ma täna olen öelnud, et „nii äge“. Saate aru, see on vaieldamatul kõige lahedam linn, kus USA-s elada. See on mõnusalt roheline, majad sellised 2-3 kordsed. Palju parke, ümbritsetud kolmest küljest merega, millest veel üks meri on rand. Palju mägesid. Kõige rohkem tervisesportlasi üldse. Ja maailma-kõige-rohkem koeri, kes on nii nunnud. Nagu eriti lahe. San Francisco võitis just meie eelmise lemmiku New Orleansi. NO on norm koht pidutsemiseks, aga SF on just selline, kus võiks vabalt elada. Nägime ülevaadet kõigist tähtsamatest turistikatest, kuhu peab veel kindlasti tagasi minema (meil on ju ikkagi auto ka!). Suurim pluss tänases on temperatuur, mis oli nii u 23 kraadi ja päike paistis ja nii mõnus oli. Ei mäletagi, mismoodi kevad Eestis lõhnab. Õhtul läks jahedamaks. Muideks SF keskmine aasta temperatuur ongi 21 ja kõige soojem kuu on september. See-eest ei ole siin kunagi lund. Küll aga päris palju vihma ja udu.

Väikse tõrvatilgana meepotis mõjus muidugi see, et kui me bussiga mööda seda kaunist linna ringi kruiisisime, siis jõudsime otsaga enda hotelli kõrvale, misjärel see bussijuht-giid ütles: “Nagu te isegi näha võite ei ole siin tegemist just kõige parema ümbruskonnaga- täis vietnamlasi ja teisi kõrilõikajaid. Rahvakeeli tuntud kui Little Saigon ja kõige ohtlikum koht kogu linnas.“ Olime igaks juhuks hästi vait ja vaatasime kivinägudega aknast välja.

Edasi sõitsime praamiga Alcatrazile, pidavat olema kõige turvalisem vangla, tegelt see aint müüt. Väidetavalt pole sealt keegi põgenenud, aga meie Evega nii ei arva. Asub 1,25 miili kaugusel SF-st, no pole just kõige pikem ujumine (seda arvab isegi Maria). Väidetavalt pidavat vesi külm olema, et mingi Alaska hoovus või nii ja et on haid ka – meie neid igastahes ei näinud ja tegelikult oli pärast hakatud uurima ka ja selgus, et haid seal nii lähedal ei uju. Nii et kõige tõenäolisem pidur on külm vesi, aga kui öeldi, et eelmisel aastal mingi 8-aastane poiss sealt ära ujus, no siis ma ei usu, et see ikka nii kindel on, et sealt keegi põgenenud pole. Seda enam, et sealt ikkagi on 3 inimest põgenenud, keda hiljem pole üles leitud.Vaevalt, et neil oli plaaniski üle ujuda ja siis minna teatama, et nad sellega tegelikult ka hakkama said. Nii mõtlesime meie.

Terve saar on vanglat, mis muideks suleti juba 1963. aastal,  ja sellega seotud ehitisi täis.

Hetkel juurutavad nad sinna rahvusparki ja sellepärast ei tohi isegi süüa ega juua kaasa võtta, et reostad ära. Aga mis iganes.

Seal hoiti eriti ohtlikke vange nagu nt. Al Capone (ta tegeles relvaäriga), kes suri neurosüüfilisse (info mille me saime ülikoolist) ja Machine Gun Kelley, kes röövis inimesi ja siis veel hoiti mõrvareid ja maksupettureid. Alcatraz oli kambertüüpi vangla, väga askeetlik, u 200 kambrit. See põgenemine, millest ma rääkisin nägi välja nii, e 3 tüüpi kogusid mingi aja jooksul endale hästi palju lusikaid, tegid neist puurid ja põmst puurisid ennast välja, põgenemine oli ujumise teel, aga keegi pole neid enam peale seda näinud, aga kuna nad õppisid hispaania keelt, siis arvati, et nad ikkagi põgenesid Lõuna-Ameerikasse (seda usume meie ka Evega, Liisi kahevahel). Päris selline kriipi koht oli, aga seal üritati nagu vangide suhtes mingit sümpaatiat juurutada, et neil oli seal ikka nii raske, et nii karm kord jne. Jah, ja siis oli igal pool kirjutatud, et if you break rules, you go to prison. If you break prison rules you go to Alcatraz. Meile selline asi hinge ei läinud ja arvame ikka, et surmanuhtlus tuleks aktiivsemalt käsile võtta, et mitte raisata maksumaksja raha. Seda enam, et Alcatraz pandigi pärast kinni sellepärast, et tema ülalpidamiskulud osutusid kohutavalt suureks. Lisaks vangidele elasid saarel ka kõik vanglatöötajad oma perekondadega ja neil oli kamba peale kasutada kaks poodi. Lapsed mängisid ka seal, ainult natuke teistes kohtades kui vangid.

Ja nüüd me siis pidime minema sööma, aga Eve ja Liisi jäid magama, ma siis ootan kuni nad ärkavad, võibolla juhtub see hommikul L

No ei juhtunud hommikul, küll aga peale 5-tunnist tukastust. Ja kui sa oled päeva jooksul ikkagi ära söönud terve banaani, siis mingil hetkel tundub, et kõht on ikka veic tühi.

Eve ärkab kell 23.00 (teil on siis kell juba 9.00)- Eesti reziim vist jah. Ja ajab kõik teised üles. Aga nad otsustavad voodist mitte tõusta. Või siiski.

Otsustame minna autoga SF ööeluga tutvuma ja võib-olla midagi süüagi. Mõeldud- tehtud: sõidame Twin Peaksile, kus me päevalgi käisime ja naudime vaadet üle kogu linna- seekord öist vaadet. Teel sinna näeme mõningaid pikantseid pilte Castrost, siinsest gay-linnaosast, aga mul on nendest piltidest natuke piinlik kirjutada.

Anyway, Twin Peaksi leidsime hästi üles, aga lahtise McDonaldsi leidmisega on ületamatuid probleeme. Nagu ikka, olime otsustanud juba koju sõita, kui otse ees helendas nii armas kollane M. Kõhud täis (NB! Me sõime salatit!) ja magama! Sest homme ootab meid ees palju veini ja võib-olla midagi head veel.

P.S. blondimad hetked – piletikontroll Liisilt – „Kus te täna San Franciscos veel viibinud olete?“ Liisi naeratab meelalt ja vastab: „Good“.