Last but not least

Skoor – peab kurbusega tõdema, et ainult 4, aga ega mehi eriti poest ei leia ka :D

„Täna ärkasin vara, pool 11 on vara minu jaoks“, nagu laulis H. Sal-Saller, sama juhtus ka meiega. Mitte vabal tahtel, vaid üks mehhiklane või pilukas tahtis tulla meie tuba koristama ja sundis meid seega üles tõusma. Siis läks kõik juba paremaks, sest tänu heale netiühendusele kuulasime järgmised tund aega sitarremängu, mida pakkus meile Märt Kentmanni tänavalt. Eve palus edasi öelda, et sa seda Saaremaa valssi veel nats harjutaks, üks koht läks kogu aeg valesti. Ta just praegu tegi Sind järgi, kahju, et me häälsalvestit lisada ei oska. Kui Sa samas vaimus jätkad, siis Liisi võib su kunagi oma bändi võtta. Sitkust ja jõudu, Märt!

Seejärel suundusime teele – Vacaville Factory Outlets´i. Tee läks kui lennates, kohal veerand 2. Urvega oli ka täna kõik korras, mitte ühtegi teineteisest möödarääkimist. Leppisime kokku, et teeme esimese kokkusaamise kl 3. Meie Evega olime selleks hetkeks käinud ainult Calvin Kleini poes. Pidime ennast tagant kiirustama, et saaks üldse mingi ülevaate. Saime. Kell 5 lahkusime outletist ja mis seal salata, umbes 90% poodidest täiesti külastamata. Vähemalt on meil nüüd kõigil uued päikseprillid ja sokid ja siis veel mõõdukalt erinevaid asju.

Kojusõit läks ka ludinal kuna USA-s selline poliitika, et kui sa oled carpool, mis tähendab 3 või rohkem inimest autos, siis sa võid sõita eraldi real ja teistest mööda kihutada. Meie olime ka üks väike carpool ja just seda ka tegime. Võitsime umbes 10km ulatuses ummikut.

Kodus tegime väiksed koksid, st 0,5l rummi, pealejoogiks cherry-cola, te küsite miks, aga loomulikult kuna – kui ma läksin ostma automaadist jooki (oi nüüd tuli see anekdoot meelde, mis kõlab järgmiselt – kohtus toimub vaidlus lapse hooldusõiguse üle ja kohtunik hakkab juba otsust ema kasuks langetama, isale antakse veel viimane sõna. Isa: „V.a kohtunik, toon ühe lihtsa näite, kui te sisestate raha joogiautomaati ja sealt väljub jook, kas see on siis teie või automaadi oma???), sisestasin dollari, vajutasin nuppu, kuhu oli kirjutatud Sprite ja väljubki Cherrycola, arvasin, et vajutasin vale nuppu. Kordan protsessi, loen ekstra ülevalt alla nupud ja järgneb sama asi Cherry-cola it is. Järgmiseks valin juba sidrunimaitselise, Sprite sarnase joogi. Samas olid koksid ka Cherry-colaga jummala head. Jook on jook.

Otsustasime, et jalutame sadamasse ja sööme austreid. Teel nägime ühte 8-nädalast kutsikat ja siis me tegime sellist häält, nagu, teate küll, kui naised näevad beebisid, sellised nunnud. Ja siis leidsime ka ühe eriti ägeda lemmiklooma poe, kust Eve ostis Niu-Niule vedruga hiire, meie Liisiga kavatseme loomapoeshoppingut veits põhjalikumalt võtta ja ei ostnud midagi. Tark ei torma.

Teel kohtasime veel cabel cari, need on need trammi moodi asjandused, mis sellised puidust ja avatud, millega me kohe kindlasti pidime sõitma minema, aga kuna meil oli ju auto, siis me ei jõudnud. Samas tegime ära pildi, et keegi ei kahtleks, et me neid näinud oleme.

Valisime endale sobiva restorani, vaatega jahtidele, loomulikult eriline turistikas. Eelroaks austrid jääl, merekarbid valgeveini küüslaugu kastmes, lisaks Sanoma piirkonna sauvignon blanc. Põhiroaks Liisil mereandide pada (mis nägi välja nagu paslõbina, nagu Märt ütleb), Evel lõhe bolonese kastmes, minul mereandide mix grill. Maitses hea. Magustoiduks loomuliklt creme brule – oleks võinud pealt soojem olla, aga arvestades seda kiirust, millega me seda hävitasime, siis ei olnud see kindlasti halb. Arve 138 pluss tip – naais.

Kojuminek oli väga spontaanne, vihma hakkas sadama. Eelnevalt küsisime ettekandjalt, et kuidas meie getosse saab, ta avaldas arvamust, aga loomulikult täiesti valesti, aga kuna meie olime selleks hetkeks juba suhteliselt suured SF-s orienteerujad, siis tal ei õnnestunud meid sirtsu sohu saata.

Väikse kaasabiga leidsime bussipeatuse ja kohe tuli ka buss, mis viis meid ühe bloki kaugusele kodust ja hoopis teisele poole, kus need Eve poolt kiidetud ja minu poolt kardetud afroameeriklased hängisid.

Siis viisime läbi keskmiselt suure sõnavahetuse hotellitöötajaga, kuna nad ei saanud viie päeva jooksul aru, et meid peatub toas 3 ja regulaarselt panid nad meie tuppa 2 rätikut. Saime teada, et me oleks pidanud toateenindusele kirjakaese jätma voodi peale ja siis oleks kõik toiminud, samas kui resposse niisama öelda, siis info ikka ei liigu üldse.

Saime oma ekstra-rätiku, samas kui hommikul teatasid nii Eve kui ka Liisi, et nemad küll täna veeprotseduure ei võta, meid ju ootamas Los Angeles ja hotelli bassein.

Hüvasti SF, we will miss you!!!

   

I’m not in love. It’s just the fase that I’m goin’ through. I’m always looking for something new.

Skoor 6. Kaasaarvatud üks täitsa nii pilukas. Uskuge või mitte, aga nad on olemas. Või vähemalt TA on olemas.

Et veel natuke eelmiste päevade lünki täita, siis San Francisco teine nimi on Single city.

60% siinsetest elanikest on üksikud inimesed ja kui keegi minu käest küsib, siis 99% homoseksuaalsed. Selle ühe protsendi mittehomoseksuaalidest moodustavad ka tõenäoliselt turistid.

Ühesõnaga, siin ei ole koole, lasteaedu ega ka toidupoode eriti mitte. See-eest on siin vähemalt 3000 restorani, sest kuskilt peavad need väiksed pedekad ju süüa ka saama. Samas on siin näiteks erinevalt NY-st väga kenad kortermajad ja palju rohelist. Nojah, single city, sellepärast see vist meile nii hästi sobibki.  

Anyway, kuna pühapäeval sai voodisse kukutud umbes kell 10 (!) tõusid blondiinid esmaspäeval kella 7 ajal, ehk enne kukke ja koitu, k a enne kella (KAKS tundi). Puhkus küll, aga siiski kasutame vahel äratuskella asjandust, et mitte päris kõike maha magada... uni on siin hea, voodid pole veesoonel ega midagi.

Täna hommikul otsustasime mitte enam katsetada ja proovida midagi „erilist“. Läksime Starbucksi. Teevad ikka mehed head kohvi. Ja neid mustikatega muffineid, mis on mõnusalt mahlased ja täis pikitud nii suhkru- kui rasvaasendajaid.

Kohv mõnusalt näpus, hakkasime sõitma... autoremonditöökotta Ditos Motors. Mardil oli sealt vaja ühte tavalist külma- kuuma õhu hobujõudude tugevdajat. Ootasime kannatlikult, kuni Robert Dito meiega õlisena rääkima tuli. Näitasime talle paberit, kuhu oli Mardi SELLE ASJA info kirja pandud. Ei läinud poolt päevagi, kui Dito tuli tagasi ja tõi meile selle hobujõudude asja kasti. Keskmise tolmuimeja suuruse. Ja siis hakkas ta meile näitama, mis seal sees on. No seal oli näiteks üks toru, siis veel üks toru, siis mingi filter ja mingi mütsi moodi asi. Mis siis ikka. Nende pluss oli see, et need olid väga kerged, aga mees kahtles, kas me nendega niisama lennukisse saame, et äkki peame deklareerima või midagi. Maria oli kindel, et saame (üks teine mees arvas ka, et saame, sest tema veab alatasa üle piiri kalastusasju, et mõni ime siis autojuppe üle piiri vedada on) ja nii me selle kasti koos torudega sealt kaasa võtsime. Peidame igaüks ühe jupi kohvrisse ära. Eks pärast ole näha, kas peab deklareerima või ei.

Võtsime suuna maailma „ajude“ pessa Silicon Valleys. Ja ei, siin siiski ei ole erilist pistmist silikoonpommidega :D, millele nimi võib ekslikult vihjata...

Täna sõitsime me Enrique saatel ja jälle sobis kuidagi hästi. Umbes 100 kilomeetri jagu sihitut tuuritamist ja siis saime me aru, et ega see Silicon Valley ei olegi mingi konkreetne koht, vaid kogu selle kupatuse ühisnimetaja. Palju rohelist ja väiksed madalad firmade linnakud. Esmapilgul suht mittemidagiütlev. Google’i ja Ericssoni leidsime igastahes üles, Apple ja HP jäävad mõneks teiseks korraks.

Kuna ta meid nii kutsuvalt ootas, siis käisime tiiru ka nohikute pesas. Stanfordis. Täiega suur. Palju erinevaid hooneid, tenniseväljakud, pesa- ja jalgpalliväljakud. Täpselt nagu heas USA kooli filmis. Ja palju prillidega inimesi.

Hüppasime Mariaga korraks läbi ka Stanfordi Ülikooli haiglast. Ma ütlen, Tartu ja PERH ei pea millegi pärast häbenema. Vähemalt mis puudutab haigla fuajeed :D.

Väike kehakinnitus Wendy juures ja hakkasimegi sättima kodu poole, sest oli ju ikkagi naistepäev ja planeeritud kinoõhtu ja mõnus dinner. Poolel teel koju, saime me aru, et oleme Eesti ilma ikkagi endaga kaasa toonud, sest kogu maa muutus valgeks. Nad tõepoolest lubasid eelmisel päeva ilmateates showereid, aga et need sellised välja näevad, me ei uskunud. Sadas rahet ja võib-olla midagi veel. Üks jalakäija pistis isegi enda KANA põue, et see märjaks ei saaks. No kui sul on kana. Siin on ju kõigil oma lemmikloomad. Homoseksuaalidele meeldivad loomad.

Autos lõbustasime ennast jutuga, et kui nätsul maitse otsa saab, siis mis sellega peale hakata. Maria oli veendunud allaneelaja. Meie Liisiga pigem kleebiks tooli alla või peopessa, kui neelaks. Hiljem avame sellekohase foorumi, siis saavad kõik arvamust avaldada.

Tegime kodus väikse beauty sleepi ja läksime Castro Theatre’isse. See on üks vanemaid kinoteatreid maailmas. Asub meile juba tuttavas gay- linnaosas. Et me sinna ka iga päev peame sattuma... Aga Castros tahtsime me ära käia, sest ta tundus väljast väga äge.

Ja ta oli äge ka seestpoolt. Meid ootas Alice imedemaal, 3D, Johnny Depp ja vanakooli kinosaal . Nägi välja nagu oleksime sattunud umbes Vene Draamateatrisse. Keset lava olid mehed pannud... oreli..., mida üks mees ka mängis. Erinevaid lugusid filmidest. Väga äge. Võtsime kohustuslikud eriti värsked popcornid rohke võiga ja suure diet coca. Nagu päris. Vahepeal vennastusime ühe siniste juustega gayst popcornimüüaga, kes ütles, et tal üks paljudest boyfriendidest oli pärit Eestist ja siin San Franciscos pidi tegelikult olema üks suur Eesti Gayde Kommuun. Netist meil selle kommuuni kohta mingit inffi leida ei õnnestunud.

Kinoelamus oli väga hea. Oleks millestki aru saanud, oleks veel parem olnud. Et kui sa vaatad/loed Alice’it eesti keeles, siis võivad jääda mõned üksikud kohad nagu natuke arusaamatuks. Ütleme nii, et inglise keeles jäid mõned lüngad. Meie viga muidugi. Aga Johnny silmad olid nii kenasti värvilised, et meil polnud üldse kurb, et lugu kohati segaseks jäi. Tuleb lihtsalt Tallinnas uuesti kinno minna. Pealgi pilet on meil odavam.

Edasi nägi meie plaan ette, et läheks segaks kodus õige mõned värskendavad kokteilid. Nii me tegimegi. Kaanisime ära pool liitrit Bacardi Apple’it spraidiga ja sai kohe palju parem. Kell üksteist õhtul hakkasime tegema oma tavalist- otsima avatud söögikohta. Kuna plaan nägi ette, et pidime täna minema Chinatowni naistepäeva tähistma, siis seadsime sammud sinnapoole (läbi enda kodugeto. Nad olid meiega väga viisakad, ütlesid ainult, et hello ladies või midagi taolist ja nii kogu aeg. Mustad inimesed on ikka väga viisakad), aga noh, see Chinatown oli kinni pandud. Miks olekski pidanud teispidi minema. Kuna me olime aga vapralt rühkinud 8 blokki itta ja 5 blokki mäest üles (ja siin on ikka mäed, ma ütlen), siis me ei kavatsenudki nii kergesti alla anda. Ja rühkisime veel umbes 5 blokki mäest üles ja leidsimegi mingi ilge rotika, ainsa avatud hiinaka, kus akvaariumis ujusid surnud kalad. Ma ei tea, või nad magasid? Ei, ikka kui kõht on ülespoole, siis on ju surnud?  

Anyway, Liisi võttis pelmeenisupi ja meie Mariaga riisi ja kung po kana. Kamba peale pool karahvini punast veini. Kimasime need kõik veerandtunniga endale sisse ja kekslesime tagasi kodu poole. Proovisime seekord, et võtame hoopis teise suuna, et mis me ikka sinna getosse tikume. Ja noh, jõudsime- õigesti arvasite!- täpselt ikka kõige hullemas kohas meie tänavale. Kõik mustad ja pilukad olid nagu porikärbsed tänaval, kes magas, kes laulis, kes jõi. Aga nad ütlesid jälle, et hello ladies. Must inimene on ikka üks väga viisakas inimene :D.

Tõhus naistepäev.

Blondid veiniistanduses

Täna oli see päev, kui me kõik esimest korda siin mandril pead pesime. Ja tegelikult mitte ainult siin mandril, vaid üldse peale kodust ära minekut. Meil tegelikult oli ükskõik, sest inimeste arvates oleme me nagunii siin kõige ilusamad maailmas, aga pea hakkas lihtsalt sügelema. Pidi ära pesema.

Kui me olime ennast korralikult ära tuuninud ja netist välja otsinud maailma kõige parema pagaritöökoja aadressi, võis reis alata.

Sõnaga, suundusime Fisherman’s Warfi, mis on siin üks lahe linnaosa mere ääres, seal on palju seafoodi söögikohti. Ja pidi olema ka üks hästi hea pagariäri, mille pidi juba lõhna järgi kaugelt ära tundma, rääkimata sellest, kui head saiakesed seal on.

Suuremate probleemideta leidsime selle koha üles, küll aga aadressi, mitte lõhna järgi. See-selleks, kindlasti on seal sees väga head asjad. KINDLASTI. Astusime sinna maailma-kõige- paremasse pagariärisse sisse ja seal nad olidki: erineva suuruse ja kujuga hästi palju saiu. Nägid välja üks parem kui teine. Ja valik nii suur, et mitte midagi osta ei oska. Aga kuna plaan nägi ette, et me ostame sealt saiakesed ja kohvi ja paneme autoga ajama veiniistandusse, siis midagi ostma pidi.

Tükk aega põhjalikku valimist, siis ostud, kohv ja autosse! Kujutage ette: hästi lõhnav kohv sooja saiakesega, what could possibly get wrong?

Maria alustas söömist: sai jalopeno ja juustuga- soojast polnud haisugi. See sai oli kivikõva, juustu võis hea kujutlusõimega sinna peale mõelda ja jalopenod olid teinud oma töö- ilgelt terav. Sai! Ja terav?

Liisi- mingi imeliku nimegi sai, mis pealt nägi välja täitsa särtsakas ja seest oli sai, mis sai. Mitte midagi muud. Ja kivikõva.

Eve võttis saia rosinate ja shokolaadiga ja ta ei pidanud pettuma- kivikõva sai, täis kuivanud rosinaid ja üksikuid shokolaadinööpe. Õnneks oli Maria eelmine päev McDonaldsist mitu ketsupit ja sinepit varastanud, nii et me saime neid saiu ikkagi kuidagimoodi süüa. Ei olnud just suurem asi maitseelamus, aga mäkis teevad mehed ikka head ketsupit.

Kohv oli täitsa hea. Selles suhtes ei lasnud me tujul langeda.

Võtsime suuna üle Golden Gate Bridge’i, et minna sinna veiniistandusse, mida esimene päev see pilukas oli soovitanud.

Urvel oli täna palju parem päev. Eile õhtul hilja kui me mõnda söögikohta üritasime leida juhatas ta meid korduvalt sirtsu sohu, nii et tema oli meis pettunud ja meie jälle õnnetud, et me nii saamatud olime. Aga täna hommikul oli meil kõigil juba palju parem tuju. Need saiad muidugi välja arvatud.

Urvest nii palju, et tema on meie GPS, kes räägib Urve Tiiduse häälega. Seepärast me hüüamegi teda hellitavalt Urveks. Ta on meil ikkagi nagu neljas vandersell. Tema omapära seisneb lihtsalt selles, et kui me mõnest kohast valesti ära keerame (ja me ei tee seda meelega!), siis ta saab meie peale nagu pahaseks, hakkab etteheitval toonil rääkima ja vahete- vahel nagu kiusu pärast ütleb midagi valesti. Kui kõigil, kaasaarvatud Urvel, on hea tuju, siis me teineteisest kuigipalju mööda ei räägi ja sõit kulgeb suuremate apsudeta.

Täna oli see parem päev. Sõitsime mööda highwayd hästi kiiresti ja kuulasime samal ajal Aerosmithi.Õues oli jube ilus ilm, 26 kraadi sooja ja me räägime siin Celsiustest, mitte Farenheitidest, kui keegi tahtis irooniline olla. Jõudsime ühte kenasse asulasse, mis ei olnud küll absoluutselt see, kuhu me pidime jõudma (Urve?), aga tundus täitsa nii. Kuna me täpselt ei saanud aru, et kus siin linnas need veiniistandused siis asuvad, siis me läksime kohalikku winerysse, et küsida kuhu edasi minna. Lõppude lõpuks oli meile ju selge sõnaga öeldud, et toimub vaatidest veini maitsmine ja see kõik täiesti tasuta. Sul peab lihtsalt oma klaas kaasas olema.

Ja siis kurvastaski selle winery müüa (kes võis olla ka natuke tongis ja alokohoolse polüneuropaatiaga) meid öeldes, et sellele maitsmisele oleks juba ammu pidanud registreerima ja kes seda enne näinud on, et sinna istandustesse niimoodi etteteatamata minnakse. Me olime äraütlemata kurvad, aga küsisime igaks juhuks siiski, et juhul kui me lihtsalt niisama tahaksime neid istandusi kaugelt vaadata, et kuhupoole siis minema peab. Ja ta seletas. Õnneks nägime wineryst väljudes ühte sõbralikku meest, kes hüüdis, et meil on ilusad juuksed (!) ja siis me küsisime tema käest ka (tal oli klaas käes), et kas me tõepoolest ei tohi etteregistreerimata istandustesse minna ja et kus need pagana istandused üldse asuvad. Ta naeris meie üle pikalt ja põhjalikult ja ütles, et see winery müüa valetas meile ja istandustesse võivad minna kõik igal ajal ja et sõitke siit kaks blokki edasi ja kohe istandused algavadki. Thank god, et me ikka julgeme inimestega suhelda, mitte nagu mehed, kes tunnevad piinlikkust, kui peavad kelleltki teed küsima :D!

Sõitsime edasi ja siis hakkas tulema- meeletult suured väljad kuivanud viinamarju. Mis mõttes? Ja siis õhupallid, mille järgi me pididme suunduma, et kui on õhupallid, siis sealt antakse. Ja täpselt nii oligi. Keerasime ühte suvalisse kohta sisse ja astusime farmi näoga, et täpselt-siia-me-tahtsimegi-tulla.

Meid võeti hästi vastu. Vabandasime veel viisakalt, et registreerimisega hilja peale jäime, aga oleme ikka võrdlemisi suured veinisõbrad ja tahaksime hullult uusi tooteid maitsta. Ei ole probleemi, astuge edasi! Kus te pärit olete, tüdrukud? Puhkusel? Lumi? Woooow! Ja saime palju veini maitsta. Kuna Mariale meeldib autoga sõita ja juua kohe üldse ei meeldi (eriti veini), siis tema oli roolis. Meie Liisiga hakkasime timmima. Ilm oli ilus ja vein maitses hästi, kuigi igast sordist sai maitsta sõrmkübara täie. Siin jutud räägitud ja klaasid kaasa ostetud, et järgmises istanduses juba nagu asjaline olla, sõitsime edasi.

Järgmine istandus oli ikka juba kõrgem klass. Kohe tuli meid istanduse peremees tervitama, kaasas kaks koera. Ja koerad meile meeldivad. Ja meie meeldisime neile. Ja jälle ei migit probleemi- tulge edasi tüdrukud, proovige veini, kust te pärit olete, lumi, 30 kraadi külma, ei, te ei peagi olema kuhugi registreeritud.

Ja edasi läks päris naljakaks, sest Maria oli ju roolis. Sõnaga, kõigile valati klaasi veini (oluliselt rohkem kui eelmises kohas). Maria kastis keelt, meie Liisiga jõime. Aga kuna mina jõin natuke kiiremini kui Liisi, siis pidin ära jooma ka Maria veini. Maria käes tühi klaas. Tuleb ettekandja- valab Marial ja Liisil (kes vahepeal esimese klaasiga ühele poole sai) klaasid uuesti järgmise veinisordiga täis. Eve on viisakas, ta joob tagasihoidlikult, vaatavad teised inimesed. Ja jälle sama lugu: Eve joob selle Maria vana veini ära, võtab Maria uue klaasi. Marial jälle klaas tühi, Liisi on vahepeal ka veiniga ühele poole saanud. Jälle ettekandja, kes vaatab, et küll need kaks tüdrukut joovad kiiresti ja see väike blond ei jõua ikka üldse sammu pidada. Ja nii umbes kuus korda järjest.

Istandusest lahkume ülevoolavas meeleolus, peremehega nalja visates ja neid koeri peaaegu et kaasa võttes. Tervitame siinkohal Mellut ja Niuxi ja Tommyt ja Bosset.

Kuna oleme seal ootamatult mitu tundi istunud, siis aitab tänaseks veinist ja hakkame kodu poole tagasi sõita. Sinna on oma 100 km.

Poole tee peal põikasime läbi ka Ameerika toidupoest, näitasime Liisile, milliseid puu-ja juurvilju siin müüakse ja nautisime Mariaga isegi seda vaatepilti. Hommikuks kaasa traditsioonilised tomat, hapukoor ja sibul. Siis veel Mäkist läbi, et sealt kaasa varastada mõned soolad ja tagasi San Franciscosse.

Kuna me kohe oma koledasse, aga tänaseks juba päris armsasse koju (muide, kas me kirjutasime, et see gaasiahi, mis põleb elava tulega siin seina peal, tehti korda ja et nüüd meil on toas täitsa soe) kohe ei tahtnud minna, siis läksime läbi sealtsamast Fishermanist, kust me hommikul sõitu alustasime, ja sõime kamba peale ühed karbid küüslaugu ja valge veini kastmes ja õhtu lõpetuseks Tiramisu.

Elu on seiklus!  

Sul on õigus toidule, riietele ja meditsiinilisele abile, kõik muu on juba privileeg.

Skoor 11 J ja päev ei ole veel isegi läbi!

Äratus kuidas kellelgi, Marial loomulikult kõige hiljem nii u 8.20. Linnatuuribuss korjas meid 9.10 peale ja viis meid teise bussi peale.

Teine buss- ilus sinine, suur ja läikiv, täis valgete tossudega Ida- Saksa turiste. Noh me ei jäänud neile küll millegagi alla! Ja siis bussijuht, kes on samal ajal ka giid. Tema pluss oli see, et ta oli valge ja väga viisakas, miinus see, et ta rääkis palju, aga selle-eest hästi kiiresti. Saime vist enam- vähem ainult numbritest aru ja mõnest üksikust asjast veel.

Aga vaatepilt oli muidugi muljetavaldav. Ma ei kujuta ette, mitu korda ma täna olen öelnud, et „nii äge“. Saate aru, see on vaieldamatul kõige lahedam linn, kus USA-s elada. See on mõnusalt roheline, majad sellised 2-3 kordsed. Palju parke, ümbritsetud kolmest küljest merega, millest veel üks meri on rand. Palju mägesid. Kõige rohkem tervisesportlasi üldse. Ja maailma-kõige-rohkem koeri, kes on nii nunnud. Nagu eriti lahe. San Francisco võitis just meie eelmise lemmiku New Orleansi. NO on norm koht pidutsemiseks, aga SF on just selline, kus võiks vabalt elada. Nägime ülevaadet kõigist tähtsamatest turistikatest, kuhu peab veel kindlasti tagasi minema (meil on ju ikkagi auto ka!). Suurim pluss tänases on temperatuur, mis oli nii u 23 kraadi ja päike paistis ja nii mõnus oli. Ei mäletagi, mismoodi kevad Eestis lõhnab. Õhtul läks jahedamaks. Muideks SF keskmine aasta temperatuur ongi 21 ja kõige soojem kuu on september. See-eest ei ole siin kunagi lund. Küll aga päris palju vihma ja udu.

Väikse tõrvatilgana meepotis mõjus muidugi see, et kui me bussiga mööda seda kaunist linna ringi kruiisisime, siis jõudsime otsaga enda hotelli kõrvale, misjärel see bussijuht-giid ütles: “Nagu te isegi näha võite ei ole siin tegemist just kõige parema ümbruskonnaga- täis vietnamlasi ja teisi kõrilõikajaid. Rahvakeeli tuntud kui Little Saigon ja kõige ohtlikum koht kogu linnas.“ Olime igaks juhuks hästi vait ja vaatasime kivinägudega aknast välja.

Edasi sõitsime praamiga Alcatrazile, pidavat olema kõige turvalisem vangla, tegelt see aint müüt. Väidetavalt pole sealt keegi põgenenud, aga meie Evega nii ei arva. Asub 1,25 miili kaugusel SF-st, no pole just kõige pikem ujumine (seda arvab isegi Maria). Väidetavalt pidavat vesi külm olema, et mingi Alaska hoovus või nii ja et on haid ka – meie neid igastahes ei näinud ja tegelikult oli pärast hakatud uurima ka ja selgus, et haid seal nii lähedal ei uju. Nii et kõige tõenäolisem pidur on külm vesi, aga kui öeldi, et eelmisel aastal mingi 8-aastane poiss sealt ära ujus, no siis ma ei usu, et see ikka nii kindel on, et sealt keegi põgenenud pole. Seda enam, et sealt ikkagi on 3 inimest põgenenud, keda hiljem pole üles leitud.Vaevalt, et neil oli plaaniski üle ujuda ja siis minna teatama, et nad sellega tegelikult ka hakkama said. Nii mõtlesime meie.

Terve saar on vanglat, mis muideks suleti juba 1963. aastal,  ja sellega seotud ehitisi täis.

Hetkel juurutavad nad sinna rahvusparki ja sellepärast ei tohi isegi süüa ega juua kaasa võtta, et reostad ära. Aga mis iganes.

Seal hoiti eriti ohtlikke vange nagu nt. Al Capone (ta tegeles relvaäriga), kes suri neurosüüfilisse (info mille me saime ülikoolist) ja Machine Gun Kelley, kes röövis inimesi ja siis veel hoiti mõrvareid ja maksupettureid. Alcatraz oli kambertüüpi vangla, väga askeetlik, u 200 kambrit. See põgenemine, millest ma rääkisin nägi välja nii, e 3 tüüpi kogusid mingi aja jooksul endale hästi palju lusikaid, tegid neist puurid ja põmst puurisid ennast välja, põgenemine oli ujumise teel, aga keegi pole neid enam peale seda näinud, aga kuna nad õppisid hispaania keelt, siis arvati, et nad ikkagi põgenesid Lõuna-Ameerikasse (seda usume meie ka Evega, Liisi kahevahel). Päris selline kriipi koht oli, aga seal üritati nagu vangide suhtes mingit sümpaatiat juurutada, et neil oli seal ikka nii raske, et nii karm kord jne. Jah, ja siis oli igal pool kirjutatud, et if you break rules, you go to prison. If you break prison rules you go to Alcatraz. Meile selline asi hinge ei läinud ja arvame ikka, et surmanuhtlus tuleks aktiivsemalt käsile võtta, et mitte raisata maksumaksja raha. Seda enam, et Alcatraz pandigi pärast kinni sellepärast, et tema ülalpidamiskulud osutusid kohutavalt suureks. Lisaks vangidele elasid saarel ka kõik vanglatöötajad oma perekondadega ja neil oli kamba peale kasutada kaks poodi. Lapsed mängisid ka seal, ainult natuke teistes kohtades kui vangid.

Ja nüüd me siis pidime minema sööma, aga Eve ja Liisi jäid magama, ma siis ootan kuni nad ärkavad, võibolla juhtub see hommikul L

No ei juhtunud hommikul, küll aga peale 5-tunnist tukastust. Ja kui sa oled päeva jooksul ikkagi ära söönud terve banaani, siis mingil hetkel tundub, et kõht on ikka veic tühi.

Eve ärkab kell 23.00 (teil on siis kell juba 9.00)- Eesti reziim vist jah. Ja ajab kõik teised üles. Aga nad otsustavad voodist mitte tõusta. Või siiski.

Otsustame minna autoga SF ööeluga tutvuma ja võib-olla midagi süüagi. Mõeldud- tehtud: sõidame Twin Peaksile, kus me päevalgi käisime ja naudime vaadet üle kogu linna- seekord öist vaadet. Teel sinna näeme mõningaid pikantseid pilte Castrost, siinsest gay-linnaosast, aga mul on nendest piltidest natuke piinlik kirjutada.

Anyway, Twin Peaksi leidsime hästi üles, aga lahtise McDonaldsi leidmisega on ületamatuid probleeme. Nagu ikka, olime otsustanud juba koju sõita, kui otse ees helendas nii armas kollane M. Kõhud täis (NB! Me sõime salatit!) ja magama! Sest homme ootab meid ees palju veini ja võib-olla midagi head veel.

P.S. blondimad hetked – piletikontroll Liisilt – „Kus te täna San Franciscos veel viibinud olete?“ Liisi naeratab meelalt ja vastab: „Good“.

A mul p...i, ma ei viici, ma lähen magama (P. Peterson)

Kui lugeda eelmise sissekande eelviimast lõiku, kus Eve ütleb, et hotell suht ok, siis tänane (s.o. laupäev, 06.03.10 vist) toob sellele väikseid täpsustusi. Aga kõigepealt eilsest.

No jõudsime siis hotelli. Tuba oli külm nagu hundilaut, õues umbes 10 kraadi soojem- heater ei töötanud. Liisi muideks on hull külmavares. Siis me saime valida kolme uue toa vahel, mis nägid välja üks jubedam kui teine ja kahjuks sattusime vaatama ka hotelli tagumist külge. See osutus kohutavalt jubedaks. Selge sott- tuli jääda meie esimese toa juurde, mis oli kõige talutavam ja vaatega tänavale. Pole just teab-mis-vaatepilt, aga siiski. Peale selle oleme hetkel täiesti kindlad, et siin hotellis tegeleb kas bordell või siis lihtsalt käivad inimesed (loe mehed) paaritumas libudega.

Autoga lennujaamast hotelli sõites tekkis meil üks kahtlus, mis hiljem ka kinnitust leidis-me elame totaalses getos. Kui me algul respost küsisime, et kas see ümbruskond siin on turvaline õhtuti jalutamiseks, siis meile öeldi, et otseloomulikult, et ärge aint selles ja selles suunas eriti minge. Kuna nende mustade  pilukate (siin kõik mingid imelikud pilukad) keel on suht arusaamatu, siis me ei pööranud sellele eriti tähelepanu ja täpselt aru ka ei saanud, et kus see „see ja see suund“ ikka tegelikult on. Tundus paljulubav. Aga kui hotellitöötaja tuli meie küttekeha kontrollima, seda enam, et see tulek oli meile ette teada, siis me avasime koputuse peale ukse. Sisse astusid töömees ja adminn, kes hakkasid meid etteheitvalt noomima, et me üldse ei küsinud, kes tuleb, et nii ikka ei tohi, et siin võib igasuguseid ümbruskonnas ringi liikuda. No mis mõttes????

Tegime väiksed (loe: hullult kanged) rummikoksid ja juba läksimegi välja. Hämaras ringi liikudes tundus see koht eriti kriipi ja just siis  me saime aru, et me ei mäleta, mis suunas me ei tohiks minna ja nüüd te võite ära arvata, kas me läksime õiges või vales suunas. Ma usun, et te arvasite õigesti. No ütleme, et siin on kõik inimesed jumala jubedad, alustades mustadest vietnamlastest ja lõpetades mustade mustadega (nad on tõepoolest nii mustad, et kui nad endale kapuutsid pähe tõmbavad, siis tundub nagu oleks neil näo asemel must auk, nagu Liisi tabavalt ütles). Me oleme suht veendunud, et nii suurt blondide konsentratsiooni ei ole need tänavad veel näinud. Aga ega tegelt midagi hullu ka ei juhtunud, täna lihtsalt lähme hoopis teisele poole. See ongi mingi Ameerika ühisnimetaja, et 2 blokki raekojast eemal juba selline geto, et vähe pole.

Jõudsime mingisse hiinakasse, kus järjekordne suht umbkeelne pilukas üritas meid teenindada, aga siis tuli üks hästi keelt valdav pilukas ja hakkas meie tellimust võtma. Küsis kust me oleme ja ütles, mis ta siis ei tea, kus Eesti asub, kui ta ise käis eelmisel aastal Lätis, Eestis ja Soomes. Oli üllatunud, et me nii kaugelt üldse kohale oleme jõudnud. Me ise imestame ka vahete- vahel selle üle. Mees soovitas veel, et ei ole mõtet minna Napasse veinitehastesse vaid hoopis Sonomasse, et seal märksa parem- rohkem veini ja vähem inimesi. Ja siis nii muuseas ütles, et ta tegelt ka restos klient, mitte teenindaja, aga et ta tahtis vaid meiega juttu rääkida, sest me nii kenad näisime J. Siinkohal oleks vist paslik kirjutada see lause jumala ja tema loomaaia kohta, aga las ta jääb!

Kamba peale saime me koos teenindajate ja jutustajatega ikkagi selle tellimuse tehtud! Söök oli sitaks hea ja seda oli nii palju. Eriti vastik on sellele praegu mõelda kui kõht tühi on.

Siis tulime koju ja ma arvan, et enne seda kui mu pea patja puudutas, ma juba magasin. Ja ma magasin hästi. Ma nt. ei kuulnud seda kui keegi üritas meie tuppa tungida või kui kuskil kaugemas toas keegi norskas või muid selliseid asju, mida Eve kuulis. Aga vaatamata sellele, et ta neid asju kuulis, magas ka tema hästi. Ja Liisigi, kellel on eesmärgiks iga päev vähemalt 8 tundi magada, muidu ta on pire. Meie Mariaga oleme selles suhtes vähenõudlikud.

Blondid lennukis

Nüüd kirjutame juba Virgin Atlanticu airbusi pardalt.

Skoor – ha ha 2,5 (pool kuna Mariale meeldis, aga teistele eriti mitte).

Lugu lihtne, punkt 1 oleksime napilt-napilt maha jäänud Helsinki-London lennukist. Mitte et meil oleks olnud kiire või midagi, vaid me lihtsalt uimerdasime, kuni meie kenad nimed soome aktsendiga üle lennujaama kõlasid. Juhul kui keegi veel ei teadnud, et me seal oleme. Saime veic süüa ja magada ja olimegi Londonis. Seal me nägime midagi sellist, mida teie pole juba pikka aega näinud – lund ei olnud. Green grass.

Lennujaama sisse jõudes, küsis üks ametnik meilt „American Airlines?“ ja meie vastasime nagu ühest suust „Virgin“. Mees ei jäänud meid uskuma J.

Läbisime esimese turvakontrolli, väike värskendus, telefonikõned a) Maria isale sünnipäeva puhul ja b) Eve vanematele pulma- aastapäeva puhul (tuli ikkagi meelde!) ja läksimegi oma gatesse, kus põhiline pull alles algas.

Nimelt selline hoolas kompanii nagu Virgin Atlantic teeb ikka oma väikse turvakontrolli ka, mis hõlmab endas rämedat läbiotsimist saja matsi nähes. Kotist ja kohvrist valatakse kogu sisu kõigi silme all lauale ja hakatakse üksipulgi läbi lappama. Esialgne küsimus, et kas te võtaksite minu (turvanaise) nähes ühe lonksu oma pudelist, tundus veic friik, aga samas kui su aluspüksid ja tampoonid mingite suvakate murjamite ees lagedale tõmmatakse, on kõik ju ok. Evelt võeti ära shampoon, palsam ja dushigeel, mille ta Tallinnas kenasti väikestesse läbipaistvatesse pudelitesse oli villinud. Probleem- pudelitel (mida müüakse spets reisikomplektina) ei olnud silte peal. See kõik muutis ta väga kurjaks, aga õnneks mitte nii kurjaks kui ühte teist meest. Samas võib arvata, et nad ei saanud lihtsalt meiekeelsest ropust sõimust aru, samas kui see mees rääkis (loe: ropendas) inglise keeles. Asi kulmineerus ägeda sõnasõjaga lennukis, mille tagajärjel tõsteti mees, kes muide polnud üldse eriti agressiivne (mida ei saa küll öelda Virgini turvade kohta), lihtsalt koos abikaasaga maha ja öeldi, et homseks, kui ta on rahunenud, võib ta jälle lennukisse proovida tulla. Aga, et eemaldada „agressiivse“ mehe ja tema abikaasa pagas, läks ei vähem ega rohkem kui 2 tundi põnevat lennukis passimist, mis teeb meie lennureisi 13- tunniseks. Nõme.

Üritame siin kuidagimoodi hakkama saada, sest juba peale 2-tunnist istumist tegelikult ikka tuharalihaseid enam ei tunne. Mariale tegime Clexani. Näis, kas temal on siis homme parem päev. Siis kohustuslik Clarinase, jalanõud jalast ja lennuk võib õhku tõusta.

Meie toolide rida on vaieldamatult kõige hõivatum kogu lennukis- mitte ühtegi vaba kohta, samas kui pardal pole üldse üle mõistuse palju rahvast.

Eve kõrval istub hindu Inglismaalt, kes ei tea USAst mitte kui midagi, rääkimata siis Eestist. Aga ta püüab sõna „Estonia“ väga püüdlikult järgi hääldada. Tavaline. Samas on ta üllatavalt hästi kursis õhutemperatuuriga San Franciscos ja Las Vegases. Tundub, et meid ootab s..t suusailm- SF-s 10 kraadi, Las Vegases veidi soojem. Aga meil on ju päevitusriided kaasa võetud! Ja Marial päiksekreem 15 faktoriga.

Ikka ja jälle teevad nad meiega seda nalja, et pakuvad söögiks rohelisi ube ja võileiva vahel spinatit. Ometi meie ju teame, et rohelised asjad tekitavad trombe. Sest neis on väga palju K-vitamiini. Ja trombid on ju ohtlikud.

Anyway, umbes viis filmi ja kolm söögikorda hiljem näeme me juba mägesid ja palme, ukse peal tervitab mõnus +13 (rannailm, kui sa oled pärit põhjapooluselt nagu meie!). Bussiga car-rentalisse ja käes ta meil ongi! Rõve elektrisinine vana Ford Focuse pann. Aga töötab ausalt.

Hotell, mis asub täitsa kesklinnas on suhteliselt askeetlik, aga me ei vingu, sest me oleme Tugevad Eesti Naised ja saame hakkama.

Kestva surve sündroomi tõttu tuharatel eelistame kõhuliasendit ja suure tõenäosusega on meil välja kujunenud ka toksiline megakoolon.

Ega varane väljajooks ei taga veel väravat (M. Adamson)

Skoor- ikka veel 0, ma hakkan juba kahtlema, kas neid üldse eksisteerib.

Oleme Vantaa lennujaamas, tervis pole kõige parem.

Läbielamistest niipalju, et kui me jõudsime laevast välja, kus meid pidi ootama eelnevalt bronnitud takso, siis arvake ära, keda seal ei olnud – ja õige vastus on – meie taksot. Me nimelt jäime 4 minsa hiljaks ja see (hiljem selgus, et nähtavasti moslemist neeger) kiirustas juba järgmisi kliente vedama.

Nüüd väike ülevaade, kuidas käituvad erinevad inimesed kriisisituatsioonides: Liisi elas oma viha välja taksofirma peale ja lubas koju jõudes kindlasti kaebuse esitada. Eve ootas telefoni otsas, et infoliinid tööle hakkaksid (kell oli 04.49). Maria ei pidanud Flo und millekski ja helistas, nõudis takso numbrit (mis muideks on 01000700) ja uus takso oligi tellitud. Taksojuht – loomulikult naine, lisaks eestlane. 20-minsase sõidu jooksul saime teada, et ta on pärit Märjamaalt, viimased 2,5 aastat elab Soomes, eelnevalt töötanud ka rekkamehe ja bussijuhina. Mees ka taksojuht, lapsi 4, elavad 1 USA-s, 1 Itaalias, 1 Tallinnas ja 13-aastane koos temaga Soomes. Avaldas infot, et see takso, mis meid ära ei oodanud, on nõme, kaadrivoolavus väga suur. Helsingi taksojuhid hoiavad ühte ja kui kellelgi tekib probleem, siis visatakse klient maha, tormatakse teisele taksojuhile appi ja hakatakse tülikat klienti kumminuiaga tümitama– ringkaitse J. Samas politsei jõuab ka ühe minutiga ja vaatab kõike pealt. Ei sekku. Sama asi toimib ka Amsterdamis, peategelasteks on seal prostituudid, kellel on tubades hädaabinupud juhuks kui mõni klient peaks esinema hakkama. Kliendi huvides on, et politsei jõuaks kohale enne teisi prostituute, muidu seksinäljas klient lüüakse lihtsalt maha.

Seesama naistaksojuht arvas ka, et liiklus Eestis sakib. Kui kellelgi on plaanis minna Soome taksistiks, siis tuleb eelnevalt läbida mingi haige tänavatetundmiseksam. Kui võtta peale kas neeger või traattoestusega seelikutega mustlasnaised, siis tuleb raha ette küsida, sest nad kipuvad putku panema. Eestis statistika selline, et meil on 1 ametlikult töötav muslasnaine, keegi isegi teadis, kus ta töötab. Uuringute põhjal on tõestatud, et eestlased on väga mustlasvaenulik rahvas ja põhjus lihtne – mustlaslapsi visatakse tihti koolidest välja jne, jne, jne...By the way, kas teie olete näinud ühtegi mitte kõõrdsilmset mustlaslast? Aga sina, Mari? Või Täll?

Seda kõike 20-minsa ja 40 euro jooksul.

Ja päike tõuseb.

Kuidas Isamaa oma tütardega hüvasti jättis

Kõugepealt saabus sadamasse Liisi (reisi edenedes selgub, et kõige kohusetundlikum meist, umbes nagu Madis ja Mari). Kuna ta pole veel harjunud reisidega meie moodi, siis ei osanud ta ka seda ärasaatmiskunsti, mis koosneb paljudest inimestest ja väiksest alkoholist, atavaliselt kihiseval kujul. Kogenematusest oli ta ära lubanud oma vanemad ja õe koos kahe koeraga, kes ei saanud ka ärasaatmisest osa.

Seejärel saabus Maria koos oma emaga, kes rääkis mõned vahvad lood ja jättis Liisile kustumatu mulje. Lisaks olid ennast kohale vedanud ka Paap ja Märt, mitte omal vabal tahtel vaid väikese sundluse kaasabil. Liisi hakkas muutuma närviliseks, aga...

täpselt 20.29 jõudis sadamasse Eve. Kogu famiiliaga, nagu ikka. Kodus oli pidulik õhtusöök toodetega, millest me järgmised kaks ja pool nädalat ainult unistada võime: karbonaad, kartul ja hapukapsas. Sinna juurde 4 pitsi viina, et reis ikka kenasti õnnestuks.

Temaga kaasas ühekordsed topsid ja pudel vahuveini, teine pudel Maria ema käes.

Edasi toimus kõik päris kiiresti: shampusel siva kork maha, topsid täis ja põhjani. Siis Maria ema hoolitsev manitsus, et me Liisiga Marial ikka silma peal hoiaks. Ma saan temast aru... Marial on vedanud, et ta minu- ja Liisi- suguse inimesega ühele reisile juhtus. Mõnel lihtsalt veab.

Siis kallistame kõigiga pikalt ja põhjalikult ja läinud me olemegi. Ei, siiski, veel mitte. Sest eskalaatoriga kimab üles Mart. Armas. Tegelt tuli ta muidugi ainult selleks, et me talle USAst mingi tobeda autotuunimisjubina (NB! Mitte varuosa!) tooksime, aga vahet pole. Meil on ikka hea meel.

Ja siis- läinud me olemegi.

Oleme mõttes teiega, kes te saite või olete kohe saamas lapsi. Ega seal Ameerikas polegi midagi erilist. Ja lapsesaamine on ju ka tore asi.

:)

homme lisame fotosüüdistused

Blondid laevas

tulemus 0 - mitte ühtegi kena meest

Täna algas meie trip, mis kulgeb läbi Soome ja Inglismaa sinna Ameerika läänerannikule.
Esimese asjana tahaksime tänada meie kuldsponsorit Tallinkit, kes lõpetas õnneks mõttetu lepingu Kaia Kanepiga ja asus toetama hoopis kasulikumaid naisi nagu Eve, Liisi ja Maria. Esimene õhtu kulges loomulikult ootuspäraselt, st. sõime ja jõime ennast silmini täis Stari VIP lounge'is. Puhkus ikkagi.
Peale seda magada enam ei tahtnudki (see käib Eve ja Maria kohta), lihtsalt oli nii palju asju, mida arutada. Nagu tavaliselt. Ja siiski, on täpsustanata, kuhu Eve tööle läheb ja kes täpsemalt Mariale meeldib. Liisi magab.Reis võib alata :)
Alkoholi on tarvitatud mehe moodi - šampus 2 pdl, 3 klaasi valget veini, 3 klaasi gin-tonic, 1 klaas rum-cola, 2 klaasi hele rumm spritega. Kõlab nagu pidu.
Et kõik ausalt ära rääkida, sai mõte blogimisest alguse meie kalli sõbra kaasabil, kes suutis ennast nii imearmsalt kohatuks muuta ja me lihtsalt tahtsime teavitada naisi, et ka selliseid mehi on olemas. Rohkem me teemat kust-see-haige-bloginimi-alguse-saanud-on  üles ei tõstata. Kui huvi on, lihtsalt elage kaasa.
Meil on kõik hästi :D.
Äratus kell 4.20. Ärkab, kes viitsib. Viitsime. Vist. Siis taksoga lennujaama. Vist. Liisi teab, aga tema praegu magab. Küsida ei saa. Hästi. Ärkame kõik. Vist.
Siis Vantaa.
Siis London.
Kui Jumal meile veel elu ja tervist annab, siis kohtume San Franciscos. Seal  on 20 kraadi sooja.

P.S. Kui me peaksime unustama, siis palju õnne Maria isale ja Eve emale-isale. Ise teavad.
E ja M.